Kaks keelt

Ma olen oma töökoha üle tõeliselt õnnelik. Lisaks sellele, et meil on seal tore seltskond, kellega koos töötada, toimub seal ka palju huvitavaid seminare, millest mul on vaba voli osa võtta. 

Eile toimuski väga huvitav seminar teemal, kuidas kasvatada kahte (või enamat) keelt rääkivat last. Teema oli üsna hiljuti päevakorral ka Eestis, kus paljud võtsid sõna teemal, kas on ikka õige last vene keelega lasteaeda panna. Ühed leidsid, et selline käitumine ei kõlba kuhugi ja teised, et see tuleb ainult kasuks. Väiksel lapsel on tegelikult üsna ükskõik, mis keeles ta uusi sõnu õpib, sest uusi sõnu saab ta iga päeva teada nagunii ka oma emakeeles. Selline lasteaias keele „õppimine“ ei olegi ju tegelikult õppimine vaid see jääb nö iseenesest külge. Tõsi on see, et kui lapsevanemad tahavad oma võsukest panna mõnda eliitkooli, siis ei tasu last kahe keelega segadusse ajada, sest juba ainuüksi etteütluse tegemisel jääb ta hätta. Räägime Robertiga ju kogu aeg eesti keeles, aga kui ma lasin tal ükskord poenimekirja koostada, siis sain täiesti šoki, sest kõik k-d olid c-d ja kõik a-d olid u-d. Siis hakkasimegi usinalt eesti keelseid raamatuid uurima, sest üks asi on keelt rääkida, aga hoopis teine asi on seda kirjutada ja pole paremat viisi sõnade kirjapildi õppimiseks, kui lugemine. Kui aga eilse seminari juurde tagasi tulla, siis seal jagati palju kasulikke näpunäiteid ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti kogemata paljusid asju õigesti teinud. Kõige tähtsam on see, et lapsevanem peab alati rääkima oma lapsega oma emakeeles (välja arvatud muidugi juhul, kui mõni sõber on külla tulnud, kes su emakeelest aru ei saa. Siis tuleb kasutada ikkagi sellist keelt, mida kõik mõistavad). Võib ju olla, et isa on näiteks prantslane ja ema hispaanlanna, aga pere elab hoopis Inglismaal. Siis olekski nii, et isa räägiks lapsega ainult prantsuse keeles, ema hispaania keeles ja kuna kogu ülejäänud ühiskond räägib inglise keeles, siis laps suhtleb väljaspool kodu inglise keeles. On loomulik, et mingil hetkel võtab inglise keel muud keeled üle, aga sellest ei tohi lasta ennast heituda. Isegi, kui laps vastab sinu küsimustele inglise keeles, tuleb sul ikkagi oma keele juurde jääda. Mitte mingil juhul ei tohiks teha seda, et sa nõuad lapselt, et ta sulle eesti keeles vastaks. Kuulad rahulikult tema inglise keelse vastuse ära ja vastad talle ikkagi eesti keeles. Kui laps sinult midagi inglise keeles küsib, siis tuleks see lause uuesti eesti keeles sõnastada ja siis vastata. No näiteks on täiesti tavaline, et Robi ütleb mulle:„Can I have a glass of milk, please?“ Mina peaksin siis ütlema: „Sa tahaksid klaasi piima? Ma kohe toon sulle“. Äärmiselt kasulik on lapsele emakeelsete raamatute ette lugemine, sest raamatute tekst on palju mahlakam ja rikkam, kui igapäevane kõne. Raamatute sisu, mida kooli jaoks lugeda tuleb, oleks kasulik emakeeles üle arutada. Paljud lapsed käivad nädalavahetustel veel eraldi koolis oma emakeelt õppimas. Selle kohta öeldi, et seda tasuks teha ainult seni, kuni laps sellest rõõmu tunneb. Juhul, kui see muutub lapse jaoks ebameeldivaks kohustuseks, tuleks eriprogramm lõpetada, sest vastasel juhul hakkab see keel lapse jaoks seostuma ainult negatiivsete emotsioonidega ja ta ei tahagi seda rääkida. Kõige hirmsam, mida mitut keelt kõneleva lapse vanem võiks teha oleks kasutada ühes lauses mitut keelt. See tekitab lapses suurt segadust ja peale selle näeb ta, et niimoodi rääkida on normaalne. Robert räägib meil alalõpmata nii, et pooled sõnad lauses on eesti keelsed ja pooled inglise keelsed või mis veel segasem, ta mõtleb välja uusi sõnu, mis algavad ühes keeles ja lõppevad teises keeles. Näiteks ütles ta hiljuti, et ta tahaks süüa „spuuniga“ – inglise keeles on „spoon“ lusikas, mida Robi käänas eesti keele reeglite kohaselt. Lapsega ei tohi pahandada, kui ta selliseid vigu teeb vaid lihtsalt rahulikult lause uuesti õigesti öelda. Hea soovitusena soovitati need naljakad sõnad üles kirjutada, sest need kipuvad ju meelest ära minema. Kunagi hiljem on neid väga lõbus lugeda. Toon näiteid muudkui Robi kohta ja mitte üks sõna Axist. Asi lihtsalt selles, et Agnesel ei ole eesti keele ja inglise keele sassi ajamisega probleeme. Ilmselt on põhjuseks see, et ta oli lihtsalt vanem, kui me siia kolisime ja ka selles et Ax on suur Eesti fänn ja lihtsalt ei lase inglise keelel võimust võtta. Kuigi ma pean ütlema, et tema inglise keel on lausa suurepärane ja kui ta räägib, siis ei arva keegi, et ta pole sündinud inglane. Lapsed on ikka maru lahedad, et niimoodi justkui õhust keele ära õpivad. Minu aktsent on ja jääb ja pinguta kuidas tahad, inglaseks ei pea mind keegi. Ega pole ju vaja ka :)
Kokkuvõte seminaril kuuldust aga oleks, et jääge alati enda keelele kindlaks, sest eriti elades teises keelekeskkonnas, kuuleb ja õpib laps nagunii selle teise keele selgeks ja pealegi ümbritsevad teda inimesed, kelle jaoks see teine keel on emakeel ja kes seda ideaalselt räägivad. Pole vaja hakata oma mitte nii perfektse (sinu jaoks) võõrkeelega lapsele segadust tekitama. 


Ax käis pühapäeval koos oma sõbrannadega ülilahedal üritusel. Tegemist oli kontserdiga, kus esinesid paljud teismeliste lemmikud, seal hulgas ka One Direction. Kuna mind seal kontserdil kohal polnud ja et Agnes ise kirjutas sellest elamusest oma blogis siis ma ei hakkagi siin asja ümber jutustama. Usun, et saate Axi blogi lugedes vahetuma elamuse :)

Meil on ilus sügis! Päike särab ja puud hakkavad värvi muutma! Nagu ma ikka sügiseti soovitan – minge sahistage lehtedes!

Kallistan teid kõiki!