Härra Kes

Head uut aastat! Ma pole veel päris kindel, kas see saab olema meie blogi viimane aasta või mitte. On väike võimalus, et jääme Londonisse veel üheks lisa-aastaks. See otsus peaks tulema lähiajal, nii et eks ma annan siis teada. Tuleb see otsus, siis milline tahes, küll ma selles juba häid külgi leian :) Mõnes mõttes oleks väga lihtne siia jääda, sest kõik toimib. Lapsed käivad koolis, meil Kallega on töö, mis meile meeldib ja et suurem osa Suurbritanniast on endiselt veel läbi käimata, jääks meil rohkem aega seda teha. Eestis on aga kodu ja armsad inimesed. Samas pole seal meid ootamas ükski töökoht. Lastel on küll kooli-ja lasteaiakoht olemas, aga eks see tagasi harjumine võtab ka aega. Eks igal asjal on omad head ja vead, nii et ei jäägi muud üle kui öelda "Elame, näeme!"

Meie jõulupuhkus Eestis oli väga tempokas ja tore. Kahju ainult, et lund nii vähe näha sai. Viimasel kahel aastal on ju Eestis olnud suisa lumeuputus, nii et olime juba jõudnud ära unustada, mida tähendab üks hall ja pime sügis. Kui me lennujaamast kodu poole sõitma hakkasime, siis Robi lausa küsis, et miks see Eesti küll nii kole on. Tagasi Londonisse jõudes tundus siin kõik kohe eriti roheline olevat. Eks see talv on siin ka eriliselt soe olnud. Sain päkapikkude käest jõuluks termomeetri. Siin pole seda muide üldse lihtne leida. Termomeetreid müüakse küll, aga nendega saad vaadata ainult sisetemperatuuri. Päris veider. Mind küll eriti ei huvita, kui palju mul toas sooja on. Tunnen seda nagunii omal nahal ja kui on külm, siis panen kütte sisse. Uus termomeeter näitab õnneks ka õuesooja/külma ja lisaks sellele saad veel vaadata, mis on olnud kõige soojem ja kõige külmem temperatuur. Uskuge või mitte, aga alates laupäevast, mil me oma termomeetri näidud ära nullisime, on kõige külmem temperatuur olnud +7 kraadi ja kõige soojem +13 kraadi. Ikka kohe päris kevad! Roosid ja krookused õitsevad, kuskil olla nähtud juba isegi nartsisse ja siin-seal on mandlipuud õites. Linnud laulavad hommikuti nii kõvasti, et varsti pole vist äratuskella vajagi. Küll mulle meeldib, kui kevad varakult tuleb. 

Laupäeval käisime Roberti soovil vaatamas näitust Dr Who Experience. Doctor Who (Härra Kes) on siin väga popp, aga et muu maailm ei tea temast suurt midagi, siis selgitan lähemalt, millega tegu on. Dr Who on tegelane BBC ulmelisest teleseriaalist, mis on olnud eetris juba alates 1963 aastast peale. Ta on mees, kes rändab ajas edasi ja tagasi oma masinaga, mida kutsutakse Tardis ja mis näeb väljast välja nagu 1963 aastal kasutusel olnud Londoni sinine politsei-putka. Putka on just 1963 aastal kasutusel olnud politsei-kioski välimusega, sest just sellel aastal tehti esimene seeria sellest seriaalist. Dr Who seikleb mööda universumit, kohtudes aeg-ajalt ajalooliste tegelastega, sattudes ajalooliste sündmuste keerisesse või tormab ta hoopis tulevikku, et seal mõni asi korda ajada. Igas osas tuleb Doctoril lahendada mõni keerukas, ootamatuid pöördeid võttev ülesanne, kus tuleb aidata hätta sattunud inimesi, päästa tsivilisatsioon ja võidelda kurjusega. Igas osas on kõvasti veidraid tegelasi ühelt või teiselt planeedilt, kellega Dr Who'l tuleb rinda pista. Tegemist on ühesõnaga ühe tõelise ulmekaga. See seriaal pidi olema lausa ära märgitud Guinessi Rekordite Raamatus, kui kõige pikemat aega jooksev ulme-seriaal. Kokku on Dr Who'd mänginud 11 erinevat näitlejat ja lood on ajaga muutunud, aga põhiteema on ikka sama. Kogu eelneva jutu põhjal pole vist raske arvata, miks see seriaal Robile nii väga meeldib. Sügisel, kui kõige uuemad osad eetris olid, oli igal laupäeva õhtul meie püha kohus istuda teleka ette, et vaadata järjekordset Doctor Who osa. Robi elaski peaaegu laupäevade nimel ja luges, mitu ööd veel magada tuleb enne, kui uut osa näha saab. Hetkel uusi osasid filmitud pole ja eetrisse ei ole neid oodata enne selle aasta sügist. Õnneks on olemas aga selline tore näitus nimega Dr Who Experience. Käisime seal Robiga kahekesi juba sügisel ja alates sellest käigust peale on Robi nagu udu peale käinud, et tema tahab ikka Axile ja issile ka näidata, kui äge koht see on. Laupäeval siis võtsimegi selle käigu ette. Kõik see on väga põnev. Enne näitusesaali minekut juhatatakse seltskond giidi saatel läbi seikluse. Algab kogu üritus lühikese filmi vaatamisega, mille järel tekkib äkitselt ekraanile pragu, sein avaneb ja seltskond juhatatakse ruumi, mis on täis igasugust vana kola. Rääkiv pea hakkab tutvustama erinevaid eksponaate, kui äkitselt tuleb eetrisse Dr Who ja teatab, et ta on kinni püütud ja palub kõigi kohalolijate abi enda päästmiseks. Äkitselt ilmub kardina tagant nähtavale kuulus politsei-putka. Selle uksed avanevad ja kõik astuvad Tardisesse. Jälle tuleb eetrisse Dr Who ja palub Tardise juhtpulti liigutades see minema juhtida. Nuppe on mitmeid, nii et neid jagub enamusele ekskurseerivatele lastele näppimiseks. Tardis hakkab kolisema, mürisema, tossu välja ajama ja põrand meie all liigub. Ekraanilt paistv Dr Who on kergelt paanikas, kuid palub kõigil rahulikuks jääda (mitte eriti veenvalt). Lõpuks jääb Tardis seisma. Avaneb uus uks ja meil palutakse seda kaudu edasi minna. Kõnnime justkui kosmoselaevas, siin-seal vilksamas tuttavad peletised seriaalist. Jõuame veidi avaramasse ruumi. Mõne hetke möödudes, asuvad meid ründama seriaalist tuntud Daleki nimelised robot-hävitajad. Järsku ilmuvad nähtavale suured ekraanid ja me tõepoolest oleks justkui kosmoses ja vaataks kosmoselaeva suurtest akendest välja. Meie "kosmoselaeva" hakkavad ründavama erinevad tulnukate laevad, aga me anname vastulöögi. Toimub tulistamine, tossu ja tuld lendab! Meid rünnanud tulnukate laevad lendavad õhku. Oleme päästetud! Ekraanile ilmunud Dr Who käsutab meid edasi astuma. Lähme ja jõuame väiksesse saali. Meile antakse 3D filmi vaatamise prillid ja viimane vaatus toimub ekraanil. Dr Who on päästetud! Meie oleme ta päästnud! Hurraa! :) Peale seda seiklust võime rahuliku südamega jalutada näitusesaalis, kuhu on üles seatud erinevaid kostüüme, suurel hulgal seriaalis nähtud koletiste kujusid jms. Päris põnev. Välja saab minna muidugi ainult läbi nännipoe, kus müüakse eranditult ainult Dr Who seriaaliga seotud asju. Pood on üsna suur ja valik uhke ja Robi lööb kogu oma taskuraha seal laiaks. Mul tilgub süda sellepärast veidi verd, aga pole mõtet vaielda. Mees teab, mis mees teeb. 

Eile oli Agnese sünnipäev. Uskumatu, et ta on juba 14 aastane! Aeg lendab ikka kohutava kiirusega. Eelmisel aastal, kui Ax 13 sai, korraldasime perekeskis ennustusvõistluse, et kui pikk, kui raske ja mis jalanumbriga Agnes aasta pärast on. Oleks Ax jõulude ajal veidi rohkem toiduga pingutanud, siis oleksin võitjaks tulnud mina või no ma oleks vähemalt Axiga viiki jäänud. Nüüd võitis ennustusvõistluse Ax ise, sest pani kolmest punktist kaks täppi (pikkuse ja jalanumbri). Eilsete mõõtmistulemuste tulemusena on Ax 168cm pikk, kaalub 54kg ja jalanumber on 39. Minu armas väike tütreke on minust juba 10cm pikem :)

Soovin teile kõigile eriti head 2012 aastat! Ärge seda maailmalõpujuttu nii väga tõsiselt võtke! Juhtusime eelmisel nädalal nägema saadet, kus üks mees käis maiade maal uurimas, kuidas selle maailma lõpuga ikka lood on. Sealsed inimesed polnud sellest suurt midagi kuulnud ja teadlased avaldasid arvamust, et asi on suureks puhutud ärimeeste ja -naiste poolt, kes sellest paanikast kasu lõikavad. Olge ikka rõõmsad edasi ja nautige elu!