Õnneks piisab vähesest

Mul on tore elu, sest minu kallid emme ja issi tulid meile reedel külla. Hea on vahel lapseks tagasi minna ja nautida seda, kui töölt koju tulles sind võileibade ja kohviga oodatakse :) Viimasel ajal ongi meil rohkem külalisi käima hakanud. Kolmapäevast reedeni oli meil külas Agnese sõbranna Laura. Kahjuks nad sel korral koos kooli minna ei saanud, sest lastel oli koolivaheaeg. Keelekümblus aga olemata ei jäänud. Seda aitasid korraldada Axi siinsed sõbrad. Laupäeval läks Agnes koos Lauraga lõbustusparki nimea Thorpe Park, kus on palju peadpööritavaid atraktsioone. Roberti jaoks on sealsed lõbustused veel liiga jubedad, sellepärast polnudki me veel sinna jõudnud. Hea, et Ax sai nüüd Lauraga selle paiga üle vaadata ja ära proovida.

Seni, kuni Agnes pea alastpidi maa ja taeva vahel kihutas, sõitsime meie ülejäänud kambaga Londoni lähedal asuvasse väiksesse linna nimega Farnham. See on armas vana linnake, kus on  mõnusad väiksed tänavad, kus jalutada, pargid, kus piknikku pidada, suur kirik ja kindlus. Kindlusesse sisse me kahjuks minna ei saanud, sest see on lahti ainult paar tundi igal kolmapäeval. Laupäeval toimusid seal pulmad. Ronisime kindluse kõige vanema osa (ehitatud 12 saj) tornidesse ja nautisime kaugeid vaateid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle ikka tohutult meeldivad vaated ja avarus. Pärast istusime ühe ilmatu vana pubi ees, jõime õlut ja võtsime päikest. Õnneks polegi palju vaja.

Pühapäeval olime väga kultuursed ja käisime Tate Britain’s Pablo Picasso näitusel. Me polnud varem Tate Britain’i kunstimuuseumisse sattunudki. Sealsed püsinäitused on tasuta ja ma pean ütlema, et võrreldes Tate Moderniga oli seal palju rohkem kunsti nö hingele. Kuna jõudsime kohale natuke liiga vara (piletid tuli osta kindlaks kellaajaks), siis jalutasime enne kunstisaalides ringi ja saime juba sellestki elamuse. Picasso näitus, mis kandis pealkirja Picasso ja Briti moodne kunst, oli aga ka muidugi väga põnev. Näitusel sai Picasso loomingu kõrval näha ka teiste Picasso kunstist mõjutatud kunstnike töid. Robert oli väga hoos ja uuris igat maali põhjalikult ja püüdis aru saada, mida seal küll kujutatud võiks olla. Ise kommenteeris, et ta arvab, et ta on päris hea mõistataja. Koju jõudes võttis Robi paberi ja tegi kohe mitu picassolikku pilti. Ma ei teadnudki, et enne, kui Picasso oma jaburat stiili viljelema hakkas, tegi ta isegi täitsa „inimlikke“ ja arusaadavaid maale. Kuigi mitte just väga silmapaistvalt andekalt. Tema jabur stiil sobis talle paremini. Omajagu õnne pidi tal aga ka olema, sest ma kujutan ette, et ilma õnneta poleks tema „teistmoodi“ kunst massidele kindlasti meeldima hakanud. Ju ta oli õigel ajal õiges kohas, tegemas just sel hetkel õiget ja poppi asja.

Oleme jalgpalli lainel ja hoiame pöialt ikka Inglismaale. Kuigi tuleb tunnistada, et siiani on parimat mängu näidanud Hispaania ja Itaalia mansad.

Eriti rõõmsate tervitustega!