Jõululine

Jõulutuled Oxford Street'il

Laupäev kujunes meil väga jõululiseks. Saatsime kõigepealt Agnese Eesti Gildi korraldatud jõululaadale, mis toimus St Paul'i katedraali lähistel ühe kiriku ruumides. Laadal oli esinenud eestlaste laulukoor, müüdud igasugust Eesti toidukraami ja muidu mõnusalt aega veedetud. Ax läks laadale tegelikult täiesti asja pärast. See oli nö esimene tuleproov "Londoni uudiste" tegemistes. Axile anti isegi kaelakaart, kus peal Agnese pilt, nimi ja suurelt sõna "Press". Udupeen! Iga uudistekütt sai endale ühe "ohvri", keda tal tuli intervjueerida. Agnes küsitles  Agor Eiskop’i, kes tegutseb IT alal, laulab kooris ja on Londonis elanud üle kahe aasta. Kõigepealt olid nad vestelnud eetriväliselt. Selle vestluse põhjal oli Agnes küsimused ette valmistanud, et need siis, kui filmimiseks läheb, esitada. Ax ütles, et kui enne jooksis neil jutt päris hästi, siis filmimise ajal olid nad mõlemad kuidagi krampi läinud, nii et Agnes ei olnud tulemusega väga rahul. Intervjuu kestis lausa 10 minutit, mis on ju ilmatu pikk aega ühe algaja küsitleja jaoks. Hea elukogemus. Agnes ütles, et ta on avastanud, et kasutab juba uudisteklubist saadud intervjueerimise nippe ka tavaelus vähe võõramate inimestega jutule saamiseks. Nii, et kasu uudisteklubis käimisest on juba täiesti olemas.

Meie Kalle ja  Robiga eestlaste laadale ei läinud, sest meil oli täpselt samal ajal vaja olla Kalle tööjuures korraldatud lastele mõeldud jõulupeol. Agnes on laste peolt kingituse saamiseks juba liiga vana ja korraldatud pidu nagunii tema jaoks liiga titekas, nii et ega ta polnudki kurb, et kaasa tulla ei saanud. Mulle meeldib nende Kalle töökoha lastejõulupidude juures see, et on täielik vabakava. Kutsele on märgitud ajavahemik, millal pidu toimub ja kõik saabuvadki nii nagu heaks arvavad. Seekordne pidu oli idamaade hõnguline. Ringi jalutasid korraldajad, kes olid maskeerunud printsessideks, Aladinideks, lendava vaibaga hõljuvateks vanameesteks, maotaltsutajateks jms. Lapsed said endale maalida loomade maske, kaunistada riidekotte, valada värvilisi liivasid väikestesse läbipaistvatesse plastmasskujudesse, lasta teha endale näomaalinguid, võistelda puldiautode sõidus jne. Laval esinesid lauljad, korraldati diskot ja kõhutantsukursusi. Tegevust jagus küll kõigile. Mulle meeldis, et toidulaud oli ka väga stiilne, sest peale tavaliste kana-naggitsate ja singisaiade oli seal palju idamaise maitsega näksimist. Robile meeldisid eriti toidulaual olnud suured aardekirstud, mis olid täis erinevaid kummikomme, kommikeesid ja shokolaadimedaleid. Need kirstud nägid tõesti väga ägedad välja ja lausa kutsusid sealt seest magusat aaret otsima. Muidugi oli peol ka jõuluvana, kes seekord küll kingitusi ei jaganud vaid istus niisama nurgas ja rääkis lastega juttu ja lasi endaga pilti teha. Kingitus anti kaasa uksel enne lahkumist. Kingiks oli raamatu tegemise komplekt, kus oli kaks valget nö raamatu toorikut ja kuhu sisse sai teha 3-D kujundeid, kleepida kleepse ja kirjutada ise lugu. Osad laused olid kleepsude näol juba olemas. Näiteks, et "Ükskord ennemuiste" või "Lõpp" või "Nad elasid õnnelikult kuni tänase päevani". Päris tore idee! Meisterdasime Robiga pool õhtut seda raamatut ja valmis pole see ikka veel, nii et tegevust jagub kohe kauemaks. Kui pidu läbi sai, siis läksime vaatama Oxford Streetil olevaid jõulutulesid. Mulle ei meeldi Oxford Streetil käia, sest seal on alati kümneid tuhandeid inimesi, kes kõik poodidest sisse ja välja tunglevad, nii et kogu kõnnitee on rahvast otsast otsani täis. Väga ebameeldiv. Sellel nädalavahetusel oli Oxford Street autodele suletud, nii et idee kohaselt oleks seal pidanud jalutamiseks rohkem ruumi olema. "Oleks" on just õige sõna, sest tegelikult oli rahvast ikkagi nii palju, et ilma tunglemata seal kõndida võimalik ei olnud. Poodidesse me minna ei tahtnudki, jalutasime (või tähendab, trügisime) niisama ja vaatasime jõulukaunistusi. Ilusad olid need küll, seda ei saa salata. Selleks, et asi lõbusam oleks, oli autoteedele sätitud karusellid, loosirattad ja lavad, kus erinevad taidluskollektiivid oma etteasteid tegid. Jagati õhupalle, ostukotte ja muud nänni. Ikka täielik möll! Kuigi tulekesed olid ilusad, siis ma jään endiselt oma arvamuse juurde, et Oxford Street on üks hirmus koht. Poed võivad seal ju toredad olla, aga see tunglemine ületab minu jaoks ikka igasuguse piiri. 

Meil on siin tuuline. Eelmisel nädalal puhus Šotimaal tuul lausa 220km/h. Õnneks midagi väga hullu see endaga kaasa ei toonud - elekter oli muidugi paljudes kohtades ära ja puud kukkusid, aga suuremaid katastroofe polnud. Ajalehes nägin pilti, kus üks tuulegeneraator oli suure tuule tõttu põlema läinud. Londonis asi nii hull pole olnud, aga ilmateade lubas, et varsti pidi ca 120km/h puhuv tuul ka siia kanti jõudma. Ei usu, et see väga mõnus oleks. Eks näis. Hetkel püsib veel müts peas :)

Õite magusate tervitustega!