Kingamöll

Agnes kiirustas täna juba kella kaheksaks kooli. Tavaliselt algavad tal tunnid kell 8.25. Põhjus, miks ta nii vara kooli läks oli selles, et alates tänasest toimub iga teisipäeva hommikul koolis trenn nimega "Fit for ski" ehk eesti keeles "Suusasõiduks supervormi". Ax läheb veebruaris toimuval vaheajal kooliga nädalaks ajaks Itaaliasse Bardonecchia’sse suusatama ja sellepärast neid vormi aetaksegi. Eelmisel neljapäeval toimus koolis lapsevanematele suusareisi tutvustav koosolek. Kõik on ette-taha ära tehtud. Hind (mis on üsna kallis) sisaldab kõike alates sõidust, suusavarustusest ja söögist ja lõpetades elukindlustusega. Laiali on jagatud isegi nimekiri asjadest, mis kaasa tuleb võtta. Nimekirjast ei puudu suusariiete ja sokkide loetelu kõrvalt ka meeldetuletus võtta kaasa IPodid, IPadid ja muu meelelahutus pikaks bussisõiduks. Itaaliasse sõidavad nad bussiga, sest nii tuleb odavam ja nii ei ole ka võimalust, et keegi lennujaamas ära kaoks või pagasiga sekeldustesse satuks. Iga hommik algab rikkaliku hommikusöögiga, millele järgneb kaks tundi suusatamist. Seejärel lõunapaus ja õhtupoolikul veel kaks tundi mäel. Õhtud on sisustatud erinevate üritustega alates stiilipeost ja lõpetades kinoõhtuga. Ma ütlesin Axile, et see reis tundub tulevat nii äge, et ma tahaks hea meelega isegi sinna minna. Ehk on Agnes nii armas ja on nõus peale reisi külalisblogijana oma reisist loo kirjutama :)

Kalle kinkis mulle jõuludeks IPod Nano. See on selline imepisike muusika kuulamise vidin. Lisaks muusika kuulamisele on sellel vidinal ka funktsioon, millega sa saad vaadata, kui palju samme sa oled teinud, kui pikka maad kõndinud ja kui palju kaloreid kulutanud. Panin selle ühel hommikul kodunt välja minnes tööle ja ei uskunud oma silmi, kui ma koju jõudes avastasin, et olin märkamatult läbinud 9 km! Ma teadsin, et minu igapäevane marsruut kodu-kool-rongijaam-rongijaamast tööjuurde ja siis samamoodi kogu tee tagasi, on üsna pikk jalutuskäik, aga et lausa 9 kilomeetrit, see tuli ikka suure üllatusena. Lahe! Kaloreid kulus ka 350, nii et lõuna kohe tasa teenitud :) Kuna ma reedeti tööl ei käi, aga kõndimata ei tahtnud ka jätta, siis läksin kaltsukatuurile. Ilm oli ilus ja mõnus oli jalutada. Eestis elades meeldis mulle kaltsukates käia. See on natuke nagu jahil käik, sest sa ei tea iialgi, mida eest võid leida ja oled maru õnnelik, kui odava hinnaga midagi omapärast ja ilusat leiad. Siin ma ei ole eriti kaltsukates käinud, olen neid ainult oma hilpudega varustanud. Enamus siinseid kasutatud asjade poode on mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, mis tähendab siis seda, et asjade müügist saadud tulu läheb mingi õilsa eesmärgi täitmiseks. Igal laupäeval, kui me Robiga tema laulutundi sõidame, vaatan ma bussiaknast põnevusega pikka rivi kaltsukaid, kuhu ma kunagi ei satu. Reedel võtsingi nõuks sinna jalutada. Neid oli seal lausa viis tükki reas. Igaüks isemoodi. Üks oli üsna kole ja haises nagu mõni Eesti keldrikaltsukas ja sinna ma ei tahtnud minna. Mulle meeldib, kui asjad on ilusti puudele riputatud ja vidinad kenasti riiulitel. Suurt saaki ma ei saanud, aga ega see polnudki eesmärk. Lahkusin 2 naelase orhideepoti ja sama kalli käsitöö kaelakeega ja läbitud kilomeetreid kogunes koju jõudes 10 :) 

Laupäeval oli meil imeilus ilm. Sooja oli paar kraadi ja päike paistis. Agnes veetis terve päeva võrkpallivõistlustel, kus neil eriti hästi ei läinud. Meie Robiga läksime hommikul muusikatundi ja pärast seda saime Kallega kohvikus kokku. See on meil muutunud juba traditsiooniks, et me alati peale muusikatundi kohvikus kohtume. Kuna ilm oli nii ilus, siis otsustasime minna jalutuskäigule Thamesi äärde. Sõitsime bussiga Hampton Court Palace juurde ja jalutasime sealt mööda jõe äärt Kingstonisse. Mõnus oli jalutada. Tuult ei olnud ja päike soojendas põski. Olen hakanud juba päikesekaitsega kreemi kasutama, sest ma ei taha, et nägu päikest saaks. Aastad tagasi Egiptuses käies läksin päikesega nii liiale, et sain endale suured tumedad pigmendilaigud silmade ja nina alla, nii et käisin ringi justkui pruunide vuntsidega. Hoidsin küll edaspidi pidevalt 50 faktoriga päikesekreemi käepärast, et vajadusel pigmendilaikudele panna, aga ikka olid nad olemas. Alles eelmisel aastal sain neist lahti ja seda tänu ühele spets kreemile, mis on mõeldud just tumedate pigmendilaikude ära hoidmiseks. Keda huvitab, siis võin kreemi täpse nimetuse ka üles otsida. Jõe äärt mööda jalutades jõudsime pargini ja otsustasime natuke lõigata ja läbi pargi minna. Tuli välja, et see polegi tegelikult päris park vaid hoopis golfiväljak, mis on avatud kõigile huvilistele. Ole ainult mees ja vea varustus kohale. Huvilisi oli väga palju, nii et jalutades tuli hoolega jälgida, et kiiresti tuhisevate golfipallidega pihta ei saaks. Peale golfimängijate kolas seal ringi ka palju hirvi. Tänu oma sügisesele intsidendile isahirvedega, ma neile enam väga lähedale ei kipu. Õnneks ei olnudki vaja neist ringiga mööda minna, sest Kalle tundus neile liiga vägeva vastasena ja nad jooksid meie lähenedes kabuhirmus eemale. Uhked on nad küll oma tohutu suurte sarvedega. Ei kujuta ette, kuidas nad neid üldse kanda jõuavad. Pargi servas oli väike tiigike, mille kaldal askeldas oma 15 vanameest. Eemalt ei saanud kohe arugi, et mida nad seal teevad. Veidi lähemale jõudes nägime, et neil oli käimas tihe puldiga juhitavate purjekate võistlus. Igal mehel olid käed peidetud spetsiaalsetesse pika varrega kinda taolistesse kätesoojendajatesse, et kätel külm ei hakkaks. Kõigil olid käes kaugjuhtimispuldid, mille abil nad purjekate tüüri ja purje liigutasid. Mootorit neil paatidel polnud. Finishijoonel pandi tulemused kirja. Paistis, et see oli päris tihe rebimine. Vaatasime veidi seda etendust pealt ja leidsime, et väga vahva ajaviide. Ära minnes kuulsime mehi arutavat, et teeks ühe võistluse veel ja läheks siis pubisse. Ei tea, kas õlled tegi välja kaotaja? Meie jalutasime aga edasi ja jõudsime peagi Kingstonisse. Peale rahulikku jalutuskäiku tundus sealne inim-möll lausa häiriv. Kuna Kingstonis asub suur kaubanduskeskus ja palju muidki poode ja et allahindlused on kohe-kohe lõppemas, siis oli laupäeval seal lausa meeletult palju rahvast. Suutsime enamikest poodidest külma kõhuga mööda minna, aga meie lemmik kingapoe Clarks'i aknal ilutsev silt, et allahindluse protsent on suisa 70, kõlas liiga kutsuvalt, et sellest mitte välja teha. Sellest sai alguse meie ajaloo suurim kingaostu nädalavahetus. Kui sa saad ikka täisnahast saapad 25 naelaga ja kingad veel kümme naela odavamalt, siis oleks ju patt need ostmata jätta. Kahjuks oli Agnes laupäeval võistlustel, nii et ta ei saanud meiega kingamöllus osaleda. Sellepärast pidimegi pühapäeval uuesti poodi minema. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et Agnes proovis kingi vist küll oma tund aega järjest. Poesell oli nii kena ja tõi muudkui naeratades uusi paare lagedale ja Agnes aina valis ja proovis ja otsustas. Clarks on umbes nagu Ecco. Nad teevad väga mugavaid ja jalasõbralikke jalanõusid ja justnagu Ecco'gi, olid veel paar aastat tagasi Clarksi kingad ääretult koledad. Viimase aasta jooksul on aga toimunud tohutu muutus nende valikus, sest lisaks mugavusele näevad need nüüd veel head välja ka. Uurisin ükskord poest, et mis ometi juhtunud on ja sain teada, et nad olid disaineri välja vahetanud. Vaat siis. Tuleb välja, et mugavaid kingad ei peagi alati imekoledad välja nägema. Meie pere sai nädalavahetusega igatahes 11 paari jalavarjude võrra rikkamaks :) Kingamöllust tuli võitjana välja Ax, nelja paariga, mina jäin teiseks kolmega ja poisid esinesid tagasihoidlikult - kumbki kahe paari uute jalatsitega. Oh elu elukest, kui tore see on, kui sul on palju uusi kingi :) 

Roberti saagist poole moodustasid uued punased tossud. Uusi tosse oli tal vaja eelkõige sellepärast, et eile oli Robil koolis esimene jalgpalli trenn. Robi on päris osav jalgpallur, aga enne pole ta trenni minna tahtnud. Kui detsembris koolist kiri tuli, et jaanuaris alustab jalka trenn, siis tundis Robi, et õige aeg on käes ja palus mul nimi kirja panna. Oh, ta oli elevuses! Ta pole vist kunagi nii rõõmsalt kooli läinud, kui eile. Minu jaoks on selle trenni korraldus väga mugav. Treener tuleb peale tundide lõppu lastele klassi järele ja viib nad kooli spordiväljakule, kus trenn toimub. Nii, et mul tekkis kohe ekstra tund vaba aega, sest tavapärase 3.20 asemel saan Robile järele minna alles 4.30. Läksin ikka natukene varem ja sain ka veidi näha, mis seal trennis tehakse. Kuigi trenn on mõeldud nii tüdrukutele, kui ka poistele, siis tüdrukuid oli ligi 40 lapsest ainult paar. Treenereid oli kaks. Üks oli keskmist kasvu, ca 35 aastane valgenahaline mees ja teine suur ja turske, kiilakas tumedanahaline meesterahvas. Vanuste ei oskagi öelda. Võis olla 30-45. Ta jättis kuidagi väga hea mulje. Sel ajal, kui mina seal olin, oli neil käimas teatevõistlus, kus kõik poisid korda-mööda üle väljaku triblasid. Kahjuks ei ole Robi koolil muruväljakut. On kõigest asfaltplats, mis on minu meelest üsna nukker, aga no mis sa teed. Kui Robi jalgpallist edaspidigi nii vaimustatud on nagu eile, siis võime ta ju panna mõnda natuke proffesionaalsemasse trenni. Hetkel olen ma selle trenniga igatahes küll väga rahul. Ja Robert ise ka :)

Kevadet südamesse!