Maitsev Milano

Eile õhtul jõudsime tagasi oma väikselt Milano-reisilt. Naljakas, kuidas reisil olles tundub aeg liikuvat hoopis teises rütmis, kui tavalisel argipäeval. Eile koju jõudes tundus, et olime ära olnud vähemalt nädal aega, kuigi tegelikult kestis meie reis kõigest neli päeva. Ilmselt on asi selles, et need neli päeva olid lihtsalt võrratult sisustatud. Selle eest pean küll tänama meie kalleid võõrustajaid eesotsas Anu ja Lucaga, kes nii lahkesti meid oma tiiva alla võtsid, meile ekskursioone korraldasid ja meid hea ja paremaga kostitasid. Kõik oli lihtsalt super! Lisaks veel päikesepaisteline ilm, mis oli muidugi kirsiks koogil. 

Jõudsime kohale neljapäeva õhtupoolikul. Me polnud üksteist juba mitu aastat näinud, aga niikui me sisse astusime oli tunne, justkui oleksime alles eile kohtunud. Lihtsalt nii mõnus ja kodune tunne oli. Isegi Robi, kes vajab tavaliselt sisse elamiseks aega, tundis ennast kohe mõnusalt. Sõime, jõime häid veine ja magustoiduks maitsesime juuste. Minu suureks imestuseks toodi juustudega koos lauale ka moosid ja mesi. Ma ei olnud sellisest juustu söömise tavast midagi kuulnud ja tuligi välja, et nii pidid juuste sööma ainult hispaanlased ja itaallased. Maitsesin ja mulle meeldis kohe väga. Eriti head olid juustud vaarikamoosiga. Tunduski, et mida tugevama maitsega juust, seda tugevama maitsega moos sinna juurde sobib. Soovitan igal juhul katsetada. 

Ma olin varem korra Milanos käinud, aga et Agnes ja Robert olid seal esimest korda, siis võtsime reede hommikul suuna kesklinna, et ära vaadata Duomo ja muud olulised vaatamisväärsused. Alustasime oma ekskursiooni Milaano Kindlusest, kuhu aga sisse minna ei saanud, nii et piirdusime lihtsalt välise vaatlusega. Duomosse minnes meil vedas, sest seal harjutas orelimängija just eelseisvaks kontserdiks. See andis kogu katedraalile erilise hõngu. Robertile avaldasid seal kõige rohkem muljet endised preestrid, kes nüüdseks luukereks muutununa, oma vormirõivastuses lebades kõigile klaaskirstust vaatamiseks olid. Ronisime muidugi ka Duomo katusele. Selles mõttes on ikka hooaja väliselt reisimas käia väga mõnus, et pääsed järjekordadest. Vaate nimel on inimene vist küll kõigeks valmis. 250 astet ei tundunudki üldse hirmsana ja tasusid ära võrratute vaadetega. Hiljem käisime veel 4.sajandil ehitatud väikses kirikus ja kolasime niisama ringi. Käisime ka närvikõdi tekitaval disainerite tänaval, kus iga akna peal väljas ka hinnad ja iga ukse peal turvamees või kaks. Me ei söendanud sisse minna. Oleksime endid seal ilmselt väga halvasti tundnud. Kõigil tänavatel olid siin-seal elevantide kujud, igaüks isemoodi. Robile need hirmsasti meeldisid, nii et ta tegi neist igaühega ka pilti. Maitsesime ka muidugi jäätist, sest Itaaliast ei saa ju ometigi jäätist proovimata lahkuda. Oli väga hea, aga väga suur. Müüja ei suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et me ei taha rohkem, kui ühte palli  jäätist ja lõpuks andsime lihtsalt alla :) Õhtul saime aga järjekordse toiduelamuse.  Luca sättis keset lauda justkui grilli sarnane asjanduse, mida aga ei soojendanud mitte söed vaid elekter. Kõige ülemiseks kihiks oli paks ümmargune sile kivi, mille all olid justkui ahjus olevad grillitorud, mis kuumaks läksid ja mis omakorda kivi kuumaks ajasid. Selle all oli teine "korrus", kuhu sai sättida väiksed kolmnurksed pannid, mis samuti soojaks läksid. Lauale toodi vaagnad erinevate lihadega - kanafilee, sealihafilee, erinevad vorstikesed ja kotletid ja kõige tipuks veel õhukesed suus sulavad veiselihafileed, mis maitsesid ka täiesti ilma küpsetamata imehästi. Neid tuli lihtsalt sidrunimahla, soola ja pipraga veidi maitsestada. Igaüks pani lihad, mida ta parajasti süüa tahtis, kuumale kivile grillima. Alumistele pannikestele pandi juustu, mis aegamisi sulama hakkas ja mis siis pärast keedetud kartulitele valati. Juurde jõime muidugi jälle mõnusaid veine. See oli üks ülimalt vahva õhtusöök, kus toit valmistati tegelikult ju otse lauas. Meelelahutus missugune! Ma tahaks endale ka sellist asjandust. Pean uurima, kust seda osta saaks. 

Laupäeval läksime Como järve äärde. Ilm oli ilus ja vaated hingematvad. Järve ümbritsesid kõrged mäed, mille jalamil oli armas linn. Jalutasime natuke järve ääres ja sõitsime siis vaguni taolise masinaga otse mäkke. Mäel oli tore nimi - Kulm. Ma ei osanud oodatagi, et üleval ootab meid üsna suur küla, kus väikseid tänavaid ääristavad suuremad ja väiksemad majad. Como ääres on juba ammustest aegadest alates elanud rikkam rahvas, mida oli ka näha sinna püstitatud üsna uhkest kirikust. Praegugi omavad paljud kuulsused seal kandis villasid. Ma ei imesta, sest koht on tõesti kaunis. Jalutasime aina kõrgemale ja kõrgemale, sihtpunktiks majakas, mis mäetipus asetseb. Vahepeal tegime peatuse armsas kohvikus, et veidi puhata ja ennast kohviga turgutada. Kohviga sai natuke nalja ka. Agnesele meeldib Latte, mis meie mõistes on kuum piim natukese kohviga. Agnes siis telliski ettekandjalt Lattet ja oli üsna imestunud, kui talle toodi tassitäis kuuma piima. Me ei tulnud selle pealegi, et me peame küsima kohvi-lattet, sest "latte" tähendab itaalia keeles piim. Lõbus! Axi palve peale valati pärast ikka kohv ka sinna sisse. Majaka juurde jõudes oli ilm aga päris uduseks läinud, nii et tegime suuri jõupingutusi, et all olevat järve ja vastaskaldal olevaid mägesid näha. Aga me ei kurvastanud, sest ka uduga oli seal väga ilus. Tagasi alla jõudes oli juba pimedaks läinud, mis oligi tegelikult tore, sest pimedas jättis Como linnake eriti armsa ja isegi salapärase mulje. Iga nurga peal oli õdusaid ja lausa kutsuvaid restorane, baare ja kohvikuid, aga et meie seltskonna nooremad liikmed olid pikast päevast juba üsna läbi, siis me ei hakanud kuhugi sisse astuma. Tegelikult olekski seal vist mõnusam oma kallimaga aega veeta ja romantikat teha. 

Pühapäeval meie kulinaarsed naudinguid aina jätkusid, sest meid oli palutud ehedale itaaliapärasele lõunasöögile Luca ema juurde. Kuigi ta ei oska sõnagi inglise keelt (eesti keelest rääkimata), siis ei olnud sõnu vajagi selleks, et mõista, kui tore ja armas inimene ta on. Lõunasöök algas värskete köögiviljadega, mis tuli kasta sooja dipikastme sisse.Dipikaste koosnes oliiviõlist, küüslaugust ja soolatud anzoovistest, mis kõik olid saumikseriga püreeks tehtud. See maitses üliväga hästi nagu tegelikult kõik, mis meile pakuti. Järgmiseks käiguks oli eriline pastaroog, mida tehakse tavaliselt mägedes hoopis mitte tavapärase koostisega pastast, mis näeb välja hall ja sisaldab täistera. Pasta oli ilma lihata, lisandiks kapsas, neli sorti juustu ja kindlasti midagi veel, mille olen unustanud. Sain täieliku kaifi ja oleksin seda ilmselt mitu taldrikutäit söönud, aga jätsin selle targu tegemata, sest ees ootasid veel täidetud paprikad/kapsad/tomatid, praetud sealiha oliiviõlis ja veinis küpsetatud sibulatega, kartulisalat ja veiseliha ise tehtud majoneesi ja tuunikala kastmega. Kõige lõpuks veel puuviljad ja suur valik erinevaid koogikesi, millest Robert vist küll enamuse nahka pani. Lastele oli veel tehtud eraldi pasta bolognese kastmega ja praetud kanafilee. Lihsalt võrratu! Veeresime koju, kõhud mõnus nurru löömas. Sellega aga meie pühapäev veel ei lõppenud, sest õhtul oli meil kavas väike Halloweeni pidu. Enne pidu küpsetas Luca aga kaminas kastaneid. Kastanikoortele tehti enne küpsetamist sisselõiked, et neid oleks hiljem kergem koorida. Kastanid pandi silindrikujulisse augulisse anumasse, mille ühes otsas oli vänt. Silinder pandi pooleldi tulle ja siis keerutati seda ikka ringi ja ringi, et kastanid seal sees veereksid, küpseksid ja et nende koor veidi lahti tuleks. Küpsemiseks kulus oma pool tundi ja siis olid need valmis. Uskumatu, kui hästi need maitsesid! Need olid mahlakad, natuke magusad ja veidi suitsused. Suu hakkab vett jooksma, kui sellele mõtlen. Siis hakkasime kostüüme valima. Tuli välja, et Anul oli tohutu kostüümivaru, nii et leidsime kõik endile midagi selga. Robil oli kaasas oma isiklik vampiirikostüüm, kuigi ta oleks saanud sealt ka vabalt endale sobiva riietuse leida. Lõbu oli laialt, tuba oli hilpe täis ja nalja sai palju. Näod maaliti ära, kõrvitsale lõigati nägu pähe ja terve suur hulk oranze õhupalle puhuti täis ja riputati lampide külge. Panime palju küünlaid lauale ja riiulitele, kõrvits kogu ome toreduses keset lauda, nii et kõik nägi välja ülimalt halloweenlik. Õhtu tipphetk saabus taaskord söögi näol, kui Anu kandis lauale tõelise kollisöögi - süsimustad spagetid kirsstomatitega. Roberti vaimustusel polnud piire! Ta pole vist kunagi nii palju spagette söönud. Ise muudkui arutas, et kas need on nüüd ussid või hoops veresooned. Mõnel nõrganärvilisemal inimesel oleks selline vestlus kindlasti söögiisu ära ajanud. Õnneks meil selliseid seltskonnas polnud. 

Robil vedas hullupööra, sest talle kingiti päris pesuehtne kitarr. Anu ja Luca olid selle kunagi ammu oma vanemale tütrele ostnud, kes seda aga ei kasutanud ja kuna Robi on meil selline rockimees, siis nad leidsid, et ta võiks selle endale saada. Oh seda õnne ja rõõmu! Robi mängib seda suisa andunult, lauldes juurde omaloomingulisi laule ja õhtul magama minnes paneb kitarrile tekigi peale :) 

Meil oli tõesti tore reis. Koju jõuda oli ka tore, kahju oli ainult, et Kallet polnud meid ootamas, sest tema läks laupäeval tööasjus Mongooliasse. Seal pidi olema praegu lausa 7 kraadi külma, nii et ma ei kadesta. Meil paistab endiselt päike ja on novembri alguse kohta ikka päris soe.

Tuhat tulist tervitust!