Agnese uudised

Juba kaks aastat olen ma umbes sellel ajal saanud kirjutada blogiloo, kus mu rind pakatab uhkusest ja seda põhjusel, et olen just äsja käinud Agnese koolis arenguvestlusel. Sellel aastal jäi mul see mõnu saamata, sest kella-aeg, mis õpetajaga kohtumiseks määratud oli, ei sobinud lihtsalt kuidagi minu graafikuga ja muud aega kohtumiseks kokku leppida ei  õnnestunud. Nii, et Agnes käis õpetajaga kohtumas üksi. Tunnistus või raport või aruanne, kuidas seda nüüd täpselt õigem nimetada on, saadetakse kunagi koju ka, nii et siis näen ma seda ka oma silmaga. Agnes oli klassijuhataja käest saanud kõvasti kiita ja tunnistus pidi lausa kubisema ühtedest, sekka paar kahte ja üks kolm matemaatika koduste tööde esitlemise eest. No super tulemus! Mul ei ole vaja Axi sõnades kahelda, sest eelmisel neljapäeval saabus Agnesele koju postkaart tema klassijuhatajalt, kus õpetaja oli oma käega kirjutanud Agnesele tänusõnad suurepärase tunnistuse eest. Kas pole armas?  See ei võta õpetajalt rohkem, kui mõni minut, et see kaart kirjutada, aga lapse jaoks (ja ka lapsevanema jaoks) tähendab see väga palju. Ma mõtlen alati sellistel puhkudel, et kas sellist asja võiks ka Eesti koolides rakendada. Eestis ajab iga laps pidevalt näpuga hinnetel järge, pluss E-Kool, kus ka lapsevanem on pidevalt kursis, mis hinne kuskil saadud on, nii et selline nö üllatusmoment jääb tunnistuse näol ära. Agnes ei saa siin ju jätkuvalt hindeid vaid ta saab iga kontrolltöö eest hinnangu, mis tasemel see töö tehtud oli. Nägin just nädalavahetusel ühte Agnese geograafia kodust tööd, kus ta pidi analüüsima Mosambiigis 2000ndal aastal toimunud üleujutusi. Tal oli abiks leht, kus oli kirjas, millest ta peab kirjutama, et saada kõige madalamat taset, mida veel lisaks, et tulemus oleks ühe taseme võrra parem ja mida tuleks veel lisaks analüüsida, kui ta veel eriti heal tasemel tööd kirjutada tahab. Nii selge ja arusaadav. Sellel aastal on uuendusena Agnese tunnistuse üheks osaks ka graafik, kus on näha, kuidas Agnes oma eesmärke täidab. Pidi olema vist kuidag nii, et kui graafik on lilla, ületab laps endale pandud eesmärke, kui kollane, siis liigub täpselt eesmärgile vastavalt, kui oranz, siis veidi alla eesmärgi ja kui punane, no siis on asi kehv ja eesmärgid on kas liiga kõrged seatud või on siis laps lihtsalt looder. Pean jälle Axi kiitma ja ütlema, et tema tunnistuse graafik oli olnud puha lilla ja kollane. Muidugi ei lasta tal loorberitele puhkama jääda ja kui ikka eesmärgiks seatud tase on juba saavutatud, siis tõstetakse lihtsalt eesmärke kõrgemale. Ma ei saa salata, et tunnen Agnese üle suurt uhkust! 

Selle nädala lugu ongi puhtalt Agnesele pühendatud. Pühapäeval toimus üks põnev kohtumine, mille korraldajaks on Londonis toimetav Eesti Kool, Eesti Gild ja Londoni Eesti Saatkond. Tegemist on teleprojektiga "Londoni uudised". Saadet hakkavad juhtima Briti saartele kolinud või siin sündinud noored eestlased. Saade läheb eetrisse kord kvartalis.  Seda, millisel telekanalil neid saateid näitama hakatakse, ma veel ei tea. Idee on siis selles, et kord kvartalis tehakse 10 minutiline saade, mis koosneb kolmest osast. Esimene osa hakkab rääkima mingist Londonis aset  leidnud eestlaste üritusest, teine osa on pühendatud mõnele huvitavale inimesele, kes siin elab ja kolmanda lõigu valivad noored saatetegijad iga kord ise.  Kuna ma ise seal üritusel kohal ei olnud, siis ma palusin Agnest, et ta kirjutaks, kuidas kõik oli ja mis seal toimus. Agnes, hea inimene, oli nõus, nii et palun väga, nüüd on sõna Axil:

"Pühapäev oli minu jaoks täis elamusi, mis jäävad mu mällu kindlasti heas valguses. Ma käisin nimelt nii-öelda 'filmindusklubis'. Sinna oli kutsutud noored vanuses 13-19, kes on huvitatud interviueerimisest ja filmindusest ning sellega kaasnevast. Meie esimene kohtumine oli kokku lepitud pühapäevaks, 20ndaks novembriks, kell 15.00, Eesti Majas. Eva, Robi ja Kalle saatsid mu kohtumispaika (Notting Hilli)  ja ise läksid Portobello turule. Mina aga seadsin sammud Eesti Maja poole. Kohale jõudes oli ooteruumis üks noormees, kes nägi välimuselt välja väga tudengilik, kuigi tudengi kohta olid tal ehk liiga uhked riided seljas. Eks vist kõik panid oma parimad riided selga (kaasaarvatud mina), et anda parim esimene mulje. Ma vaatasin kohmetult ringi, kontrollisin aega ning küsisin noormehe käest inglise keeles, et kas ta on kohal selle koosoleku asjus. Tema vastas, et jah. Uurisin siis, et kust ta pärit on ja tema vastas, et Eestist. Siis läksime eesti keelele üle, kuigi ta mainis (päris mitu korda), et ta pole eesti keelt kolm aastat rääkinud (ta paistis selle üle üliväga uhke olevat). Varsti saabusid ülejäänud ca 6-7 inimest ja meid kupatati ühte päris pisikesse ruumi, kus me kõik istusime laua taha. Tehti kiire tutvustus tiimi poolt (kõik toimus eesti keeles). Seal oli umbes 6 inimest - Liina, see kõige korraldaja, tema assistent,  tema parem käsi, tema tuttav, kes rääkis meile palju oma kogemustest jms, kaameramees ja helitehnik, kes nägi välja täpselt selline nagu üks klassikaline helitehnik välja nägema peaks. Vanuse poolest 30ndates, pika patsi, vuntside ning pisut nohikuliku olekuga mees. Ta oli nii silmatorkavalt stereotüüpne, et pani muigama. Seal olid veel mõned tegelased, kellel oli ka tähtis osa selle projekti raames, aga keda ma täpselt ei mäleta. Pärast tiimi tutvustust, oli meie kord rääkida. Üks silmatorkavamaid tegelasi oli Roland, kes on 17 aastane. Tal on juba päris vinge karjäär. Ta töötab modellinduses, aga enne seda oli tal diil filmitegijatega, kes koostasid filme tema BMXi trikkidest (BMX on trikiratas). Ta alustas sellega 15 aastaselt ja see oli minu arvates väga huvitav, et alles kaks aastat tagasi tegi ta BMXiga trikifilme, nüüd juba Londonis moeinimene. Oma karjääri kõrvalt käib ta veel koolis, aga ma täpselt ei mäleta, mis koolis. Ta oli väga jutukas inimene - 20ne sekundiline tutvustus venis temal lausa minutiliseks, mis on igasuguse **speechi** pidamisel uskumatu pikkus. See noormees, kellega ma koridoris rääkisin ütles, et ta on Londonis elanud juba 4 aastat, täiesti üksi. Ta vanemad elavad Eestis. Päris huvitav, isegi natuke arusaamatu, aga jällegi - kõikidel on õigus elada oma elu nagu ta ise soovib. Oli veel üks tütarlaps, kes on 14 ja ta on Londonis elanud juba 6 aastat, aga ta polevat Eestiga suhet kaotanud. Nimelt käib ta iga nädalavahetus Eestis, et võtta kaasa järgmise nädala õppematerjal. Ta õpib Eesti haridussüsteemi järgi. See oli ka minu arvates huvitav, sest see on väga eriline meetod õppimiseks. Pärast enesetutvustust tuli kaamera proov. Meid viidi üksikult tuppa, kus kaamera oli üles seatud ning paluti rääkida endast 20 sekundit. Ma kirjutasin enne midagi üles, lugesin endale ette ja see tundus nagu käkitegu. Kaamera ette astudes tuli välja, et asi pole midagi nii lihtne, kui see välja paistab. Minu üleskirjutatud jutukesest piisas ainult umbes 10neks sekundiks ja siis ma mõtlesins, OMG, MIDA MA NÜÜD ÜTLEN?! Lõpuks ma rääkisin natuke saadetest, mida vaatan ja viimaks vaatasin Liinale silma, noogutasin ja ta andis kaameramehele pilguga märku, mis ütles, et aitab küll. Mõtlesin endamisi, et see kaamera-värk küll mulle ei kõlba. Kui kaameraproov läbi sai, rääkis Liina tuttav meile dokumentaalfilmide tegemisest, interviueerimisest ja otsesaadetest. Ta jutt oli huvitav, kuid see kestis natuke liiga kaua. Kui tundus, et kõik lood on ära räägitud ja kõik küsimused küsitud, tuli ootamatult tuppa umbes 80ndates vanaproua ning ütles eesti keeles: ,,Nii tore on teid kõiki siin näha! Nii palju noori! Vaadake, ma tegin enne lõunaks õunakooki ja see kõik jäi üle. Kas te soovikste selle ära süüa?'' Meie muidugi tahtsime. Nii armas temast! Siis oligi kell ootamatult saanud viis ja me kõik hakkasime minema. Järgmise kohtumise päev, aeg ja kell lepiti ka kokku ning kõik lahkusid. Oli üks vinge pühapäeva pärastlõuna!"

Nagu Ax juba mainis, siis sel ajal, kui Agnes filmindusse pühendatud oli, jalutasime meie Portobello tänava turul ringi. Seal müüdi päris huvitavaid asju, enamasti ehteid, salle ja väiksemat sorti vanakraami. Uskumatu, millisele tränale ostjaid leidub. Keda küll võiks huvitada vanad roostes võtmed? Selliste võtmete müüjaid leidus seal päris mitmeid, nii et ju on asjal turg olemas. Ma oleksin ehetes kohe kauem sobranud, aga poisid muutusid kärsituks, nii et mul ei õnnestunud sealt endale midagi sobivat leida. Ega mul vaja ka muidugi polnud. Mingit väga erilist muljet see turg ei jätnud. Tänav ise oli päris armas oma heledates rõõmsates toonides värvitud majade ja kohvikute/restoranidega. Turu mõttes on Brick Lane ja Camden aga ikka palju huvitavamad. 

Meie oleme siin paar viimast päeva olnud täiesti udusse uppunud. Pühapäeval jäeti mitmel lennuväljal lausa lennud ära. Täna on vähe selgem. Millegipärast tuleb mulle juba jõulutunne peale, kuigi roosid õitsevad, muru vajaks niitmist ja maja ees olevad rododendronid lähevad kohe õitsema. 

Kallid, musid, pikad paid!