Sõidame bussiga

Pildi autor on Robert

Üle väga pika aja kirjutan ma seda lugu kodus ja mitte metroos või kohvikus nagu mul viimasel ajal kombeks on olnud. Olen kodus, sest mul on puhkus! Ja seda juba neljapäevast alates. Küll on mõnus! Veelgi mõnusam oleks puhkuse algus olnud juhul, kui mind ja kogu ülejäänud perekonda poleks kimbutanud mingi tüütu nohu-kurguvalu-köha viirus, mis õnneks tänaseks hakkab juba üle minema. Tänu kehvale enesetundele jäi meil Kallega neljapäeval käimata Kalle töökoha korraldatatud iga-aastasel jõuluõhtusöögil. Mul väga kahju ei olnudki, sest eks see laias laastus oleks olnud samasugune üritus nagu kahel eelnevalgi aastal. Kahju oli vaid sellest, et ma ei saanud ennas sättida ja oma uut kleiti kanda,  aga no mis lõbu oleks olnud istuda lauas, nina tilkumas ja meik laiali, kuna silmad on köhimisest märjad. Nii, et jäi minemata. Ilus kleit leiab vast mõnel muul üritusel kasutust, nii et raisku see ei lähe :) 

Kuidagi veider on Kallega koos kodus olla, kui lapsed on koolis. Selline tunne on nagu teeks ise koolist poppi. Veider tunne, aga üldsegi mitte halb. Eile kasutasime oma vabadust sellega, et läksime bussiga sõitma. See on meie üks lemmik lõbustusi. Kindlat sihtkohta polnudki, valisime suuna üsna suvaliselt ja jõudsime omadega Harrodsi kaubamajja. Ma ei julgegi seda väga kõvasti siin hõigata, aga kujutage pilti, et me polnudki seal veel varem käinud. Isegi veidi piinlik, et selline tähtis koht Londonis veel nägemata oli. Sõitsime sinna bussiga nr 14, mis sõitis lausa uskumatult põnevat marsruuti pidi, nii et mõtlesime, et see oleks lahe ekskursioon mõnele külla tulnud sõbrale. Harrods oli paksult rahvast täis ja kui ma olin kuulnud, et see on nii peen kaubamaja, et sinna tuleb kohe spetsiaalselt paremad riided selga panna, sest muidu tunned ennast kehvasti, siis tegelikult ikka asi nii hull pole. Peen on see küll, aga teksade ja jopega keegi sind sealt välja ei aja ja kehvasti ennast ei tunne ka :) Hoone ise oli väga uhke ja seda nii seest kui väljast. Isegi liftid näevad seal uhked välja. Kolasime ikka omajagu ringi. Mõned hinnad võtavad hinge kinni, aga eks see ongi osa Harrodsi külastamise lõbust, et vaatad hinda ja minestad :) Leidsin ühe päris kena kaelakee, mis oleks hästi mu uue kleidiga (mida ma nüüd kanda pole saanud) sobinud. See maksis „kõigest“ 115 000 naela! Sinna juurde veel käekett ja sõrmus ja olekski kena 250 tuhande naelane komplekt koos. Ma ei tea, miks Kalle mind küll sealt leti eest nii kiiresti minema juhatas ;) Kui ma nüüd ilma naljata räägin, siis ikka tõesti absurdne hind. Märkasme, et „odavamate“ ehete juures hindu väljas polnud. Odavaks neid muidugi pidada ei saanud, sest piiludes võis märgata, et hinnad algasid ikka nii 100 naelast. Meie lemmik oli tegelikult Harrodsi toiduosakond. Oh, mida kõike seal müüdi! Ilmatu pikast juustu-ja vorstiletist alates ja sushi-ja kalaletiga lõpetades. Sinna vahele koogid, saiakesed, pastad ja ma ei tea, mis kõik veel. Väga rikkalik, uhke ja isuäratav. Kõige lõpuks lõbutsesime veidi ka veinikeldris, kus minu mõttes normaalse hinnaga veine ei müüdudki. Hinnad algasid 50 naelast ja lõppesid kosmoses või noh, mitte just päris kosmoses, kuigi 5000 naela 1986 aasta veini eest on ikka üsna kosmos küll. Ei kujuta ette, kes seda küll ostaks.

Agnes jõudis just koolist koju ja tunni aja pärast lõppeb koolipäev Robil ja siis võtamegi juba suuna Eesti poole! Hurraaa! Kohvrid on juba pakitud, lilled kastetud ja külmkapp tühjaks söödud :) Tegelikult me veel täna Eestisse ei jõua. Lend läheb meil hommikul väga vara, nii et lähme juba õhtul hotelli mõnulema, et hommikul saaks kauem magada ja ei peaks poole öö ajal kodunt lennujaama poole minema hakkama. Oh, ma olen elevuses! Programm Eestis tuleb tihe nagu alati, aga neile, keda meil isiklikult näha ei õnnestu, soovime eriti, eriti toredaid, rõõmsaid ja õnnelike jõulupühi ja hiiglama vahvat vana-aasta lõppu!

PIPARKOOGIST MAGUSAMATE TERVITUSTEGA!!!