Paat

Ramsgate sadam

Loodetavasti möödus Jaanipäev kõigi jaoks rõõmsalt ja meeleolukalt. Meie sellel aastal Jaanipäeva ei tähistanudki. Ausalt öeldes ei tulnud mul pähegi, et peaks lõket tegema ja vorsti sussutama. Huvitav, kas hakkamegi välismaalasteks muutuma? Tegelikult pole muretsemiseks põhjust. Usun, et asi oli hoopis selles, et meie laupäev oli nii tegus ja toimekas, et no läks lihtsalt meelest ära see kohustuslik lõke ja vorstike. Suvist pööripäeva tähistasime aga päeval küll. Koos rootslastega ja koos vana hea heeringa ja pitsi kangemaga. Mitte küll valge viinaga vaid hoopis Hollandi köömnenapsuga, mis maitses muide väga hästi, nii et ei saanud arugi, et kangusekraade selle kraamil suisa 45. Tegelik põhjus, miks me rootslastega napsu võtsime oli aga see, et Kalle endine ülemus, kes nüüd juba aasta jagu pensionipõlve nautinud on, oli Inglismaal käimas ja kutsus meid lahkesti külla. Nagu ma juba kunagi maininud olen, siis on Kalle endine ülemus vana meremees ja kuidas veel üks vana meremees oma pensionit paremini veedaks kui mitte merel. Sven oli siia purjetanud oma uuel jahil, mida me kõigepealt vaatama läksimegi. No küll oli ikka ilus ja uhke paat. Agnes oli nii üllatunud, kui ta seda nägi, sest me rääkisime kogu aeg, et lähme Sveni paati vaatama. Ax kujutas ette mingit aerupaati, millel heal juhul mootor peal on ja oli omaette mõelnud, et no ei tea, mida sellest ikka nii väga vaadata on. Paat osutus aga vägevaks jahiks, kus kaks magamistuba, elutuba-köök ja isegi täitsa korralik kemps/dušširuum olemas on. Kuna oli tormihoiatus, siis me merele ei läinud vaid olime niisama paadis ja tegime seal väikese pikniku. Sven rääkis, et sadama kandis elavad väga nutikad hülged, kes lüüsi/paisu (inglise keeles „lock“) alla laskmist teadustava sireeni peale kohale ujuvad ja asuvad  paatide vahel kala püüdma. Kui lüüs jälle mõne aja pärast alla lastakse ja hüljestel kõht täis on söödud, siis lähevad nad tagasi avamerele. Meil õnnestus ka ühte sellist kavalpead näha. Oli tõesti nii, et niikui sireen oli kõlanud, ujus hüljes kohale. Lõbus vaatepilt!

Sveni "väike" paat

Edasi sõitsime sadamast umbes poole tunni tee kaugusel olevasse linnakesse nimega Whitstable. Seal asub Sveni ja tema abikaasa pensionikindlustus ehk väike armas suvekodu, mida nad sel ajal, kui nad ise seal ei viibi, välja üürivad. See oli tore, pisike ja valgusrikas majake, kus me keha kinnitasime ja väikest soolaleiva/pööripäevapidu pidasime. Whitstable asub mere ääres ja on kuulus austrite poolest, mida seal kandis on püütud juba Rooma aegadest peale. Meie sel korral austreid küll ei söönud, sest kõht oli head Rootsi heeringat juba täis. Linnana on Whitstable imearmas. Seal on kitsad tänavad,  mis ääristatud ilusate ja omanäoliste majadega. Mul jäid kripeldama mitmed pudi-padi poed, mida ma seal nägin ja restoranid, mis aina värskeid austreid reklaamisid. Rand on seal kiviklibune. Robert oli rõõmus, sest leidis sealt mitmeid krabisid. Küll surnuid, aga no ikkagi lahe. Ranna äärt pidi sai jalutada mööda laudteed. Lõbus oli vaadata, kuidas iga mereäärne majapidamine oli oma aianurka ehitanud kõrge terassi, et ikka saaks mere vaadet täiel rinnal nautida. Peale linnaekskursiooni lahkusime oma Rootsi sõpradest ja Whitstable’st ja läksime vaatama, mida kujutab endast kuulus linn nimega Canterbury. Seal asub maailmaakuulus 13.sajandil ehitatud katedraal. Kuna jõudsime linna nii hilja, siis katedraali sisse me ei pääsenud, aga väljast oli see uhke küll. Meenutas tegelikult väga Salisbury katedraali, nii kujult, kui välimuselt. Võib olla oli ehk natuke suurem, aga meie tahumatu silm väga suurt erinevust ei leidnud. Linn ise on vahva ja vanaaegne. Täis ägedaid maju, mõnusaid tänavaid ja toredaid parke. Kes sinna kanti satub, siis tasub kindlasti ära käia. Rohkem, kui Canterbury, jäi aga kripeldama Whitstable. Tuleb ükskord tagasi minna. 

Kaval hüljes

Robert leidis rannas krabi

Austri karpide kogumispunkt Whitstable rannas

Whitstable rand

Canterbury on vana linn. Pildil olev hotell aastast 1403

Canterburys on paadisõit popp tegevus

Canterbury katedraal oma hiilguses

Robertil on koolis igal esmaspäeval „uudiste ring“, mis siis tähendab seda, et iga laps räägib teistele, mida põnevat ta nädalavahetusel tegi. Robert otsustas pühapäeva õhtul oma nädalavahetuse sündmused lausa kirja panna. Minu meelest sai tema jutt nii andekas, et ma ei saa seda teiega jagamata jätta, nii et skännisin selle sisse ja jagan suurima rõõmuga „Roberti blogi“. Selguse mõttes tuleb öelda, et aitasin teda vaid mõne üksiku keerulisema sõna kirjutamisel. 

Roberti reisikiri

Mäletate ehk, et kevadel oli meil päevakorral Agnese põhikooli lõpueksamite valik. Agnes vuhkis nüüd viimased kaks nädalat eksameid teha. Neil on siin kombeks, et igal aastal toimuvad kevadeti eksamid igas aines. Paras tüütus, aga samas hea, sest harjutab lapsi eksamipingega toime tulema. Osadest, sellel aastal tehtud, eksamite tulemustest sõltus, kas Agnes saab üldse teha põhikooli lõpus just need eksamid, mille ta valis. Õnneks läksid Axi eksamid nii hästi, et ta saab teha täpselt need eksamid, mille ta valis. Lisaks kohustuslikele eksamitele teeb Ax siis veel eksamid hispaania keeles, geograafias, keskkonnateadustes ja kunstis. Tegelikult küll ei tee, sest me kolime järgmisel suvel tagasi Eestisse, aga neid nelja ainet hakkab ta siis kõige muu kohustusliku kõrval alates järgmisest kooliaastast eriti süvendatult õppima.

Palju päikselisi  tervitusi!