Kaunis Cornwall

Meie Cornwalli reis oli väga mõnus. Oleks päikest natuke rohkem olnud, siis oleks seda reisi lausa suurepäraseks võinud nimetada. Õnneks olime ilmateatega kursis, nii et õiged riided olid kaasas ja väike vihm ja tuul meid ei heidutanud. Võib lihtsalt juhtuda, et kui oled mõnest paigast palju unistanud, siis pettud kohale jõudes. Cornwallis seda ei juhtunud. Oli täpselt nii tore nagu ma lootsin

Miljonivaatega majad Newquays

Kes pole kursis, siis Cornwall on maakond, mis asub Edela Inglismaal. See on poolsaar, mida põhjast ja läänest ümbritseb Atlandi Ookean ja lõunast Inglise Kanal. Sõit Londonist võtab aega ligi 5 tundi (kui väike vahepeatus sisse arvata), nii et tegemist on ikka üsna kauge kandiga. Asusime teele üsna vara ja olime juba kella kaheks päeval kohal. Hotell asus meil strateegiliselt väga heas punktis, kust oli mugav igale poole startida. Kõige lähem linn, mida me ka kohe peale saabumist avastama läksime, kandis nime Newquay (hääldatakse seda millegipärast "njuuki"). 

Newquay

See on üsna väike linn ja seda peetakse surfarite keskuseks. Surfiga seotud poode ja surfiteemalisi kohvikuid paistis seal küll kõvasti olevat. Linn asub otse mere ääres ja sinna me oma sammud ka seadsime. Meie pilke püüdsid kohe kaks maja, mis on ehitatud kahe väikese kaljuse saare tippu, rannast ca 200 meetri kaugusele merre. Ma ei kujuta ette, kui keeruline võis olla neid maju ehitada. Kuidas sinna ehitusmaterjal üldse kohale veeti ja kuidas ehitati? Inimeste ihalusel hea vaatega maja omada, pole ikka piire. Päike parajasti paistis ja kuigi enamusel meie seltskonnast olid seljas talveriided, siis arvas Robi, et ta tahaks ikka jalgupidi vette minna. Me polnud ka kadedad ja lasime tal seda teha. Endal kippus küll lõug Robit vaadates külmast värisema, aga temal oli lõbus. Ta on meil üldse kuumavereline kuju ja ma olen juba õppinud temaga riietumise osas mitte vaidlema. Lained olid üsna suured, nii et Robi nägi palju vaeva, et mitte päris märjaks saada. Peale Roberti väikest suplust jalutasime veel veidi linnas ringi, kui äkitselt kogunesid suured pilved ja vihma hakkas sadama. Põgenesime autosse ja otsustasime sõita väiksesse mereandide poolest kuulsasse linna nimega Padstow. 

Õhtune Padstow sadam

Padstow tänavad on värvilised

Krabisõber Robi

Robert ajas juba reisi algusest peale nagu udu, et tema tahab selle reisi jooksul igatahes krabi proovida ja kui ikka ühel 5-aastsel kutil selline huvitav soov on, siis tuleb ju seda täita. Padstow osutus imearmsaks väikseks linnaks Kaameli nime kandva jõe kaldal. Linna keskel asub sadam, kust iga päev meremehed merele sõidavad ja õhtuti täislastis laevadega tagasi tulevad. Vihm hakkas õnneks järgi jääma, nii et saime linnas mõnusalt ringi jalutada ja sobivat krabi-restorani otsida. Otse sadama kõrvalt me sellise ka leidsime. Kuna kellaaeg oli veel üsna varajane, siis ei olnud külastajaid just palju, nii et saime vaat, et privaat-teeninduse osaliseks. Kahjuks menüüs tervet krabi polnud, aga Robi oli rõõmus ka lihtsalt sõrgade üle. Tegelikult polegi krabist peale sõrgade suurt midagi süüa. Maitses igatahes väga hästi ja oli värske ja mõnus. Ma pean üldse ütlema, et saime Cornwallis olles igal pool väga hästi süüa. Ainult ühel õhtul jäime kuidagi hiljapeale restorani otsimisega ja leidsime, et ainus võimalus on minna kas pubisse inglisepärast einet võtma või kanaburgereid jms pakkuvasse kiirtoidukohta KFC. Valisime viimase, sest me pole just suured pubitoidu austajad ja meile meenus reklaam rõõmsast perekonnast KFC kanaeinet nautimas. Oh, rõõmsaks saime meiegi! Nii lõbusat õhtusööki pole meil veel kunagi olnud. Tundsime endid nagu kari põrsaid ämbri ääres, sest just ämbrist neid kanatükke serveeriti. Maitseelamuseks seda just nimetada ei saa ja ma ei usu, et me teinekord sellist ämbrieinet endale telliks, aga kõhutäis nalja oli küll igat penni väärt. 

Järgmisel päeval võtsime sihiks kunstnike lemmik linna St Ives'i. Linna asub kõrgel kaljul, mida ümbritseb kolmest küljest ookean. Vaated on võimsad! Tänavad on armsad ja kitsad. Iga natukese aja tagant võid astuda mõnda galeriisse, et imetleda (ja osta) maale või muud kunsti. Linna keskel asub sadam, mis meie sinna jõudes oli veest täiesti tühi, sest parajasti oli suur mõõn. Ronisime kaljudel ja nautisime vaateid suuretele lainetele. Meil õnnestus näha isegi ühte suure hüljest või merilõvi lainetes möllamas. Kõrgel kaljul asus väike kirik, kuhu me küll sisse ei pääsenud, aga mille juurest avanes võrratu vaade kogu linnale. Ma ei imesta, et see linn kunstnike seas nii populaarne on. Paremat paika kunstiga tegelemiseks on raske ette kujutada. Loomulikult on see ideaalne koht ka surfaritele ja muidu suvitajatele, sest seal on mõnusad liivarannad ja uhkete lainetega ookean. Edasi siirdusime paika, mida kutsutakse Lands End ehk maa lõpp. Kohale jõudes oli ilm aga keeranud nii sajuseks, et otsustasime kohvikus teed juues oodata, et ehk ilm paraneb. Kahjuks ei paranenud, nii et peale mõningast ootamist, klõpsisime "maa lõpust" paar pilti ja jooksime autosse ja sõitsime tagasi hotelli. Päev oligi nagunii juba üsna õhtusse jõudmas. 

St Ives

St Ives'i rannad on mõnusalt laiad ja liivased ja ookean võimsate lainetega

Meie linna jõudmise hetkel oli St Ivesis mõõn ja laevad sadamas, justkui kalad kuival

Agnes St Ivesi kaljusel rannal

Kui nime uskuda, siis siin saabki maa otsa ehk Lands End

 

Palmisalu Trebah'i aias

Merilõvid

Neljapäeval võtsime suuna teisele poole Cornwalli poolsaart, et külastada kõigepealt hüljeste varjupaika.  Peale hüljeste elavad varjupaigas veel merilõvid, pingviinid, saarmad ja lisaks neile ka ponid ja kitsed. Kõige põnevamad olid merilõvid. Me ei olnudki varem selliseid suuri ja tõesti väga lõvi moodi merilõvisid näinud. Neil olid suured lakad, justkui lõvidel, ja nad kaklesid omavahel, aeg-ajalt möirates ja üksteist hammustades. See oli vägev vaatemäng. Edasi läks päev aga veel vägevamaks, sest läksime minu suurel soovil Cornwalli kuulsasse aeda nimega Trebah. Juba tee sinna oli lahe, kulgedes mööda pisikesi teid, mis olid ääristatud sammaldunud müüridega, mille taga kasvasid käändu kasvanud ja veidi isegi kõhedust tekitavad puud. Aeg-ajalt sõitsime läbi väikest imearmsate majadega külade. Kalle muidugi roolis olles meie vaimustus niivõrd ei jaganud, sest tal oli seal kitsastel teedel ikka omajagu tegemist. Eriti, kui keegi juhus vastu tulema. Ülejäänud seltskond aga tänas navigatsioonisüsteemi hea marsruudi valiku eest. Ma olin lugenud, et Trebahi aed on äärmiselt ilus ja troopiline, aga ma ei osanud ikkagi ette kujutada, et see võib nii võimas olla. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks ilmaski, et tegemist on Inglismaaga. Seal võis näha erinevat sorti palme, seal olid bambusesalud,  kus mõned bambused olid kohati nii jämedad, et minu sõrmed neist ümber võtma ei ulatunud. Rododendronid õitsesid igas värvitoonis ja lisaks neile oli seal veel lugematu hulk erinevaid troopilisi taimi. Kuna on kevad, siis polnud veel suureks jõudnud kasvada hiidrabarberid, mis olid küll juba praegu kaks korda suuremad, kui tavalised rabarberid, aga pidid tegelikult kasvama 5 m kõrgusteks ja lehe laiuseks pidi suvel saama 2,5m. Aed asus orus, mis viis mereni. Rannas oli väike kohvik, kust võis osta jäätist, kohvi ja teed. Täielikust õnnest oli puudu vaid päike, mis meid reisi vältel just väga tihti ei külastanud, aga mulje aiast oli tegelikult ilma päiksetagi võimas. Seal kandis on veel palju teisigi ilusaid aedu, mis kõik asuvad samamoodi merega piirnevates orgudes. Ju on see soodne keskkond troopiliste taimede kasvuks. 

Troopiline Trebah

Raske uskuda, et tegemist on Inglismaaga

Robert ja hiidrabarberid, mis suvel peaksid kasvama 5m kõrguseks ja lehe laiuseks peaks saama 2,5m

Rododendronite "meri"

 

Reede hommikul lahkusime Cornwallist ja sõitsime Devoni maakonna lõunarannikul asuvasse linna nimega Plymouth. Kõigepealt läksime Roberti rõõmuks loomaaeda, mis asus linnast veidi väljas. See oli armas ja üsna väike loomaaed ja meenutas meile Elistvere Loomaparki Tartu kandis. Loomad olid väga hästi toidetud ja nende elukeskkond tundus olevat neile väga sobiv. Karud olid mõnusalt paksud ja pontsakad, justkui kolme karu muinasjutust välja astunud. Tiigrid peesitasid päikesepaistel ja isalõvi näitas oma üleolekut möirates oma vastase peale hirmsal häälel. 

Hundid pikutasid puu all ja kuigi ma püüdsin  (enda meelest) väga hundilikult ulguda, ei teinud nad sellest välja. Gepard, keda Robi väga näha igatses, lesis justkui laip oma aias ja ei teinud muud midagi. Robi oli kergelt pettunud. Peale nende loomade oli seal veel igasuguseid tegelasi alates kapibaaradest ja lõpetades kotkastega. Esimest korda elus õnnestus meil näha, kuidas paabulinnuisand oma sabasuled laiali oli ajanud ja niimoodi emaste pilke püüdis. Oli ikka uhke küll! Kahjuks ei avaldanud see mingit muljet emalindudele, nii et vaene vend lasi varsti saba sorgu ja jalutas minema. Ei tea, kas oli asi päikeses või ongi Plymouth mõnus linn, aga see jättis meile väga hea mulje. Linn asub jõe kallastel ja linna keskel asub suur jahisadam. Sadama ümber on armsad tänavad ja jalutusrajad ja üldse on olemine kuidagi mõnus. Agnes ja Robert olid ekskurseerimisest õhtuks nii tüdinenud, et keeldusid meiega linnapeale tulemast ja eelistasid hotellis pehmete linade vahel telekat vaadata. Meil polnud selle vastu midagi, nii et käisime kahekesi õhtust linna uurimas ja restoranis õhtustamas. 

Plymouth'i jahisadam

Meie reisi lõppsihtpunkt enne Londonit oli Devoni linnake nimega Beer ehk eesti keeles Õlu. Selline nimi ju lausa kutsub külastama :) Peale nime on sellel linnal aga veel üks võlu ja need on suured valged kaljud või täpsemalt öeldes paljandid, mis randa ääristavad. Rand oli kaetud pehmeks uhutud kividega, millel oli mõnus astuda. Kes soovib auguga kivide äri ajama hakata, siis sealt saaks kõvasti kaupa. Auguga kive hakkas silma igal sammul. Põhipõhjus, miks see koht aga nii kuulus on, on see, et seal on ebatavaliselt suur konsentratsioon kivistisi sisaldavaid kive. Kalle õpetas meid, et selleks, et kivistisi leida, tuleb võtta üks suuremat sorti kivi (seal rannas ainult valge-mustakirju) ja virutada see vastu suurt kivi puruks ja vaadata, kas seal sees on mõni kivistunud putukas või midagi muud põnevat. Enamasti muidugi ei ole, aga mõni lahe kivistis õnnestus meil isegi leida. Kivistised leitud, läksime uurima kohalikke koopaid. Sinna sai sisse ainult giidiga ja oligi hea, sest tänu giidile saime teada palju huvitavat. Need koopad pole looduslikud vaid need on sinna kaevanud inimesed. Alguse tegid juba roomlased 47 aastal e.Kr ja kaevandamised kestsid kuni aastani 2003. Kivi, mida nad sealt kaevandasid, kutsutakse inglise keeles Chalk Limestone ja tõlkes peaks see olema kriit-paekivi või lihtsalt kriit. See on selle poolest huvitav, et hetkel, kui seda kaevatakse on see igatepidi voolitav ja isegi pehme. Õhu käes muutub see aga kõvaks kui kivi :) Sealt pärit kivist on ehitatud mitmed katedraalid, teiste hulgas ka St Pauls ja Westminister Abbie Londonis.  Koobastes talvituvad nahkhiired, keda meil ka näha õnnestus. Magasid rivis nagu nartsud pesunööril :) Veel enne äratulekut ostsime rannast kaasa kolm keedetud krabi, et need õhtul kodus nahka panna. Maitsesid imehästi!

Beer'i paljandid

Kaljude vahel oli palju  koopaid, kuhu oli lahe sisse piiluda

Robert kodus Õlle-linnast kaasa toodud krabiga. Kohe läheb söömiseks!

 

Mõnus on hooajaväliselt reisida. Rahvast on vähe, restoranidesse pääsed ilma lauda kinni panemata ja vaatamisväärsuste juures ei tule tungelda. Ilmaga võib muidugi vähe viltu vedada, aga ega see suvelgi kindel pole, et päike su reisi saadab. Ometi ei teeks paha Cornwall kunagi uuesti, päikselisema ilmaga, üle vaadata. Ja Devon vajab ka kindlasti lähemat uurimist! Teeme juba uusi plaane!

Päikseliste tervitustega!