Nii lihtne see ongi

Täna pole tavaline teisipäev. Roberti jaoks on see päev eriline sellepärast, et tema sõitis täna hommikul klassiga Leeds'i Kindlusesse. Pakkusin ennast ka saatjaks, aga et minu isik on endiselt politsei poolt kontrollimata, siis minu teenuseid ei vajatud. Nähes neid jooksvaid ja kisavaid lapsi täna hommikul kooli õuel ringi jooksmas, siis mul tegelikult väga kahju ei olnudki. Loss on muidugi ülilahe (tippige Leeds Castle Googlesse ja näete isegi), aga eks me võime sinna ju teinekord niisama ka minna. Eriti, et meil on nüüd auto, millega siin ringi sõita. Kalle tõi meie auto Eestist ära, nii et oleme nüüd hobujõududega varustatud. Rool on autol muidugi valel pool, mis tekitab teatud olukordades ebamugavust (eelkõige siis, kui on vaja sõita tasulisse parklasse, sest no mitte kuidagi ei ulatu sa ükis autos olles piletit haarama või hiljem automaati suskama) ja ma arvan, et mina sellega siin sõita ei julgegi. Kalle õnneks julgeb. Mul veab, sest tegelikult ju ongi reisijana kõrvalistmel istuda mõnusam. Suurbritannia avastamine võtab nüüd eriti suure hoo sisse, selles olen ma kindel. Ja õige ka, sest vaid veidi üle poole aasta ongi meil veel jäänud siin maal elada. Kallel küll veidi kauem, aga meie lastega kavatseme Eestisse kolida juba mai teises pooles. Oh, ei jõua ära oodata! Sorteerin juba vaikselt asju :)

Selle kolimisega on kaudselt seotud ka tänane päev, mis on minu jaoks ka veidi ebatavaline. Ma nimelt sõidan praegu tööle ja kirjutan seda lugu üle pika aja hoopis rongis. Tööle lähen ma aga sellepärast, et meil toimub seal täna järjekordne põnev seminar. Teemaks, kuidas tööintervjuudel võimalikult hästi esineda. Kuna mind mitte ükski töökoht Eestis ootamas pole, siis tuleb mul õige varsti hakata usinalt oma CV-sid laiali saatma, mis loodetaasti päädib sellega, et mind ka mõnele tööintervjuule kutsutakse. Siis kuluvad teadmised sellest, kuidas seal endast parim anda, marjaks ära. Ärge muretsege, ma jagan oma uut tarkust lahkesti ka teiega. Varuge vaid veidi  kannatust, sest hetkel olen ma ikka veel alles teel tööle. Istun metroorongis ja vaatan inimesi. Ma tean, et tegelikult pole viisakas metroos teisi väga vaadata, aga ma ei saa sinna midagi parata, et see mulle huvi pakub. Enamus hommikustest reisijatest uurib oma telefoni. Mõned loevad lehti ja mõned mõnd raamatut oma Kindle'st. Vaid vähesed loevad päris raamatuid. Sellest on kahju, sest minu meelest on nii huvitav vaadata, milliseid raamatuid inimesed loevad.  Mul ei ole ühtegi instrumenti, millest elektroonilist raamatut lugeda, nii et ma olen endiselt vanamoodne ja loen paberilt. Mis on mõnus, aga paganama raske. Just füüsiliselt. Ma olen enda joaks avastanud siinsed kaltsukad, kus ka palju raamatuid müüakse. See on lahe, sest raamatud on seal odavad ja peale selle on see justkui jahilkäik. Ma "jahtisin" ühte konkreetset raamatut ligi pool aastat, kuni lõpuks selle ühest kaltsukast leidsin. Tavaliselt otsin sealt rongis lugemiseks kergema kaaluga (kilodes!) raamatuid, mida oleks  hea endaga kaasas tassida. Selles mõttes on siin hea, et enamus raamatuid on pehmete kaantega. Eestis olin kohe päris nõutu, kui raamatupoodi läksin, sest enamus raamatuid on kõvade kaantega, mis lisavad juba niigi paksule raamatule ju veelgi kaalu. Leidsin ahastusega, et vaat, et ainuke variant oli osta midagi Minu... sarjast. Mitte, et need kehvad raamatud oleks, aga no nadi, et nii väike valik on, kui sinu üheks kriteeriumiks on kaal. Jõuan kohe oma peatusesse. Jätan siinkohal oma loo pooleli ja jätkan juba seminari muljetega. Olen põnevil!

Olengi taas rongis ja valmis teiega seminaril kuuldut jagama. Sain kohe päris palju häid nippe! Seminari viis läbi suure investeerimispanga JP Morgan'i personaliosakonna juhataja härra Mark, kes jagas meiega nö siseinfot ja andis soovitusi, kuidas endast tööintervjuudel parim mulje jätta. Kõige alus on muidugi see, et sind üldse intervjuule kutsutaks. See on juba pool võitu. Kes vähegi tööle kandideerinud on, see teab, et kõige esimene komistuskivi on CV saatmise voorust edasi pääsemine. CVdel me tänasel seminaril pikalt ei peatunud, aga seda öeldi küll, et kui vähegi võimalik, kasutage tutvusi. Uurige, kas te selles firmas, kuhu te kandideerite, kedagi tunnete või ehk tunnete kedagi, kes tunneb kedagi, kes seal töötab (Eestis polegi see vist nii raske) ja paluge sellel tuttaval oma CV personalitöötaja kätte sokutada. Selles pole midagi uut. Kõik teavad, et tutvused loevad, aga kui sulle juba personalitöötaja sellist asja ise soovitab, siis on ikka asjal justkui teine jume.

Edasi aga intervjuude juurde. Enamasti tehakse (ma ei tea, kas ka Eestis) esimene intervjuu hoopis telefoni teel. Uuritakse üldisemalt, mis on su endised töökogemused, kas sa võiksid sellele kandideeritud kohale sobida, mis on su palgasoov jne. Vahel võib aga juhtuda, et sa oled kandideerinud väga mitmesse firmasse korraga ja sul ei pruugi üldse meeldegi tulla esimese hooga, millisest neist paljudest sulle just parajasti helistatakse. Siis oleks soovitav väga viisakalt öelda, et sul on hetkel väga ebamugav rääkida ja paluda neil näiteks tunni aja pärast tagasi helistada või veel parem, küsida numbrit, kuhu sa võiksid ise tagasi helistada. See jätab sulle aega, et töökuulutus uuesti üle lugeda, firma kohta võimalikult palju teada saada ja enda vaim valmis panna. Kindlasti tuleb meeles pidada, et tuleb olla viisakas, selge häälega ja koostööaldis. Peale telefonivestlust kutsutakse sind (loodetavasti) päris intervjuule. Sellele peaks eelnema kõva eeltöö. See oligi võtmesõnaks sellel seminaril. Uurige firma kohta võimalikult palju, mõelge välja küsimused, mida te intervjuu ajal neilt küsite, sest intervjuu pole üksnes teie küsitlemine, see on vestlus, kus on väga oluline näha teie poolset suurt huvi selle töökoha osas.  Lugege väga hoolikalt töökuulutuse sisu ja mõelge, kuidas teie eelnevad kogemused sellega haakuvad. Mõelge välja oma nö liftikõne. Liftikõne on väljend, mida kasutatakse kirjeldamaks lühikest ja löövat nö enda reklaamimise kõnet, millega sa peaksid suutma huvi äratada kelleski, keda sa kohtad liftis sõites, arvestades, et sõit kestab kõigest paar minutit. Intervjuu "liftikõne" peaks olema siiski veidi pikem kui kõigest paar minutit, aga see peaks siiski olema küllalt lühike ja samas lööv, et endast huvituma panna.  Räägi lühidalt endast (isiklikke teemasid puudutamata) ja sellest, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud. Kõne peaks olema lihtne, konkreetne ja selge. Seda kõnet tuleb enne korduvalt harjutada, et see soravalt ja enesekindlalt esitada. Hirmus on mõelda, et sinu kohta tekkivast arvamusest moodustab lausa 55-75% sinu kehakeel, 20-30% hääletoon ja kõigest 5-15% see, mida sa ütled. Nii, et olla enesekindel (aga kindlasti mitte ülbe!) on väga tähtis. Vähem tähtis pole naeratus. Selle tõi hr Mark lausa eraldi välja. Ta ütles, et inimene, kes saabub intervjuule, nägu mossis ja ei kriipsugi naeratust, on juba ette läbi kukkunud. Ole naeratav, aval, motiveeritud, enesekindel ja firma iseloomust teadlik ja oled juba rohkem, kui poolel teel. Sinna lisaks veel meeldiv käepigistust, mis ei tohi olla ei liiga lõtv ega ka liiga tugev. Ka seda soovitati muide harjutada. Meeles tuleb pidada, et tööintervjuu algab sellest hetkest, mil sa ruumi sisened (vahel isegi sekretäri juurde saabumisest) ja lõpeb sinu lahkumisega.

Peaaegu alati esitatakse intervjuul küsimus, kus sul tuleb kirjeldada mingit situatsiooni, milles sa oled  keerulise olukorra osavalt lahendanud. Pea meeles tuua konkreetseid näiteid ja ära aja üldist loba. Sellise jutu kokku panemiseks on kasulik kasutada struktuuri, mida inglise keeles kutsutakse STAR (Situation/Task, Action, Restult). Ma mõtlesin sellele eesti keelse vastena välja väljendi SÜLT :) Situatsioon või Ülesanne - siin kirjeldad konkreetset juhtumit, mis on sinu eelnevas tööelus esinenud. Järgmiseks tuleb Lahendus, kus sa räägid, kuidas sa olukorra lahendasid ja kõige lõpuks Tulemus, kus sa räägid, mida head kogu sinu nii osav käitumine kaasa tõi. Ka need lood on sul võimalik enne intervjuule minemist välja mõelda/meenutada, sest enamasti haakuvad situatsiooniküsimused töökirjelduses toodud ülesannetega.

Minu meelest ülihea nipi andis Mark selleks puhuks, kui sinult küsitakse see tüütu küsimus (ja seda küsitakse alati!) – mis on sinu nõrgad küljed? No sa ei saa ju hakata rääkima, et vaadake, ma olen maru lohakas või et mul on raskusi kellaajast kinni pidamisega vms. Mark soovitas sel puhul läheneda asjale selliselt, et rääkida mõnest oma nõrgast küljest, mis sul varem oli, aga millega sa oled kõvasti tegelenud ja et kuna sa tead, et see on su nõrk külg, siis hoiad endal nö silma peal. Ta tõi näitena, et talle oli kunagi ette heidetud, et ta läheb tihti koosolekule ilma, et oleks selleks ette valmistunud. Ta tunnistas oma viga ja tegeles sellega ja võttis kohe ekstra aega, et kõik koosolekuga seotud materjalid läbi töötada ja pidas silmas, et sellist situatsiooni rohkem ei juhtuks. Lihtne ja loogiline, aga ma ise poleks selle peale küll tulnud, et oma nõrka külge niimoodi presenteerida. Seda, et sul polegi nõrki külgi, ei tasu ka kohe kindlasti öelda, sest see oleks ju puhas vale. Keegi meist pole täiuslik!

Kindlasti küsitakse ka, kus sa näed ennast olevat viie aasta pärast? Selles, et seda küsimust küsitakse, võite peaagu 100% kindlad olla, nii et tasub vastus välja mõelda. Selleks tasuks taaskord firma struktuuri uurida, kujutleda, kuhu sa oma karjääriredelil jõuda võiks või kui sa konkreetset kohta silmas ei pea, siis mõelda mõne tööalase oskuse peale,milles sa tahaksid näiteks parem ekspert olla. Ma pean tunnistama, et minu jaoks on see olnud äärmiselt keeruline küsimus intervjuudel käies, sest ma tõesti ei viitsi selle peale mõelda ja kuna ma pole ka eriline karjäärimutt, siis öelda, et tahan saada osakonnajuhatajaks oleks ju lihtsalt jabur. Pealegi vale! Sellepärast mulle väga meeldis see idee leida mingi peenem tööalane oskus, milles sa tahaksid viie aasta möödudes parem ekspert olla.

Kindlasti ei tasu intervjuu ajal unustada ennast lobisema ebaolulistest asjadest, minna enda kiitmisega liiga hoogu, rääkida halba oma endistest kolleegidest ja firmast, kus sa töötasid või süüdistada teisi oma ebaõnnestumistes.

Iga intervjuu lõpus on tööle kandideerijal võimalik ise küsimusi esitada. Hea oleks küsida firma töökultuuri kohta või paluda selgitada, milliseid tulemusi aasta jooksul sinult oodatakse, et sa võiksid öelda, et olid oma töös edukas ja kindlasti uurida ka palga ja lisatasude kohta.

Lühidalt kõike kokku võttes:

Tee kõvasti eeltööd, uurides firma tausta ja töökuulutuse sisu.

Mõtle välja oma vastused ja harjuta neid sõprade ees, et sa esitaksid neid intervjuul võimalikult loomulikult.

Ole rõõmsameelne, aus, avatud ja motiveeritud sellele töökohale asuma.

Riietu maitsekalt.

Hoia silmsidet ja kui intervjuu tegijaid on rohkem kui üks, siis lase pilgul korda-mööda nende nägudel peatuda.

Ära unusta, et intervjuu ei lõppe viimase küsimusega vaid alles siis, kui sa uksest välja astud. Nii lihtne see ongi!

Robert on nüüd ka juba lossist tagasi! Ta jäi reisiga väga rahule. Loss pidi olema väga vinge ja kõige ägedam oli olnud see, et nad olid seal etendust teinud, kus Robi oli oli mänginud Kogu Maailma Kuningat! Uhke värk!

Rõõmsate tervitustega!