Kuldne sügis ja halli varjundid

Loodan, et isadepäev möödus kõigile isadele ja lastele rõõmsalt. Meie peame siin isadepäeva mitu korda aastas. Üks kord juunis, kui siinse kombe kohaselt isasid meeles peetakse ja teine kord Eesti moodi novembris. Tegelikult võiks veel palju rohkem päevi aastas isale/mehele pühendada. Naised löövad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust ja võrdset kohtlemist, aga seda, et ise mehele vahel lilli tuua, seda ei ole. Ikka ootad, et mees kimbuga koju tuleks ja sind rõõmustaks. Samas ega mehed ilmselt lillede üle ei rõõmustaks ka. Nad on ju kole praktilise meelega.  Midagi kinkida? Minu meelest on mehele kingitust teha hirmus keeruline. Ma olen päris mitmel korral Kallele kingitust ostes puusse pannud. Seekord olin kavalam ja palusin Roberti appi isadepäevakingitust valima. Robil ideedest puudust polnud. Ta luges ette pika rivi asju, mis tema meelest issit võiks rõõmustada ja kuigi me päris kõiki nimekirjas olnud asju ära ei ostnud, siis sai kingikott ikkagi päris uhke - Top Gear’i ajakiri, duššigeel, Kalle lemmik kommid, tume šokolaad ja puldiga juhitav masin, mis sõidab nii kiiresti, et on võimeline isegi ämbri seina mööda sõites ringe tegema. Ma pean ütlema, et see on vist esimene kord, kus kingitused nii täppi on läinud. Rõõm oli suur ja lõbu oli laialt. Hakkan ka edaspidi Robertit kingikonsultandina kasutama ;) Kuigi meil oli plaan isadepäeva puhul minna vaatama uut Bondi filmi, siis seoses eriti ilusa ilmaga, jätsime me kinokülastuse ära. Kahju oli kaunist päeva pimedas saalis istumisega raisata. Poisid veetsid päeva jalkat mängides ja meie Axiga rabasime fotoka kaasa ja jalutasime mööda Richmondit ja pildistasime sügist. Küll oli ilus! Meie isadepäev tipnes Itaalia restoranis, kus me ikka vahel käime, sest seal on lihtsalt nii mõnus. Teenindus on esmaklassiline ja toidud viivad lausa keele alla.

Ma pean suure rõõmuga ja kolm korda ptui-ptui-ptui üle õla sülitades teatama, et Agnese nahk on nüüd nii ilus, et ma ei mäletagi enam, millal see viimati nii kaunis oli. Ta on lausa siidine! Sõbrannad olid Agnest koolis nähes lausa rabatud olnud ja öelnud, et pagan küll, Axi nahk on nüüd nende omast palju ilusam. Ma ei julgegi kõva häälega hõisata, aga vaikselt hõiskan küll! Hoian pöialt ja loen mõttes nagu mantrat „jäägu see nii!“

Täna on nii uimane ilm, et muud ei teekski, kui lösutaks diivanil, jooks teed ja loeks mõnda head raamatut. Õnneks on mul võimalus seda kõike teha ja ma arvan, et nii ma just teengi, kui ma sellele loole punkti panen. Ma loen praegu maailmas suuri laineid löönud inglannast kirjaniku E.L James’i raamatut „Fifty Shades of Grey“. Tegevus toimub USAs, Seattle’s. See on lugu ühest äsja ülikooli lõpetanud neiust, kes tutvub ühe noore ja päratu rikka ärimehega, kellega neil kohe suur säde tekkib. Mees on aga väga komplitseeritud iseloomuga ja tal on omad veidrused. Tegu on erootilise raamatuga ja ma pean ütlema, et minu meelest on see väga hästi kirja pandud (pean ka tunnistama, et ma pole varem erootilise sisuga raamatuid lugenud). Osad minu kolleegid väitsid, et see on grammatiliselt nii halvasti kirjutatud, et nemad ei suutvat seda lugeda, aga ma pean ütlema, et mulle küll suuri vigu silma pole jäänud (ju on viga minus) ja minu  meelest on see hästi kirjutatud. Tegemist pole muidugi mingi kirjandusliku suurteosega, aga „film“ jookseb kogu aeg silmade ees ja lugu on huvitav lugeda. Erootilised kohad on kirjeldatud nii, et sul pole neid piinlik lugeda, kuigi aeg-ajalt tegelevad nad asjadega, mis mind ennast üles ei kütaks ;) Ma ei loe tavaliselt armastusest nõretavaid naistekaid ja seda raamatut päris sinna kategooriasse ei paigutaks ka.  „Fifty Shades of Grey“ peaks olema eesti keeles ka ilmunud, nii et kes tahab tavapärasest veidi erinevamat lugemiskogemust, siis ma küll soovitaks. Tõlke osas ma muidugi ei tea, vahel võib midagi tõlkes kaduma minna.

Olge terved!