Juubelinädal

Hetk rohelises enne FOCUSe peole siirdumist

Eelmine nädal möödus pidustuste tähe all. Algus sai tehtud FOCUSE 30nda asutamisaasta üritusega ja nädala lõpetasid (nagu kogu maailmgi teab) Kuninganna Elizabeth’i 60. valitsemisajale pühendatud pidustused.

FOCUSe pidu ei jäänud kuninglikele üritustele küll kuidagi alla. Peopaik asus kuulsa Christie’s oksjonimaja saalis.  Sissepääsu juurest edasi minnes võis kõigpealt nautida 19.sajandist pärt maale. Väljapanek oli väga uhke ja õhkkond suursugune. Üllatus oli aga suur, kui edasi minnes ja päris õigesse peosaali astudes leidsid sa end tohutu suurest, kõrge laega heledast ruumist. Selline „leid“ oli väga ootamatu, sest peale esimestes saalides olnud suursugusust tundus see justkui teine planeet olevat.  Teine planeet küll, aga üldse mitte paha planeet, sest sealgi jagus suursugust väljapanekut kuhjaga. Ühes saali nurgas võis imetleda Pablo Picasso vormitud keraamilisi vaase (tõesti veidrad!) ja teises saali otsas oli uhke väljapanek Rock & Pop muusikute esemetest. Näiteks oli seal kuulus Jimmy Hendrix’i punane vest, The Beatles’te autogrammidega foto ja The Who trummari Keith Moon’i trummipulgad, millest üks suisa poolik. Oksjonimajas kunsti nautides on omaette lõbuks see, et iga eseme ja maali juures on ära märgitud ka eeldatav hind, mis selle eest oksjonil makstakse. The Beatles foto arvati minevat müüki näiteks 4000-5000 naelaga. Peole tuli täiesti rekordarv inimesi. Olime lootnud, et kohale tuleb ca 175 inimest. Suur oli meie üllatus, kui peokutsele vastas jaatavalt lausa 325 inimest. Pidude korraldamise juures pidi olema reegliks, et tavaliselt jätab 30-40% kutse vastu võtutest pidudele tulemata. Olime siiski veidi mures ja tõstsime toitlustajatega konsulteerides arvatava osalejate arvu 200-le ja leppisime omavahel kokku, et me ise midagi ei söö ;) Veini kogust kahekordistasime, et rahvas mitte „kuivale“ ei jääks. Kohale tuli aga lausa 260 inimest! Õnneks jagus nii süüa kui juua ja pidu kujunes väga edukaks. Meie tegevdirekor Alessandra pidas sütitava kõne, mida mul küll otse kuulata ei õnnestunud, sest ma pidin sel ajal uksel külalisi tervitama, aga õnneks sain seda hiljem IPadi vahedusel kuulata. Alessandra märkis muu hulgas oma kõnes, et aastal 1982, kui FOCUS asutati, kuulutati aasta tehnika saavutuseks arvuti (lõbus, kas pole?). Aasta kõige popim film oli ET, mille kohta Alessandra tabavalt märkis, et ilmselt samastasid paljud siia kolinud välismaalased end selle väikse tulnukaga, kes ei tahtnud muud, kui tagasi koju minna. Pidu kestis natuke vähem, kui kolm tundi. Jagasime omavahel uksel tervitamise ajad niimoodi ära, et kõik said ikkagi peost ise ka osa võtta. Mul oli väga hea meel, et Kalle sai ka meie peole tulla, sest nüüd nägi ta kõiki minu lahedaid töökaaslasi, kellest ma muudkui kodus räägin ja keda ta enne kohanud polnud. Natuke peale kella 21 lülitati suured tuled põlema nagu kooli diskol ja pidu oligi läbi. Christie’s oksjonimajas on range turvareegel, et kella 22 peab maja rahvast tühi olema, sest kogu maja läheb automaatselt valve alla. Oligi hea, sest nii ei olnud mingit jorutamist ja peo venimist. Järgmistel päevadel tööl olla oli aga lausa lust, sest mailbox oli lausa ummistunud tänukirjadest, headest soovidest ja õnnitlustest kordaläinud peo puhul. Küll mul on ikka tore töökoht! Hurraaa!

Neljapäeval toimus meil nö personali järelpidu FOCUSE asutanud Gingeri juures. Ta on äärmiselt meeldiva olemisega ca 70 aastane naine, kes on elanud igal pool maailmas. Viimased 30+ aastat Londonis. Pidu oli tore nagu kõik meie peod. Sõime, jõime ja lobisesime. Lõbus kogu selle asja juures oli aga seik, et sinna majja, kus Ginger elab, olen ma tahtnud juba kaks aastat minna. No mitte just päris täpselt sellesse majja, aga igatahes ühte majja sellel tänaval, kus Ginger elab. Jalutan seda tänavat mööda iga päev tööle ja mõtlen, et need majad on seal nii kiftid, et tahaks näha, kuidas need seest on. Suur oli mu üllatus, kui me just täpselt ühte nendest läksimegi. Oli ikka uhke küll. Kahjuks meile kogu majas ekskursiooni ei tehtud, aga see, mida ma nägin, vastas täiesti mu ootustele. Maja on ehitatud 1840ndatel aastatel. See on hästi valgusrikas, kõrgete lagedega ja laiade koridoridega. Maja taga on väike ja imeilusti hooldatud aed (see on muidugi Gingeri teene), kuhu saab läbi avara veranda. Võrratu! Seal majas tahaksin elada! Mul on majadega ennegi naljakaid lugusid olnud. Kunagi, kui me veel Eestis elasime, jäi minu kodutee peale üks väga laheda välimusega suur maja ja ma mõtlesin tihti, et küll oleks lahe näha, kuidas see seest välja näeb. Minu soovidele vastati, kui ma mõni aeg hiljem ühe sisustusajakirja lahti lõin ja üllatus, üllatus – seal sees selle maja pilte nägin. Uudisihimu oligi rahuldatud!

Roberti koolis võeti kuninganna pidustusi tõsiselt. Reedel oli kõigil lastel palutud kooli minna lipuvärvides riietes ehk siis puna-valge-sinises. Soovi korral võis minna muidugi ka lihtsalt koolivormis, aga keegi seda muidugi ei teinud. Robi pani selga lipu pildiga t-särgi, sinised püksid, punased sokid ja sinised Crocsid. Ta nägi väga rahvuslik välja. Selleks päevaks oli kooli söökla teinud spetsiaalse rahvusliku menüü, mida kõik lapsed õues piknikut pidades sõid. Mängiti mänge ja iga laps valmistas endale krooni. Kingituseks ja mälestuseks sellest uhkest päevast, sai iga laps kingituseks joonlaua, kuhu on märgitud kõigi Inglise kuningate ja kuningannade nimed. Päeva lõpuks kaunistasid lapsed ära väiksed koogikesed, mida siin kutsutakse cupcake ja mis on muffini sarnased, aga natuke õhulisemad ja väiksemad. Agnes, hea inimene, küpsetas selle tarbeks 24 koogikest, mille me hommikul Robiga kooli viisime, et lastel ikka oleks, mida kaunistada. Minu meelest nii tore pidu! Seda lipuvärvides riietumist võiks ju Eesti Vabariigi aastapäeval ka korraldada. Üldse mulle tundub, et Eesti võiks oma ilusaid lipuvärve rohkem pidulikel puhkudel kasutada. See on ju nii ilus kombinatsioon.

Lippe ja lipukesi näeb siin praegu küll igal sammul. Ära on kaunistatud nii majad, tänavad, kui vaateaknad. Meie kodu kubiseb Roberti joonistatud lippudest, mille me koos oleme ära värvinud. Pean tunnistama, et Suurbritannia lippu on päris keeruline paberile saada. Robi on aga juba väga vilunud. Kahjuks pööras ilm nädalavahetusel väga ära ja kuigi me olime alguses planeerinud minna pühapäeval toimunud uhket 1000 paadi ja laeva paraadi vaatama, siis kõigest 10 kraadi sooja ja vihmasadu ei kutsunud kohe kuidagi kodunt välja astuma. Nii vaatasimegi seda uhket Thamesil toimunud paraadi teleka vahendusel. Pean BBC professionaalsust kiitma. Uskumatu, kuidas nad suutsid terve päev kestnud ülekannet huvitavana hoida ka peale kolme tunnist vaatamist. Kahjuks külmetas Prints Philip ennast seal külmas seistes ära, nii et ta viidi esmaspäeval haiglasse. Ilmselt on tegu põiepõletikuga, aga et ta on vana mees, siis hoitakse teda paar päeva haiglas ja vaadatakse, kuidas tal läheb. Selle tõttu jäi tal eile osalemata ka suurejoonelisel Buckinghami Palee ees toimunud kontserdil. Imelik, aga mul ei tulnud isegi pähe minna seda kontserdit koha peale vaatama. Eile, tänaval möllavaid rahvamasse vaadates, oli isegi natuke kahju, et ma selle peale ei tulnud. Kontsert oli tõesti hea. Mingil hetkel lükkasime laua toa nurka ja hakkasime teleka ees tantsu lööma. Mulle meeldib inglaste huumor. Naersin vaat, et pisara silma, kui üks humorist kahe artisti esinemise vahepeal teatas, et inimesed, mõelge ikka oma pensioniplaani peale. Vaadake nüüd seda kuningannat. Ise on juba nii vana, aga ikka peab veel töötama ja nüüd oli ta sunnitud lausa lisaraha teenimiseks oma õueala peo jaoks välja rentima :) Nii lõbus! Prints Charles pidas ka nii armsa kõne. Ta on mulle üdlse väga meeldima hakanud. Reedel näidati meil siin ühte saadet, kus prints Charles vaatas vanu filme ja kommenteeris nii armsal ja inimlikul toonil seda, mida ta nägi. Tore oli näha, kuidas kuninglik pere mere ääres puhkust veetis, kaevates lapsed üle kere liiva sisse, nii et vaid pead paistsid või kuidas peale kuninganna kroonimist ja enne fotosessiooni väike prints Charles ennast lipu sisse ära peitis või kuninglikult rõdult alla vaatama kõõlus, kuigi hetk oli väga pidulk ja peen. Laenates kuulsate klassikute ütlust „Ikkagi inimesed!“

Meie tänaval jälle tänavapidu ei olnud, aga erinevalt eelmisel aastal toimunud pulmapeost, on sel aastal palju nö avalikke tänavapidusid, kuhu kõik võivad minna. Üks selline toimub täna meie lähedal Kingstonis. Kui ilma ilusa peab, siis ehk lähme isegi sinna rõõmustama.

Käisime hiljuti ühel sünnipäeval. Sünnipäeval oli üks Kaliforniast pärit mees nimega Andy, kes on siin juba kuus aastat elanud ja kes ütles, et ta ei näe mingit põhjust tagasi kolimiseks. Tema sõbrad päikselises Kalifornias, pidid temasse suhtuma nagu hullu, kes on põhjanabale kolinud, aga Andy ise seda nii ei näe. Ta ütles, et talle tohutult meeldib siinsete inimeste oskus hetke nautida ja tähistada lihtsalt seda, et täna on ilus ilm ja päike paistab. Kõik on kohe nõus külla tulema ja grillipeo püsti panema. Kalifornias aga öeldakse, ah, ei viitsi. Homme paistab ju ka päike. Ma pole selle peale kunagi mõelnud, aga see võib tõesti nii olla. Mulle tundub, et eestlased on selles mõttes üsna inglaste sarnased. Tähistame igat päikselist päeva!

Palju päikselisi tervitusi!