Silmailu

Mongoolia maastik

FOCUSes töötamise juures on see tore asi, et aeg-ajalt sattud seminaridele, millele justkui ei lootnudki tegelikult minna. Korraldame oma liikmetele iga kuu erinevaid seminare, mis enamasti on küll suuremal või vähemal määral karjääriga seotud, kuid et asi liiga üksluiseks ei läheks, siis toimuvad vahetevahel ka muid teemasid puudutavad seminarid. Eelmisel kolmapäeval oligi kavas fotograafia kursus. Tahtsin sellest osa võtta juba eelmisel aastal, aga et siis oli liikmete huvi nii tohutu suur, pidi kontorirahvas oma suu sellest puhtaks pühkima. Nii, et ega ma väga ei lootnud, et ma seal sel aastal osaleda saan. Unustasin õigupoolest üldse äragi, et see seminar kolmapäeval meie kontoris toimumas on. Juhtus aga nii, et paar liiget, kes oma nimed kirja olid pannud, ei saanud erinevate asjaolude tõttu kohale tulla ja mul avanes võimalus seminarist osa võtta. Minu kurvastuseks ei olnud mul kaasas fotokat, millest oli muidugi natuke kahju, aga huvitav oli sellegipoolest. Seminari pidas mees nimega Chris Caldicott, kes on omal alal küllaltki kuulus, olles Royal Geographical Society ametlik fotograaf. Peale selle kirjutab ta veel reisikirju ja peab koos oma naisega Londonis, Covent Gardenis asuvat restorani World Food Café. Nii, et igati värvikas kuju. Tal on väga põnev elu, sest ta rändab muudkui mööda maailma, pildistab kõike ilusat ja huvitavat, mida ta näeb ja müüb oma fotosid ajakirjadele, kirjastustele, reklaamibüroodele jm. Chris on umbes 50 aastane, pikka kasvu, kergelt hallinevate juustega, väga hea jutuga mees. Seminar seisneski selles, et ta rääkis, kuidas oleks kõige parem reisipilte teha, tuues näiteks kümneid enda tehtud fotosid, millest igaühe juurde oli tal lugu rääkida. Kõigepealt rääkis ta kompositsioonist ja ütles, et objekt, mida sa pildistad, jääb alati huvitavam, kui see ei asu fotol otse keskel. Parem, kui see jääks natuke küljele. Muidugi ei kehti see vaadete osas, sest siis sa ju just tahadki, et kõik pildile jääks. Ma olen alati arvanud, et proffifotograafid möllavad meeletult oma fotokatega ja ei kasuta Auto süsteemi üldse. Suur oli minu imestus, kui Chris teatas, et tema kasutab peaaegu kogu aeg just Auto süsteemi fotode tegemisel ja mängib ainult säriajaga, sättides seda siis vastavalt valgusele kas pikemaks või lühemaks. Huvitav, onju? Fotokate kohta ütles ta, et kõige paremad turul olevad fotokad on kas Canon'i või Nikon'i omad. Kord pidi olema parem üks ja siis teine. Kuigi tal on loomulikult olemas ka suur fotokas, siis ta ei jõudnud ära kiita oma väikest, aga väga tubli Canoni fotokat, mis pidi põhimõtteliselt saama hakkama kõigega, mida suuredki. Keda huvitab, siis Chrisi kiidetud fotokas kannab nime C11. Nüüd pidi olema väljas ka juba uus, C12, nii et eelmise mudeli hind on kindlasti soodsamaks läinud. Kui veel soovitustest rääkida, siis Chris soovitas kindlasti oma fotokale muretseda UV filtriga kaitse objektiivile, mis ei pidanud olema kuigi kallis, aga pidi lisaks sellele, et pilt jääb ilusam, kaitsma ka objektiivi kriimustuste eest. Seminaril osalejad tundsid pahameelt Inglismaa halli taeva üle ja kurtsid, et fotod ei tule üldse piisavalt erksad ja et kõik jääb hall. Chris soovitas selle probleemi lahendamiseks arvutis fotol lihtsalt kontraste peale keerata. Katsetasin kodus kohe mõne eriti halli fotoga ja tõesti, asi muutus kohe palju huvitavamaks. Inimesi soovitas ta pildistada kas varjus või üldse ruumis. Kõige hullem pidi olema inimesi pildistada siis, kui päike neile otse näkku paistab. Huvitav, mulle on just alati mulje jäänud, et nii just inimesi pildistama peabki. Veel üks huvitav tähelepanek oli see, et päise päeva ajal, kui päike lagipähe paistab, ei tule pildid pooltki nii huvitavad, kui siis, kui päike alles tõuseb või hakkab juba vaikselt loojuma. Kui järele mõleda, siis on see tõesti nii. Huvitavad nüansid, millele tavaliselt üldse ei mõtle. Chris leidis, et on täiesti normaalne, et pilte tuleb peale arvutisse laadimist natuke sättida. Ta soovitas selleks Apple programmi Aperture, mis pidi olema isegi parem, kui PhotoShop, aga kordades odavam. See muidugi eeldab ilmselt Apple arvuti olemasolu, mida mul kahjuks au omada pole, aga mind hakkas see programm igatahes koledal kombel huvitama. Chris ütles, et kui ta vahel mõnele mereäärsele hotellile reklaamfotosid teeb, siis palutakse tal fotod teha nii, et rannad paistaksid laiemad, kui need tegelikult on ja et ta paksud inimesed rannatoolidelt pärast arvutis ära kustutaks, sest see ei jätvat reklaamfotol kuigi head muljet :) Päris naljaks! Ja mina vaatan hotellide kodulehti ja löön käsi vaimustuses kokku - oh, milline rand, oh milline lai valge rannaliiv! Vaat, sulle pirukat!

Poe ette "pargitud" hobused

Kalle jõudis oma Mongoolia reisilt elu ja tervisega tagasi. Reis oli olnud väga töine ja peale ühe väikse treti steppi muud meelelahutust ei olnud. Mongoollased olid jätnud väga hea mulje, olles sõbralikud ja meeldivad suhtlejad. Rahvas on Mongoolias üsna vaene, nii et ca 50% elanikest elab endiselt jurtades ja paljud kasutavad liiklusvahendiks hobuseid. Eks nendega ole muidugi steppides ja mägedes lihtsam liigelda ka, kui autodega. Mulle meeldis Kalle tehtud foto, kus poe ette oli "pargitud" rida hobuseid. Lõbus! Justkui stseen mõnest Mark Soosaare filmist :) 

Umbes poolteist aastat tagasi avastasin, et ma ei näe enam nii hästi, kui varem ja otsustasin minna oma silmi kontrollima. Arst kontrollis silmad ära ja leidiski, et tõesti, tõesti, on vaja uusi prille. Miinust 1,25. Tellisingi siis uued ja ilusad prillid. Kui ma need ette panin, hakkas pea kergelt ringi käima, aga arst ütles, et see peabki nii olema, et silmad pole alguses lihtsalt harjunud uue ja selge nägemisega. Olgu pealegi. Proovisin, harjutasin, ei midagi. Ikka käis pea ringi ja süda läks ka pahaks. Loobusin siis üldse prillide kandmisest ja panin need ette ainult eriti suures hädas, näiteks siis, kui õhtul pimedas autot juhtisin. Olukord tundus jabur ja mul oli kogu aeg plaanis tagasi prillipoodi minna, aga midagi tuli kogu aeg ette, nii et see minek lükkus kogu aeg edasi. Lõpuks, paar nädalat tagasi, leidsin ma aja ja läksin asja uurima. Kartsin, et äkki on prillid liiga kanged tehtud, aga kontroll selgitas, et kõik on õige ja prillidel miinust täpselt 1,25. Kuna arstil oli just vaba hetk, siis arvati, et äkki peaks uue silmakontrolli tegema, sest selle ajaga võib nägemine muutuda. Tehtigi uus kontroll ja tulemuseks saadi -0,75! Uskumatu, milline imetabane paranemine! Olin rõõmus, aga selge oli ka see, et vajan muidugi uusi prille. Prillipoes töötav proua oli äärmiselt armas ja ütles, et uued klaasid läheksid maksma 90 naela, aga ta kahtlustab, et ju oli eelmine silmakontroll kuidagi valesti tehtud ja pakkus mulle kompensatsiooniks, et mis ma arvan, kui ma maksaksin sellest summast poole ehk siis 45 naela. Mul on alati kõik emotsioonid näost näha, nii et ma ei ole eriti hea valetaja ja mõnel harval juhul on sellest isegi kasu. Summat kuuldes ütlesin, et nojah, olgu pealegi, aga mu nägu ütles selgelt, et mulle ei meeldi eriti see summa. Proua, nähes mu kimbatust, mõtles natuke ja ütles, et no olgu, et kui ta teeks nii, justkui oleks probleem ilmnendud garantii ajal, siis ma peaks maksma ainult 30 naela ja uuris, kas see summa tundub parem? Mulle muidugi tundus ja nii ma saingi oma uued klaasid kõigest 30 naelaga. Loo moraal on see, et tegelikult oleksin pidanud ikkagi kohe tagasi minema, siis oleks ehk täiesti tasuta uued klaasid saanud. 

Lõpetuseks jagan teiega oma uusimat inglise keele leidu. Selleks on minu meelest hiiglama lõbus väljend "eye-candy" (silma-komm), mis eesti keeli tähendab silmailu. Kas pole tore? 

Rõõmust rõkkavate tervitustega!