Ma tean, et ma lubasin, et ma sellel suvel enam blogilugusid ei kirjuta, aga no kuidas ma saan siis mitte kirjutada, kui olümpiatuli otse õuele toodi. Alates nädalavahetusest rändab olümpialeek mööda Londoni linnaosasid ja täna hommikul jõudis see Richmondisse. Mul vedas, et ma teisipäeviti kodus töötan. Jätsin toimetused, kus seda ja teist ja läksin ka asja kaema.
Rahvast oli tänavale kogunenud palju. Mehed mootorratastel jagasid kõigile täispuhutavaid torusid, mis kokku lüües helehäälset trummipõrinat teevad. Lipud olid inimestel endil kaasas. Õnneks jagati Twitteri kaudu kogu aeg infot, kui kaugel tuli liigub, nii ei tulnud mõttetult raja ääres seista ja sai rahulikult veidi enne õiget aega lihtsalt kohale minna.
Kõigepealt saabusid eriti sõbralikud, rahvale lehvitavad, politseinikud. Siis suured sponsorite bussid kõva muusika ja tantsijatega, et rahva elevust veelgi tõsta. Mööda sõitsid masinad, mille akendest vaatasid välja Olümpia maskotid. Elevus kasvas...
Ja siis see tuligi! Olümpiatuli! Otse minu silmade ees! Poleks arvanudki, et mind selline meeleliigutus tabab. Pisar just põsele ei langenud, aga kuidagi eriti uhke tunne oli küll. Kahju oli ainult, et ma ei saanud seda elevust Agnese, Roberti ja Kallega jagada. Ax ja Robi mõnulevad juba Pärnu kandis, varbad merevees ja Kalle peab veel viimast päeva tööl olema. No mis seal ikka. Õnneks on olemas see blogi, nii et jagan oma rõõmu siin :)
Olümpia alguseni on jäänud vaid kolm päeva! Ootame põnevusega!
No comments:
Post a Comment