Sügisesem

Ilm on meil jahedamaks läinud ja mul on selle üle isegi hea meel, sest nüüd saan ma kanda oma imeilusat mantlit, mille ma kevadel ostsin, aga mida ma tänu soojade ilmade varajasele saabumisele vähe kanda olen saanud. Selle mantli kandmine on aga puhas rõõm, sest see näeb maru lahe välja, mida tõestab ka asjaolu, et ei möödu päevagi, mil keegi mulle selle kohta komplimenti ei teeks. Kõige naljakam lugu juhtus kevadel, kui üks noormees, kes töötab müüjana Richmondi rongijaama poes, minult veidi häbelikult küsis, et kust ma küll selle  imeilusa mantli ostsin, et ta pruudil tuleb sünnipäev ja ta tahaks seda talle kinkida. Jagasin siis lahkelt infot. No kas pole lõbus? Praegugi tuleb muie suule, kui sellele mõtlen. 

 

Reede õhtul tegime Kallega mõnusat äraolemist. Jätsime lapsed koju ja läksime alles hiljuti renoveerimise läbi teinud kalarestorani õhtustama. Juba esimene mulje oli väga hea, sest meid tervitas eriti rõõmsameelne ja samas asjalik ettekandjaneiu. Kuuldes meid omavahel rääkimas, uuris, et kust kandis me pärit oleme ja kuuldes, et Eestist lõi ta nägu särama. Tema ise oli pärit Leedust ja ta avaldas arvamust, et kõige toredamad inimesed on pärit just Balti riikidest. Me muidugi nõustusime selle väitega. Ma ei tea, kas just sellepärast või ongi seal restoranis nii kombeks, aga teenindati meid küll lausa võrratult. Ma ei olnud kunagi varem austreid proovinud ja et need seal menüüs nii kaunilt kirjas olid, siis otsustasin oma väikesest aukartusest nende vastu üle saada ja nad ära proovida. Varsti saabuski meie lauda kandik austritega. Neiu selgitas, et nad olid just äsja veel elus olnud ja et nüüd on alanud nende suremise protsess, aga et nad on veel üsna elus. Hmm, päris inimsööja tunne tekkis, kui aus olla. Mulle selgitati väga asjatundlikult, kuidas austrid tuleb kahvliga karbi küljest lahti urgitseda, mida neile peale niristada (sidrunit või tabasco kastet) ja kuidas siis see komplekt endale sisse luristada. Lõhn oli austritel päris mõnus ja meenutas merd. Olen filmides näinud, kuidas inimesed endale austrid sisse lõnksavad, aga mina seda ei suutnud. Suu täitus ebamäärase limase ollusega, mida ma ilma närimata küll alla neelata ei suutnud. Otse vastik ei olnud, aga ma ei kiljunud ka vaimustusest. Pigem olin uhke, et olin neid proovinud. Kuna austrite karbid olid väga ilusad, siis palusin, et need meile kaasa pakitaks. Seda ka tehti ja Robi oli pärast nende üle väga rõõmus. Sellest karpide kaasa pakkimisest tuli mul meelde, et viimasel ajal on hakatud siin propageerima restoranist toidu kaasa võtmist. Mõte on siis selles, et kui oma portsu restoranis ära süüa ei jaksa, siis võiks paluda toit ära pakkida, et sa saaksid selle koju kaasa võtta. Minu meelest on idee suurepärane. Ainuke eemaletõukav asi on väljend, mida siin kasutatakse paki kohta, kuhu toit pannakse. Seda kutsutakse siin millegipärast "doggy-bag" (eesti keeles umbes "kotike koerale"), mis tuleb ilmselt sellest, et tihti viiakse ülejäänud toit koju koerale. Ma muidugi ei tea, kas see nii on, aga ma usun küll, et sellest see nimi võib tulla. Samas kutsutakse niimoodi ka kotikesi, kuhu koera junnid pannakse, et need siis tsiviliseeritult (ideaalse variandi puhul) prügikasti torgata. Mulle tundub, et restoranid peaksid mingi muu väljendi välja mõtlema, et inimesi ärgitada toitu kaasa võtma.

Nädalavahetusel toimus kahe Robi sõbra sünnipäev. Ikka kirikus ja ikka suure kisa ja käraga, nii et ma pikalt neil pidudel ei peatukski. Üks huvitav mäng tasuks aga küll äramärkimist. Igale lapsele anti täispuhutud õhupall, mille laps oma jalge vahele pidi panema ja niimoodi ümber tooli hüppama. Tagasi oma kohale jõudes tuli pall katki istuda. Palli sees oli väike üllatus, mille laps endale sai. Jälle vahva idee, mida kõrva taha panna!

Agnes käis pühapäeval Kew Gardensis loodusest pilte tegemas. Alguses pidime meie ka kaasa minema, aga siis tuli plaanidesse muutus, nii et Ax läks üksi. Tegelikult oli tal selle üle isegi hea meel, sest siis ta sai rahulikult omas tempos ringi jalutada ja kasvõi sada pilti ühest väiksest lillest teha, ilma et keegi tüütaks ja õiendaks, et lähme juba edasi. Pildid said imeilusad ja ma olen isegi natuke heas mõttes kade. Ma olen alati veidi kade, kui keegi midagi ilusat pildile saab. Üks Axi tehtud paljudest fotodest on ka tänase loo illustratsiooniks.

Meie Kalle ja Robiga läksime aga sel ajal, kui Agnes loodust imetles, Robertile uut kirjutuslauatooli ostma. Vanaga juhtus piinlik lugu. Istusime selle lihtsalt katki. Ma kahtlustan, et põhisüüdlane olen mina, sest istusin õhtuti selle, ilmselgelt lastele mõeldud, tooli peal ja lugesin Robile unejuttu. Ühel hetkel tool enam üheski muus asendis, kui ainult kõige madalamas, ei püsinud ja nii ei saanud Robi oma laua taga enam ei joonistada ega kirjutada. Tuli osta uus tool. Läksimegi pühapäeval seda ostma, aga et päev oleks veidi huvitavam, kui lihtsalt poeskäik, siis otsustasime enne poodi minekut põigata läbi Boston House nime kandvast majast. See asub Ealing Broadway lähistel. Kodulehe andmetel pidi saama maja ka seest uudistada, plussiks seda ümbritsev ilus park. Kodulehe andmed osutusid aga väga vananenuks, sest majja me sisse ei pääsenud. Piilusime aknast ja avaneva vaatepildi järgi otsustades polnud seal juba väga ammu keegi käinud. Kõik paistis vana, väsinud ja tolmune. Paras õudusfilmi võtteplatsiks. Väljast oli maja päris kena. Pargis kasvasid tohutu suured okaspuud, mille nime ma kahjuks ei tea. Võimsad olid need igatahes küll. Robile seal pargis millegipärast väga meeldis, nii et ta kihutas aina ringi ja küsis, et ega me ometi veel ära minema ei pea. Meil polnud kiiret. RIngi jalutades nägime silti, mis juhatas loodusrajale. Läksime uurima, kuhu see viib. Jalutasime läbi võsa, ühel pool kätt loksumas suhteliselt sogase vee ja kahtlase aroomiga oja. Kulus vaevu viis minutit ja äkitselt olime jõudnud tohutu suure silla alla, mida mööda vurasid neljas reas autod. Loodusrada oligi läbi saanud :) Peagi lahkusime ka pargist ja võtsime suuna tooli-poe poole. Otsustaime bussiga mitte minna, sest ilm oli ilus ja mõnus oli jalutada. Avastasime enda jaoks sellel teel kaks uut parki, millest üks kandis toredat justkui eesti keelset nime "Lammas Park". Tooli saime ka ostetud. Võtsime kohe suurema ja uhkema, nii et kogu pere võib sellel (muidugi kordamööda) istuda. Robi on sellest nüüd nii suures vaimustuses, et teeb vabatahtlikult õhtuti koolitööd. Me ei ole teda tegelikult eriti sundinudki, aga vaatan, et vist ikka peab natuke ärgitama. Muidu on ju tal endal koolis paha tunne, kui ei oska nii hästi, kui teised. Eile oli tore juhus, kus Robi läks Agnese tuppa vaatama, et mis Agnes teeb. Robile meeldib väga Axi toas käia, sest ta ütleb, et Ax teeb kogu aeg põnevaid asju. Eile, kui Robi Agnese juurde läks, õppis Ax just parajasti prantsuse keelt ja nähes Robit ütles talle "Bonjour!", mille peale Robi ole kohe vastanud "Bonjour!". Ax oli küsinud: "Ça va?" (kuidas sul läheb?) ja Robi oli hoobilt vastanud "Ça va bien!" (mul läheb hästi!) Nii äge! Kui nii edasi läheb, siis on varsti Axil ja Robil oma salakeel. 

Lõpetuseks jagan teiega ühte nippi, mida Agnes kooli bioloogiatunnis õppis. Kui puuvili ei ole päris küps, siis tuleb see panna banaani ja õuna vahele seisma. Banaan ja õun pidid eritama mingit sellist ainet, mis paneb teised puuviljad küpsema. Tegin seda kuuldes kohe ka katse. Meil olid ostetud neli mangot, mis kõik olid üsna kõvad. Panin neist kaks koos banaani ja õunaga taldrikule seisma, kaks ülejäänut jätsin aga niisama seisma. Paari päeva pärast olid banaani ja õunaga koos olnud mangod suussulavalt küpseks saanud, samas kui teised kaks olid endiselt kõvad. Proovige järele!

Kallistan teid kõiki!