Suusa(h)unt!

Agnes jõudis laupäeval oma suusareisilt õnnelikult tagasi. Kahjuks ei olnud tal endal mahti oma muljeid kirja panna, nii et peate leppima minu ümberjutustusega tema elamustest.

Sõit Itaaliasse võttis loodetust mitu tundi kauem aega, nii et kui optimistlik prognoos oli, et nad jõuavad kohale 16 tunniga, siis tegelikult võttis reis aega 22 tundi. Kohutavalt tüütu sõit, nii et kohale jõudes ei olnud Ax just kõige paremas tujus olnud ja oli ennast mõttes kirunud, et oli nüüd vaja üldse sinna reisile ronida. Reegel, et hommik on õhtust targem, kehtis õnneks ka seegi kord. Peale kosutavat und ja rikkalikku hommikusööki tundis Agnes ennast juba palju paremini ja kui siis veel kaunis päikesepaisteline ilm, sillerdav lumi ja võrratud mäed sinna juurde lisada, olid eelmise päeva muremõtted justkui käega pühitud. Ilm püsis ilus terve nädala. Päike paistis, külma oli 10 kraadi ringis ja tuult mitte eriti. Alles viimasel päeval oli ilm sulale läinud. Päevakava oli selline, et kell 8 hommikul oli hommikusöök, kell 9.30 saadi kätte suusad ja siis mindi kaheks tunniks mäele. Vahepeal oli paar tundi lõunapausi ja siis veel kaks tundi suusatamist. Ax oli korra varem küll Norras mäesuusatamist nuusutamas käinud, aga et tookord pusis ta rohkem omapäi, siis nüüd, iga päev instruktori abil suusaoskust lihvides, sai ta suusatamisest kohe tõelise kaifi kätte. Esimestel päevadel tuli kukkumisi ikka rohkem ette, aga viimasel päeval, kui nad viidi 2300m kõrguselt algavale rajale, kust ka Torino Olümpial suusahundid alla kihutasid, ei olnud Agnes üldse enam kukkunud ja oli laskumist täiel rinnal nautinud. Nii tore! Agnes on nüüd mäesuusatamisest suures vaimustuses ja ma täiesti jagan tema elevust. Mulle ka meeldib tohutult see tunne, kui kihutad mäest alla, tuul kõrvus vihisemas. Mõnus! Igal õhtul, peale õhtusööki, toimusid neil erinevad üritused. Paaril õhtul oli kavas karaoke, ühel õhtul etendati pantomiimi, toimus disko ja viimasel õhtul oli karneval, kus noored olid end riietanud kõikvõimalikesse kostüümidesse alates viinerist ja lõpetades Mr Beaniga. Agnes oli salapärane daam mustas, kandes silmi katvat, sulgedega kaunistatud maski ja väikest musta kleiti. Väga võluv! Kõigile jagati tunnistused, kuhu oli märgitud, mis tasemel suusaoskuse keegi nädala lõpuks omandanud oli. Agnes sai tasemeks 3, mis on kuldne keskmine. Päris algajate tasemeks on 1 ja parimatel tegijatel 5. Ax ütles, et enamus olidki saanud 3.taseme diplomid, mõni üksik ka 2. ja 4.  Tagasisõit õnneks nii kaua aega ei võtnud ja kuigi Ax oli kohale jõudes maru väsinud, nii et isegi mustad rõngad olid silmade ümber, siis ometi oli ta reisiga üliväga rahul. Kõige ägedam kogu selle asja juures on tegelikult see, et Agnesel on nüüd tänu sellele käigule terve posu uusi ja toredaid sõpru, kellega vabal ajal midagi toredat ette võtta. 

Meie Robiga veetsime mõnusa nädala logeledes. Magasime hommikul kaua ja võtsime iga päev midagi toredat ette. Teisipäeval käisime vaatamas Star Warsi 3D filmi. No oli äge küll! Fänniks ma just ei hakanud, aga und ka peale ei tulnud, nii et täitsa võib vaadata. Robi oli muidugi suures elevuses. Kolmapäeval käisime koos Robi sõbra Samiga üle hulga aja jälle Troopilises Loomaaias. Olen sellest loomaaiast varem ka kirjutanud. Kuna eelmine nädal oli viimane nädal, kus see loomaaed selles kohas asub, siis oli rahvast muidugi väga palju. Tänu suurele Hiltoni Hotellile, mis loomaaia õue peale ehitati, peab loomaaed mujale kolima. Kõlab 

igatahes väga alatult. Nüüd algaski suur kolimse protsess, nii et kuni mai lõpuni on loomaaed suletud ja siis avatakse see uues asukohas. Vaatasime ka seekord loomade esitlust ja saime oma käega sisalikke, madusid, kilpkonni, krokodilli ja muid elukaid katsuda. Minu meelest on sisalikud väga lahedad. Ma ei pidanud neist suurt midagi enne, kui esimest korda Robiga sinna loomaaeda sattusime. Seal nägin esimest korda neid nii lähedalt, nii et saime neid isegi süles hoida. Sellest ajast peale hakkasidki nad mulle meeldima. Robi nüüd loodab, et ehk ta saab kunagi endale sisaliku koduloomaks. Nii suur fänn ma muidugi veel pole, aga kes teab, kes teab. Võib olla kunagi tulevikus...Neljapäeval oli meil väga ilus ilm, sooja oli ligi 13 kraadi ja päike paistis, nii et läksime Robiga Kew Gardensi botaanikaaeda. Oh, kui ilus ja tore seal oli! Krookused on täies õies, nii et puude alused on neist lausa lillad, lumikellukesed valgete laikudena seal vahel valendamas. Jalutasime botaanikaaias lausa 3 tundi ringi. Vahepeal mängisime kulli, peitust ja etendasime stseene Star Warsi filmist. Robertil oli kaasas spetsiaalne Star Wars’i lightsaber (ei tea kahjuks selle eesti keelset nime, põhimõttelistelt on tegemist helendava pika pulgaga), aga mina pidin puuoksaga leppima ;) Nalja, kui palju! Praegu on Kew Gardensi klaasmajas troopiliste lillede näitus. Ma kujutasin ette, et seal on palju orhideesid ja võib olla mõni värviline lill veel, aga no seda, mida me seal nägime, ei kujutanud ma küll ette. See oli üks suur värvide möll! Lilled olid sätitud mitme meetri kõrgustesse seadetesse, orhideedest olid tehtud alleed (vt fotot), igal pool olid erinevad lilleseaded, mis koosnesid kõikvõimalikest erksavärvilistest elus lilledest. Ma sain ikka täieliku elamuse. Pärast istusime Robiga veel kohvikus ja Robi õhkas, et nii tore päev, ainult sina ja mina. Vahel on sellised kahekesi olemise päevad tõesti mõnusad. Reedel valmistusime Agnese tulekuks ja maalisime suuri plakateid ja pilte ja kaunistasime Axi toa nendega ära. Ax oli koju jõudes väga liigutatud. 

Täna on ju Vastlapäev! Tehke siis meie eest ka ikka mõned pikad liud! Meil lund ei ole ja liugu me ei lase, aga mõne kukli sööme vast ära küll. Siin peetakse seda päeva hoopis Pannkoogipäevana, nii et võib olla ühendan kaks traditsiooni ja sööme hoopis pannkooke moosi ja vahukoorega? Pole neid kunagi niimoodi proovinud. Usun, et kindlasti on hea.

Vahukoorest magusamate tervitustega!