Toidu- ja sõidurõõm

Ühega neist kimas ka Kalle

Sellel aastal on meie peres sünnipäevakingituste kätte saamised kuidagi veninud. Agnes sai oma jaanuaris olnud sünnipäeva kingituse kätte alles oktoobris ja Kalle, kelle sünnipäev on detsembris, nautis oma kingitust alles eelmisel reedel. Nii, et peaaegu aasta aega tuli oodata. Tegelikult oleks võinud seda kingitust nautida juba ka varem, asi venis lihtsalt aja puuduses. Kingitus kujutas endast sõidurõõmu kahe vinge sportautoga - Aston Martin ja Ferrari.  Mõlemad Kalle lemmikud. Siin on toredaid veebilehti, kust saad osta  nö elamuskingitusi. Valik on lai - võid osta sõidurõõmu helikopteril, kiirkaatril või sportautol. Kui kiirus pole sinule oluline, siis võid hõljuda kuumaõhupalliga maalilisi vaateid nautides Inglismaa kohal või proovida kaaluta olekut kinnises ruumis. Muidugi lisaks igasugused spaa-protseduurid, restoranikülastused jm.  Minu meelest võrratu idee, sest lõppude lõpuks lisavad elule vürtsi just mõnusad ja erutavad kogemused, mitte aga asjad.

Kohti, kus sportautodega sõitu teha sai, oli mitmeid üle riigi. Meie läksime siia samasse, meie kodukanti jäävale ringrajale. Sõit toimuski nimelt ringrajal. Ilm oli väga tuuline ja üsna jahe, aga vihma õnneks ei sadanud ja päike isegi paistis. Rahvast oli ringraja ääres päris palju. Enamus muidugi mehed, näod põnevusest ja elevusest õhevil. Kõigepealt paluti sõitjad nelja kaupa ühte dziipi, kus selgitati reegleid ja sõideti rada läbi. Siis tuli oodata, kuni sind nimepidi kutsutakse. See oli suhteliset tüütu. Kallel tuli oodata oma pool tundi ja nagu ikka, on ootaja aeg pikk. Päris ära tüütas juba. Esimene masin, millega Kalle sõitis, oli Aston Martin. Kummagi autoga sai ta teha kolm ringi. Meie Axi ja Robiga tormasime kohe raja äärde lehvitama, aga ega Kallel meid muidugi mahti näha ei olnud, sest kiirus oli ikka üsna suur. Ma olin nii suures elevuses, kui Kalle autost maha tuli ja tahtsin teada, et kuidas meeldis. Tuli välja, et täielik läbikukkumine. Kalle oli vaevu autosse ära mahtunud, auto oli kolisenud, kurvides kiskunud ja juhtida oli olnud kohutavalt ebamugav. Kogemus oli nii ebameeldiv, et Kalle arvas korraks, et ta vist ei taha Ferrarit üldse proovidagi. Mul oli nii kole kahju. Lõpuks otsustas Kalle Ferrarile siiski võimaluse anda. Ja ta ei pidanud kahetsema! See oli olnud täiesti teine ooper, mugav, kiire (Kalle sõitis kohati üle 200 km/h) ja ülimõnus! Lõpp hea, kõik hea! Ma usun, et see Aston Martin oli nende ürituste käigus lihtsalt nii ära ruunatud, et ei kõlvanud enam kuhugi. Ma ei usu, et need tavalises olukorras nii kehvad masinad on. See pole lihtsalt võimalik sellise auto puhul. Lihtsalt meie ebaõnn, et sellise isendi otsa sattusime. Üldiselt aga võiks selliseid kingitusi soovitada küll. Elevust kui palju! Sõidu võiks aga sättida siiski suvele, sest paari tunniga, mis me seal viibisime, suutsime ikka päris ära külmuda. Sõber Vana-Tallinn õnneks ootas juba kodus :) 

Pühapäeval oli minu kord elamuse osaliseks saada. Pühapäeva õhtupooliku veetsin ma koos Robi klassikaaslaste emadega kokates. Seni oleme emadega kokku saanud kas kohvihommikutel kellegi kodus või õhtuti pubis. Nüüd siis tegi klassi esindaja ettepaneku minna Jamie Olivier'i kokanduskursusele. Ma vist ei olegi rääkinud, et siinsetes koolides (vähemalt algkoolides) on kohustuslik, et igal klassil peab olema lapsevanemate hulgast kaks klassi esindajat, kelle ülesandeks on kõigile teistele kooli infot edastada, koguda õpetajate kingitusteks raha (see on muidugi kirjutamata reegel) ja korraldada lapsevanematele erinevaid üritusi. Enamasti piirduvad need kohvihommikute või pubi külastustega, aga vahel sekka ka midagi muud nagu nüüd siis see pühapäevane kokkamine. Kõik emad muidugi kohal ei olnud ja isad olid üldse jäetud koju lapsi hoidma. Kokku oli meid  kaheksa. Jamie ise kursust kahjuks ei juhatanud, aga tema jüngrid olid sama elavad ja lahedad, nii et ma ei tundnud Jamie'st otsest puudust ka (kuigi no äge oleks muidugi olnud teda isiklikult kohata). Kokakursus toimus Jamie Olivier'ile kuuluva toidupoe tagumises osas. Sinna oli üles sätitud suur ristkülikukujuline köök, mille keskel siis kursuse juhendajad toimetasid. Igale saabujale pisteti kohe kätte veinipokaal või õllepudel, vastavalt sellele, mida keegi soovis. Morssi võis ka saada, aga sellest keegi ei hoolinud. Kavas oli valmistada Ameerikapärast tšillit, mis kujutab endast hakkliharooga ja kuhu peale hakkliha käib veel hakitud sibul, küüslauk, tšilli, tomat ja paprika. Tšilli kõrvale valmistame veel avokaado-salati ja saia, mida küpsetatakse otse praepannil. Kõigepealt näitas kokk meile ette sibula lõikamise nipi, mis lühidalt seisneb selles, et sibula juuretutt tuleb alguses sibulale külge jätta, siis sibul pooleks lõigata ja siis hakata viilutama. Kord ühtepidi, kord teistpidi. Juuretutt hoiab (ideaali kohaselt) sibulat seni kinni, kuni sul kogu sibul viilutatud saab. Etteruttavalt võin öelda, et mul see nipp millegipärast ei õnnestunud ja sibul lagunes laiali veel hullemini kui muidu,  nii et ma ei teagi, kas ma katsetan teinekord veel või jään enda läbiproovitud süsteemi juurde. Peale sibulanippi hakkis kokk ka ülejäänud kraami ära ja näitas, kuidas me tsillit tegema peaks. Siis võeti paaridesse ja hakati kokkama. Mina sattusin paari Robi klassiõe Maria emaga, kelle nimi on ka juhuslikult Eva. Jagasime tööd ara nii, et saime kumbki kõike proovida. Tšilli tegemise juures oli üks huvitav nüanss. Kõigepealt läks potti sibul, mida tuli tasasel tulel õli sees praadida. Õli kohta kuulsin ka huvitavat asja. Mina olen kogu aeg arvanud, et söögi tegemiseks sobib ainult Extra Virgin oliivõli, aga tuli välja, et see on selge raha raiskamine ja et see õli on praadimise jaoks tegelikult üldse liiga tugeva maitsega. Kokad soovitasid kasutada hoopis Medium Flavour oliiviõli, mis on mahedama maitsega ja maksab poole vähem. Extra Virgin oliiviõli soovitasid nad kasutada ainult salatite tegemiseks ja muud moodi ilma küpsetamata söömiseks (näiteks, kui teed mingi kastme, kuhu saia kasta vms). Huvitav ja kasulik teadmine. Kui tšilli juurde tagasi tulla, siis selleks ajaks, kui sibulad olid juba oma 10 minutit küpsenud, lisasime sinna juurde küüslaugu ja tšilli ja lasime natuke haududa. Siis keerasime kuumuse kõrgemaks ja näppisime sisse hakkliha. Segasime vaid hetkeks ja lasime sellel siis praadida, kusjuures poti põhi kõrbes üsna ära, aga see pidigi olema asja mõte, sest see pidi tekitama eriliselt hea maitse sellele söögile ja nagu hiljem selgus, oli jutul tõsi taga. Kui hakkliha oli juba läbi küpsenud, siis valasime potti ca pool klaasi vett ja hakitud tomatid ja hakkasime poti põhja puulusikaga kraapima, et kogu kõrbenud asi sealt lahti tuleks. Imekombel tuligi :) Kui kõik oli juba enam-vähem valmis, siis panime juurde paprikatükid ja maitsestasime söögi soola ja pipraga. Oligi valmis! Edasi tegime saia. See oli minu lemmik kogu selle õhtu jooksul! Seda saia võib teha nii praepannil kui ka grillil. Retsept on imelihtne: Võtad ca 500g jahu ja valad sinna juurde 1 spl küpsetuspulbrit. Võtad uhmri ja paned sinna 1tl meresoola ja 1spl mingit sulle meeldivat ürdisegu. See võib olla täiesti ükskõik milline, oleneb täiesti maitsest (näiteks vahemere ürdisegu sobiks hästi). Purustad soola ja ürdid uhmris hästi peeneks ja valad jahu ja küpsetuspulbri juurde. Segad hoolikalt. Siis teed jahusse väikse lohukese ja valad sinna 2spl oliivõli ja sorts sooja vett. Hakkad tainast sõtkuma ja vajadusel lisad vett. Tainas peab käe küljest lahti tulema, nii et see jääb umbes nagu pärmitainas. Katad taignapoti toidukilega ja jätad ca 20 minutiks kerkima. Siis voolid taignast umbes käelaba suurused pannkoogi sarnased pätsid (ca 1cm paksused) ja praed kuumal, ilma õlita pannil kummaltki poolt ca 3 minutit. Nii lihtne ja nii hea! Meie sõime seda kokakursusel tsilli kõrvale, aga see sobib ka supi kõrvale või täitsa niisama oliiviõli sisse kastes ampsamiseks. Tegin eile peale koolist tulekut Axile ja Robile ja täna pean uuesti tegema, sest kõik söödi ära ja telliti juurde. Kokakursuse juurde tagasi tulles valmistasime kõige lõpuks ka salati. See oli väga lihtne  ja sisaldas avokaadot, kollaseid ja punaseid kirsstomateid, küüslauku, rohelist sibulat, koriandrit ja münti. Peale pigistati laimimahla ja maitsestati soola ja pipraga. Laimi osas sain ka ühe nipi teada. Laim on vintske vend ja ma olen alati hädas sellest mahla kätte saamisega. Nüüd sain teada, et laimi tuleb enne masseerida, kui sa selle lahti lõikad. Rullid kohe tugevalt mööda lauda ja pärast on palju lihtsam mahla välja pigistada. Jälle kasulik nipp! Kui kõik söögid valmis said, siis istusime  lauda ja lasime oma valmistatud roal hea maitsta. Maitses tõesti suurepäraselt! Mis mulle eriti meeldis oli see, et tsillit sõime suurte salatilehtede seest. Võtsime lehe, panime sinna peale tsilli  ja keerasime rulli nagu tortilla. Juurde hammusime sooja pannisaia ja kõrvale rüüpasime punast veini. Tohtutu mõnus! 

Homme toimub suur streik ja koolid on kinni. Streigitakse pensionireformi pärast, millega ametühingud rahul pole. Streik kujutab endast suuremat sorti kaost, sest ei streigi mitte ainult õpetajad vaid ka muud avaliku sektori töötajad. Näiteks Heathrow lennujaamast anti teada, et inimestel tuleb arvestada ca 12 tunniste (!) passikontrolli järjekordadega. Ma vist jätaks pigem lendamata. Kohutav! Mina töötan homme kodus, sest Agnes läheb vaba päeva puhul sõbrannadega poodidesse kolama. Jõulud pole veel käeski, aga allahindlused on siin juba alanud. Kaupmehed on hädas, sest ilmad on nii soojad, et rahval ei tule pähegi, et oleks vaja jõulukinke osta. Poodides ripuvad küll juba alates novembri algusest jõulutilinad, aga ilmselt ei avalda need piisavalt suurt mõju. Mind muidugi ilm ei morjenda ja ma põletan juba pool kuud igal õhtul kodus piparkoogilõhnalisi küünlaid. Pühapäeval ostsime Robiga koos 20cm pikkuse kuuse moodi taime, et kodu vähe jõulum välja näeks. 

Olge siis tublid, sest päkapikud on juba liikvel!