Elu õpetab

Ilm püsis ilus terve eelmise nädala. Sooja oli ligi 30 kraadi ja ilmavaatlejad rääkisid, et see pidi olema saja aasta rekord. Küll mulle meeldib olla selliste rekordite purustamise juures :) Täna on juba veidi jahedam ja nädala lõpuks lubati riigi põhjapoolsetesse piirkondadesse juba suisa jäidet ja võib olla isegi lund, mis tundub väga ebatõenäolisena, aga mine sa tea. Ilm muutub siin sekunditega. 

Reede hommikul läksin üle hulga aja jälle kepikõndi tegema. Saatsin Roberti kepiklõbina saatel kooli ja läksin sealt otse Richmondi parki. Minu kepid tekitavad endiselt suurt elevust ja on imetluse ja imestuse objektiks. Üks vanem mees ei suutnud kiusatusele vastu panna ja hüüdis mulle oma auto aknast, et "lund ju ei ole!", ise oma nalja üle äraütlemata rõõmus olles. Ma ei olnud ka kade, tegin imestunud näo pähe ja ütlesin, et oi, ma ei märganudki ja tänasin teda jagatud info eest :) Ma olen juba mitu korda käinud hommikusel kepikõnnil ja kirunud ennast, et mul pole olnud nutti fotokat kaasa võtta. Reedel ma fotokat ei unustanud, nii et sain täieliku kaifi nii kõndimisest kui ka ilusate piltide tegemisest. Päike paistis kelmikalt läbi puuvõrade, nii et esimese poole oma rännakust läbisin õige mitmete peatustega, sest kogu aeg oli vaja seisatada ja pilte teha. Edasi sammusin reipalt, kuni märkasin isahirvede karja üle autotee loivavat. Nad tõepoolest lausa tuiasid mööda autoteed, mis läbi pargi kulgeb, nii et autojuhtidel ei jäänud üle muud, kui lihtsalt seista ja oodata. No eks nad on vast sellega harjunud ka. Hirved  tulid otse minu poole ja kuigi nad on üsna suured loomad ja neil on väga suured sarved, siis ma ei tundnud hirmu, sest nad on ju inimestega harjunud. Võtsin oma fotoka välja ja klõpsisin neist pilte. Kõik oli rahulik ja kena, mina olin õnnelik, et nad nii hästi pildile sain, kui äkitselt toimus midagi hirmsat! Kaks isahirve, kes mulle kõige lähemal seisid, hakkasid omavahel rammu katsuma - panid sarved metsiku kiiruse ja tohutu jõuga kokku ja trügisid üksteist, sarved kolksumas teineteise vastu. Olin otse keset sõjatandrit! Kogu julgust kokku võttes tegin sellest võitlusest kiiresti ühe pildi (tänase loo illustratsioon!) ja vaatasin, et minema sain. Kartsin, et nad peavad mu käimiskeppe ka sarvedeks ja tulevad äkki veel mullegi kallale. Ikkagi ju võõras sarvedega isend! Oh, kui jube oli! Nende võitlus väga kaua ei kestnud ja lüüa saanud hirv kõndis solvunult minema, ise väga ebamaiseid hääli tehes. Kõndisime tükk aega paralleelselt, nii et ma mõtlesin oma peas juba välja pääsetee, juhuks, kui ta peaks mind tõepoolest ründama. Õnneks lõppes kõik hästi ja peale tudisevate jalgade ja väriseva südame, minuga muud hullu ei juhtunud. Peale seda intsidenti tuli mul muidugi meelde aasta tagasi kohalikus lehes loetud artikkel, et sügisel ei maksa hirvedele lähedale minna, sest neil on paaritumise aeg ja nad on selle tõttu väga sõjakad. Ei tule ka ju kõik meelde! Eile kuulsin, et ühte naist oligi üks isahirv rünnanud. Sellest olla ajalehes kirjutatud. Küll on hea, et see naine mina ei olnud. 

Agnes käis laupäeval kahel sünnipäeval. Esimene kujutas endast lihtsalt mööda Camdeni turgu kolamist ja shoppamist. Teine pidu toimus sünnipäevalapse kodus, kuhu jäädi ka ööseks. Mukiti, maiustati, lauldi karaoket, vaadati voodist filmi ja söödi popcorni. Kõlab nagu mõnus pidu, mida see ka oli. Meie käisime Robiga laupäeva hommikul järjekordses muusikaringis (Robile meeldib seal jätkuvalt) ja peale seda saime Kallega kokku ja läksime kõik kolmekesi Thames'i äärde jalutama ja ilusat ilma nautima. Sõitsime rongiga Wandsworth'i ja jalutasime sealt mööda jõe äärt Chelsea'ni välja. Mulle väga meeldib seal jalutada. Inimesi on seal vähe, kõnnitee lai ja ilus ja vahepeal on kohvikud, kus väikseid peatuseid teha. Kes inimtühja Londonit näha tahab, sel tasuks suund sinna kanti võtta.

Pühapäeva hommikul avati meie külas turg. Läksime ka vaatama, mida head seal pakutakse. Inimesi oli muidugi metsikult. Nädalavahetustel ja eriti ilusa ilmaga nädalavahetustel, on seal tegelikult alati palju rahvast, kes kõik, piknikukorvid pungil, Kew Gardensi nimelisse botaanikaaeda ilma nautima lähevad. Nüüd siis oli lisaks neile päevanautijatele seal ka hulgaliselt turukülastajaid. Müügilette oli üsna palju ja müüdi nii juurikaid, kala, kui liha. Peale selle veel koogikesi, käsitööd, juustu ja muud toidupoolist. Robi ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostis endale ühe hot-dogi. Alates kevadel toimunud kuninglikust pulmast, on sellest söögist saanud Robi lemmik, aga et me kodus neid just tihti ei valmista, siis kaupleb Robi alati mõnel sellisel üritusele endale ühe söömiseks. Turult me rohkem midagi ei ostnudki. Rahvas tungles lettide ääres ja et meil tegelikult midagi otseselt vaja polnudki, siis jalutasimegi niisama ringi ja vaatasime melu. Pärast läksime Richmondisse, et jõe ääres jalutada ja jäätis süüa.  

Ostuhulludel on Londonis raske elu, sest ahvatlused piiravad sind iga kandi peal. Seoses ilusate ilmade püsimisega, on kaupmehed hädas, sest inimesed ei osta piisaval hulgal talveriideid ja nii ongi alanud järjekordsed allahindlused. Minu meelest eelmised allahindlused alles lõppesid. Ei lasta ka inimestel rahulikult vaateakendest mööda käia :) Kuidas sa saad siis poest rahulikult mööda jalutada, kui silt nii ahvatlevalt kutsub, et hinnad all kuni 50%. Õnneks on alla hinnatud koledam osa kollektsioonist, nii et käsi rahakoti järele haarama niiväga ei kipugi. Seegi hea :)

Soojade soovide ja pehmete kallistustega!