Avapauk

Pidude ja koosviibimiste hooaeg hakkab vaikselt kätte jõudma. Avapaugu andis eelmisel neljapäeval Focuse liikmetele korraldatud kunstigalerii külastus. Üritus toimus õhtusel ajal galeriis nimega Panter & Hall, mis asub üsna Green Parki läheduses vaiksel kõrvaltänaval. Galeriisse sai astuda otse tänavalt, mis oli minu meelest palju mõnusam, kui see, et sa pead kuhugi kõrgele liftiga sõitma. Eelmisel aastal toimus meil umbes samasugune üritus ühes teises galeriis, mis asus 6 või 7 korrusel, nii et sul jäi mulje, et sa ei lähe mitte galeriisse vaid hoopis kellegi koju. Kunstnik, kelle maale sel õhtul imetleda sai, kannab nime Jonathan Pike. Ma pean tunnistama, et polnud tema nimest varem midagi kuulnud ja kahtlustasin alguses, et ta peab kindlasti juba surnud olema. Tema maalid olid lihtsalt liiga võrratud (laenasin internetiavarustest ühe tema maalidest ka tänase loo illustratsiooniks). Tänapäeval on ju nii vähe kunstnikke, kes selliseid detailseid maale teevad. Kuraatorilt kuulsin, et Pike on tegelikult vägagi elus, vanust on tal natuke üle 60. Enamus maale, mis galeriis olid esitletud, kujutasid vaateid Veneetsiast või Savannast. Need kaks linna ongi Pike lemmikud. Lihtsalt uskumatu, kuidas ta oli maalinud pidevast vees seismisest vetikatest roheliseks muutunud majaseina või veidi lahti koorunud värvi maja fassaadil. Seisin 10cm kaugusel maalist ja ikka nägi kõik välja nagu päris. Tihti on ju nii, et sul tuleb maalist mitme meetri kaugusele minna, et sa üldse aru saaks, mida on tahetud kujutada. Maalid olid nii päikselised, et mulle tundus, et maalil kujutatud maja sein lausa õhkab sooja. Väga võimas ühesõnaga! Oleksin võinud mõne maali sealt kaasa ka osta, aga hind oli kahe nulli võrra liiga kopsakas, jäädes 3000-6000 naela vahele. Külalisi tuli meie kunsti-ja veiniõhtule päris palju, nii et galerii oli rahvast ja jutukõminat täis. Tundus, et kõik jäid üritusega väga rahule. Pidu lõppes siis, kui viimane veinitilk välja valatud sai. Vett ei tahtnud eriti keegi. Mulle ongi jäänud mulje, et pidu kestab seni kuni jagub veini. Ükskõik mis sa siis ka peo lõppemise kella-ajaks kutsele märkinud oled. 

Laupäeva hommikul suundusin taaskord fotograafia kursusele. Seekord oli see täiesti ettekavatsetud  ja planeeritud. Meil on siin üks netileht, mis töötab umbes samal põhimõttel nagu Eestis cherry.ee. Ostsingi mõned kuud tagasi sealt fotograafia kursuse kupongi. Muidu oleks tulnud selle eest tasuda 150 naela, aga nüüd sain selle kätte suisa 35 naelaga. Jätsin ülejäänud perekonna õndsat und magama ja läksin kohale. Seltskond koosnes 10 inimesest - kuuest mehest ja neljast naisest. Enamus olid tulnud kohale lihtsalt selleks, et oma fotokast midagi rohkemat, kui auto reziim seda võimaldab, osata välja võluda. Üks mees oli spordifotograaf ja temal oli eriti võimas aparaat. Spordifotograafia on hoopis isemoodi teema, sest seal pole vaadetega ju midagi tegemist. Kõik sõltub hetkest ja ajastusest. Üks neiu pani mind aga lausa jahmatama. Ta oli tulnud just kuu aega kestnud reisilt Lõuna-Ameerikasse. Ta oli oma reisist väga suures vaimustuses ja rääkis, et ta oli reisil olles mõistnud, et ta pole ikka veel valmis tööle minema. Ta oli just kevadel ülikooli lõpetanud ja tööle läinud, aga peale reisilt tulekut oli oma koha üles öelnud. Ise oli nii õnnelik oma otsuse üle, aga nentis, et noh, nüüd pole tal kahjuks raha reisile minna ja et ta et teagi, mis ta nüüd teeb. Vaatasin teda ja imestasin. Ma olen ka üsna muretu hing, aga tema muretus pani isegi mind imestama. Võrreldes eelmisel nädalal Focuses reisifotosid tutvustanud Chrisiga, ei olnud laupäevast kursust juhendanud Doug McKinley nii mõnusa jutu ja olemisega. Oli kuidagi väheke ülbevõitu, aga võib olla oli asi lihtsalt aktsendis. Ta oli kanadalane, kes siin elanud juba üle 15 aasta. Doug oli tegelenud aastaid sellega, et tegi fotosid kuriteopaikadest ja laipadest, aga sellest tööst oli tal lõpuks kõrini saanud. Nüüd pildistab ta põhiliselt ajakirjadele, ajalehtedele ja reklaamidele päevasündmusi kajastavaid lugusid, loodust ja inimesi ja on teinud isegi mõned Lonely Planeti raamatute fotod. Lisaks korraldab ta ka fotograafia kursusi (aga eks sellest saite vist juba isegi aru ;) Doug kurtis, et praegusel majanduslikult raskel ajal ei taheta enam fotode eest maksta ja kõik loodavad neid tasuta saada. Sellepärast ongi ta nüüd mõelnud, et peaks hakkama moefotograafiaga tegelema, mis aga tema sõnul pidi võrduma ametiredelil madalamale astmele astumisega. Doug märkis, et  ta poleks mõned aastad tagasi osanud uneski näha, et ta peab sellist võimalust kaaluma hakkama. No ma ei tea. Minu meelest on laipadest fotode tegemine ikka palju vähem uhke töö, kui kaunite modellide pildile sättimine. Kursus kestis 4 tundi ja läbi võeti umbes samad teemad, mis eelmisel nädalal toimunud kursuselgi, aga põhjalikumalt ja et mul oli sel korral kaasas ka fotokas, siis oli palju parem kõike katsetada ja uurida. Paari huvitavat kursusel kuuldud nüanssi tasub teiega ka jagada. Fotokad pidi olema sätitud niimoodi, et nad püüavad igal juhul kõike valget halliks keerata. Miks, seda ma ei saanud kahjuks teada, aga igal juhul tuleb selleks, et lumi fotol ikka valge jääks, fotokal heledust paari astme võrra peale keerata. Kui aga tahad näiteks pildistada mustanahalist meest valgel liival, siis tuleb valgust hoopis  paar astet maha keerata, sest muidu ei jää must mees hästi näha. Välgu kastutamise nippide juurde me küll ei jõudnud, aga Doug mainis, et tema kasutab välku üksnes väga päikselise päeva ajal pildistamiseks. Huvitav, kas pole? Peaks proovima. Ei kujuta ette, mis efekti see võiks anda. Peale kolme tundi fotokate näppimist, läksime kõik parki proovipilte tegema. Jätsin oma märkmed klassiruumi ja kirusin ennast, sest parki jõudes olin jõudnud juba kõik tarkused ära unustada. Õnneks sai Dougilt üle küsida ja eks see tegelikult üks katsetamise asi on ka. Koju tulles võtsin märkmed ja fotoka ja tegin Agnesest mitmeid proovipilte. Mõned said isegi päris head. 

Pühapäeval ehk isadepäeval, oli ilm nii ilus, et mõned inimesed käisid ringi lausa plätude ja lühikest pükstega. Robert jooksis ringi t-särgi väel ja keeldus kategooriliselt pusa selga panemast. Agnes märkis tabavalt, et inglased riietuvad vastavalt ilmale, mitte vastavalt aastaajale. Robert on meil selles osas küll täielikuks inglaseks hakanud. Eile lugesin lehest, et pühapäevane soe ilm oli kõigi aegade 13.novembri soojarekord. Kuskil mõõdeti isegi üle 18 kraadi sooja. Lahe! Isadepäeva tähistasime vaikselt. Kalle sai kingituse ja kaardi, kuhu Robi oli peale joonistanud luukere sarnase koletise ja sisse kirjutanud "Issi on nii hea!" (teksti mõtles Robi täitsa ise) Robi puhul on maru veider see, et kui ta kirjutab inglise keeles, siis ta kasutab kirjatähti, aga kui eesti keeles, siis trükitähti. Kõik kenasti ära jagatud :) Isadepäeva lõpetasime Kalle ettepanekul külastusega meie lemmik kohvikusse. Mõnus päev oli! 

Õnnelike tervitustega!