Sassis päevad

Tuuletallaja ja tema ohver

Meie lastel on koolivaheaeg ja meil Kallega puhkus! Küll on mõnus. On kõigest esmaspäev, aga mul on juba päevad sassis, nii et olen ennast täna mitmel korral tabanud mõttelt, et tegemist on pühapäevaga. Samas, vahet ju pole ;) Tulime just Richmondi pargist jalutukäigult. Robert on meil suur parkide fänn ja iga kord kui temalt uurime, mis ta päeval teha tahaks, ütleb ta, et ta tahaks parki minna. Kuna tegemist on esmaspäevaga, siis oli park inimestest mõnusalt tühi, aga selle eest nägime hulgaliselt loomi. Põhiliselt jäneseid ja oravaid, aga tabasime nö teolt ka linnu, mis hilisema uurimistöö tulemusel osutus tuuletallajaks (i.k kestrel). Ta laulis väga veidra häälega ja kui ma teda fotokaga jahtisin, siis märkasin, et ta istus puu otsas, surnud hiir küüniste vahel (v.t fotot). Kahjuks ei saanud foto kuigi hea kvaliteediga, sest zoom oli üsna suur, nii et National Geographics’i auhindadele see ilmselt ei kandideeri, aga no lahe ikka. Pargist kodu poole jalutades punusin selle aasta esimese võilillepärja (Robi oli lahkelt nõus seda demonsteerima alumisel fotol). Kevad on mõnus! Lugesin lehest, et Eestis on maa jälle valge. No küll on tüütu! Loodan, et kevad sinna kiiremas korras jõuab. 

Robert käis terve eelmise veerandi igal neljapäeval oma klassijuhataja korraldatud muusikaringis. Robi klassijuhataja on lihtsalt maailma kõige rõõmsameelsem ja lahedam õpetaja, nii et tema tundides osalemine on puhas rõõm. Kuna ta tegeleb aktiivselt laulmisega, siis otsustaski ta hakata korra nädalas 1.klassi lastele ekstra lauluõpetust andma hakata. Kuna tung tema tundi oli nii suur, siis tuli tal luua lausa kaks gruppi, millest esimene õppis laule selle veerandi jooksul ja teine grupp hakkab siis õpingutega pihta järgmisel veerandil. Lapsed õppisid laule muusikalist Oliver ja eelmisel neljapäeval, kui muusikaringis oli viimane tund, olid lapsevanemad palutud vaatama, mida lapsed selgeks on õppinud. Mul oli ülihea meel, et Agnes sai ka seda väikest etendust vaatama tulla, sest see oli lihtsalt nii äge. Loomulikult ei etendanud nad tervet lugu vaid ainult üksikuid stseene, aga sellest piisas, et kohati vaimustusepisar silma tuua. Iga lugu saatsid väiksed tantsud või sobivad liigutused ja laste näod olid nii väljendusrikkad, et ei jäänud kahtlustki, et nad olid osasse täiesti sisse elanud. Juunis, kui koolis toimub suvelaat, siis etendavad kaks gruppi ehk koos selle loo suurele auditooriumile. 

Laupäeval käisime Kallega maru põnevas restoranis söömas. Restorani nimi on Inamo ja tegemist on (vist?) Londoni ainukese restoraniga, kus menüü on interaktiivne ja tellimusi saad esitada otse laualt. Asi nägi välja nii, et istusid lauas nagu laud ikka. Nii minu kui Kalle ees seisis tühi taldrik ja taldrikust veidi paremal väike ümmargune süvend, justkui koht klaasi jaoks. Tegelikult oli aga tegemist nähtamatu arvuti hiirega. Niikui sa käe sinna süvendisse panid, ilmusid lauale, sinu ette ikoonid, millel klõpsides avanesid alamenüüd. Kõigepealt valisime endile joogid. Sobiv jook leitud, klõps hiirel ja tellimus oligi esitatud. Möödus vaid hetk ja juba oligi ettekandja jookidega lauas. Edasi läks aga veel huvitavamaks, sest asusime sööke tellima. Iga kord, kui toidul peatuma jäid, ilmus selle pilt su tühjale taldrikule, nii et võisid saada aimu, milline see toit päriselt välja näeb. Tohutu lõbus! Kui söögid tellitud said, siis sai aega veeta näiteks piiludes, kuidas kokad köögis toimetavad. Selleks ei tulnud üldse mitte köögi uksele kõõluma minna vaid piisas hiireklõpsust, kui juba ilmuski lauale väike ekraan, kust said veebikaamera abiga kokkade toimetamisi jälgida. Juhuks, kui lauakaaslane väga igav on, oli võimalik mängida ka erinevaid mänge. Näiteks Solitairet. Lauda „kattis“ kujuteldav muster, mida oli võimalik samuti oma soovi järgi muuta. Võisid valida näiteks tulpide, merelainete, suvise heinamaa vms vahel. Oleneb sellest, mis tuju parajasti on, üks hiireklõps ja „laudlina“ on muudetud. Toidud olid seal maitsvad ja teenindus ülimalt kiire. Tüütu oli see, et muusika, mida seal taustaks (või õigupoolest mitte niiväga taustaks) mängiti, oli äärmiselt tempokas ja kohati tekkis mulje, et olen hoopis diskoteegis, mitte restoranis. Pidevalt oli mulje, et ma pean ruttu tegema, sest mul on kiire, kiire, kiire. Sellepärast me rohkem sinna restorani minna ei kavatse, aga kahju küll pole, et käisime. Kogemus oli igati põnev!

  

Pühapäeva pealelõunal toimus Richmondi teatris Teadusmuuseumi etendus, mida Robert ja Agnes kahekesi vaatama läksid. Richmondi teater on väga lahe koht, kus toimub palju külalisetendusi. Tavaliselt saab etendust vaadata ühe nädala jooksul, nii et valik on väga suur ja vaheldusrikas. Pean piinlikusega tunnistama, et pühapäevane Richmondi teatri külastus oli meie pere esimene kord ja no mina ja Kalle üle ukse kiikamisest kaugemale ei jõudnud. Häbi, häbi, püksis käbi ;) Teadusmuuseumi etendus oli aga olnud väga lahe. Paari tunni vältel tehti kõiksugu katseid, mis loomulikult käisid plahvatuste, tossu ja mürtsu saatel. Kuna Agnes on juba koolis keemiat ja füüsikat õppinud, siis oli temal veel eriti huvitav seda vaadata, sest peale selle, et katse iseenesest põnev oli, sai ta aru ka, miks ühe või teise asja kokku panemine saadud reaktsiooni esile kutsus. Kui mina koolis käisin, siis tehti keemia ja füüsika tunnis umbes üks katse aastas. Ma usun, et tänapäeval ei ole asi nii nukker, sest katsed just ongi ju need, mis keemia ja füüsika huvitavaks teevad. Õnneks teeb Agnes siinses koolis pea iga nädal mingeid katseid, nii et mõned etendusel nähtud asjad tulid talle lausa tuttavad ette. Robert oli aga etendusest sama suures vaimustuses, kui Agneski. Lahe ikka, et selliseid show’sid korraldatakse. 

 

Põhjus, miks ma tavapärase teisipäeva asemel oma lugu hoopis esmaspäeval kirjutan, ei ole mitte selles, et mul päevad seoses puhkusega sassis on vaid hoopis selles, et me põrutame juba homme hommikul kogu kambaga Cornwalli. Ootan seda reisi põnevusega, sest olen alates Inglismaale kolimisest alates tahtnud sinna minna. Mulle meeldib väga kirjanik Rosamunde Pilcher, kes kirjutab selliseid piiri peal naistekaid. Piiri peal selles mõttes, et need pole liiga läilad ja liiga armastusest nõretavad, kuigi ei saa salata, et armastusest on juttu tema lugudes alati. Ma tean, et tema raamatute järgi on tehtud ka hulgaliselt seriaale, mis aga  pidid olema väga läilad. Ma ise pole neist ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et need on kohe väga naistekad. Raamatud on tal aga mõnusad ja mis põhiline, tema raamatute tegevus toimub enamasti just Cornwallis. Nii, et ma võin öelda, et tunnen seda kanti juba üsna hästi ja seda ilma, et ma oleks sinna kunagi jalgagi tõstnud. Kui ma Google Map’i lahti lõin ja Cornwalli kaarti vaatasin, siis nägin seal nii palju tuttavaid kohanimesid, et võiksin vaat, et giidiks hakata. Ma loodan, et ma ei pea pettuma.

Panen nüüd loole punkti ja lähen pubisse, et kokku saada oma hea sõbra Katriniga, keda ma pole küll   kunagi näinud, aga kellega ma olen tänu sellele blogile palju suhelnud ja kelle osas ma tunnen, et tean teda hästi ja et meil on väga hea klapp. Täpselt sama lugu nagu Cornwalligagi ;) Nii, et mind ootavad ees põnevad kohtumised hästi tuntud tundmatutega. Elu on lahe!

Õnnelikku aprilli teile kõigile!