Mõnus nädal

Hampton Court Palee ja aed ja ähvardav äike

Meie kodune elu hakkab jälle rütmi minema. Lapsed küll kooli veel minema ei pea (neil algab kool 4.septembril), aga et meie Kallega jälle tööpostil oleme, siis ei ole enam sellist teeme-mis-tahame tunnet. Tegelikult polegi see väga halb. Rutiin on vahel päris tore.

Rutiinist aga ei saanud rääkida eelmisel nädalal, kui me koos minu tädi Heljaga Londonist viimast võtsime. Hommikul olin tööl või tegin tööd kodunt, aga alates pealelõunatest avastasime Londonit iga kandi pealt. Käisime Harrodsi kaubamajas ja hiinalinnas ennast lõhki söömas (seal on sellised söögikohad, kus maksad 9 naela ja sööd palju tahad. Õnneks päris lõhki ikka ei läinud). Vaatasime Palee Teatris muusikali „Lauldes vihmas“ (Singin’ in the Rain), mis oli lõbus ja lihtne looke sellest, kuidas tummfilmi staarid peavad hakkama häälega filme tegema. Kõik näitlejad olid imeilusad ja tantsud võrratud ja lauluhäältel polnud ka viga. Ostsime kõige soodsamad piletid ja istusime päris viimasel rõdul. Esimesel hetkel hakkas sinna jõudes pea ringi käima, sest no olime tõesti peaaegu lae all ja pidime lava ülevalt alla vaatama. Huvitaval kombel see etenduse vaatamist ei seganud üldse ja mõned tantsunumbrid olid ülevalt vaadates isegi efektsemad. Minu meelest oli kõige ägedam see, et laval hakkas ühel hetkel tõesti vihma sadama, nii et peaosaline lauliski vihmas ja kuna lava oli veega täiesti kaetud, siis pritsis tantsides ka esimestes ridades istujaid. See tekitas muidugi suurt elevust ja kilkeid saalis. Viimases loos tulid kõik näitlejad vihmavarjudega lavale ja vihma hakkas jälle sadama. Uskumatu, et sellist asja saab teatris korraldada. Pärast jalutasime öises linnas ja nautisime öise linna tulesid.

Käisime ka Olümpiastaadionit piilumas. Seda sai endiselt kõige paremini teha kaubanduskeskuse olümpiapoest. Ja kuna me juba kaubanduskeskuses olime, siis pidime ju natuke ikka shoppama ka. Londonis käies on shoppamine vist sama kohustuslik element, kui mõne siin asuva muuseumi või palee külastus. Seni, kuni mina tööl olin, sai Helja kaifi Victoria & Alberti muuseumist ja Loodusmuuseumist. Loomulikult ei jõudnud ta neid päris põhjalikult läbi uurida. Kes jõuaks? Ma arvan, et selleks kuluks päevi. Briti muuseumis käisime koos, aga see oli tõesti ainult korraks, sest muuseumi hakati juba sulgema. Imeilusat fujeed saime aga küll imetleda ja isegi ühte väikest näitust pärismaalaste kunstist näha.

Päris põhjalikult uurisime laupäeval aga Hampton Court Paleed. Agnes ja Robert olid selleks ajaks juba koju jõudnud, nii et läksime sinna kõik koos. Kalle meiega ei liitunud, sest ta on seal juba mitu korda käinud. Meie lastega olime seal korra varem käinud, aga et siis oli kas varakevad või hilissügis (enam ei mäleta kumb neist), siis ei olnud lilleaiad oma täies hiilguses ja üldse oli väljas nii külm, et meil jäi käimata isegi kuulsas labürindis. Nüüd oli aga soe ja suvine, nii et just mõnus aias ringi jalutada ja kogu seda ilu nautida. Ja ilu on seal kohe küllaga! Alates imeilusast roosiaiast ja lõpetades peene prantsuse stiilis iluaiaga. Labürint, millest on juttu isegi Jerome K. Jerome kirjutatud raamatus „Kolm meest paadis koerast rääkimata“, oli tõesti lahe. Roberti juhtimisel jõudsime sealt kenasti ka välja ja läksime valesti vaid korra. Selleks, et asja põnevamaks teha, oli heki sisse sätitud valjuhääldid, millest kostus erinevaid hääli – vahel muusikat, vahel narupahvakuid või linnulaulu. Päris põnev kohe. Loss ise on ka tore. Mitte küll nii uhkeldav, kui Windsor või Buckinghami Palee, aga aimu kuninglikust toredusest saab sealgi. Kõige ägedam oli köögikompleks, kus kokad tõepoolest vanade keskaegsete retseptide järgi süüa valmistasid. Üks mees grillis isegi suures kaminas varda otsas lihakamakaid. Olime lossis isegi veidi kauem, kui oleks ehk esialgu planeerinud, sest äkitselt hakkas tohutult sadama ja algas meeletu äike. Kahe vihmahoo vahel saime siiski tulema.

Lisaks kõigile neile ekskurseerimistele, veetsime Heljaga niisama ka mõnusalt aega. Käisime pubis, sõitsime kahekordse bussi esiistmel, istusime aias ja jõime ohjeldamatult kohvi, lobisedes maast ja ilmast või siis ei lobisenud üldse ja lugesime kumbki hoopis oma raamatuid. Niitsime muru ja korrastasime muul moel aeda, sest see oli kuu ajaga, mis me ära olime olnud, päris võssa kasvanud. Käisime lillepoes, et osta uusi taimi nende asemele, mis soojade ilmade tõttu otsad olid andnud ja vaatasime õhtuti häid filme ja limpsisime sinna kõrvale veini. Meil oli tõesti mõnus nädal!

Palju päikselisi tervitusi!