Vangis

Eilne uudis sellest, et Robbie Williams 20.augustil Tallinna Lauluväljakul esineb, tegi mind äärmiselt rõõmsaks! Robbie on minu suur lemmik juba ammu ja tema kontsert on olnud üks neist, kuhu ma olen kindlasti minna tahtnud. Ja nüüd tuleb ta Tallinnasse! Aga mina ei lähegi sinna kontserdile! Ja teate miks? Sest ma juba reedel käisin sellel kontserdil!!! Siin samas, Londonis, O2 Arenal! Kontsert oli lihtsalt võrratu! Oh, tahaks siia kõiki jeesid ja juhuusid nüüd ritta panna, aga katsun ennast veidi ohjeldada. No aga kontsert oli tõesti äge. Kalle tuli minuga kaasa ja isegi temal tuli tunnistada, et Williams on väga hea laulja (loomulikult mitte nii hea, kui Bono ;). Peale selle on ta veel osav meelelahutaja ja naljamees. Saal oli puupüsti rahvast täis ja kõik möirgasid laule kaasa laulda. Robbie laulis nii oma vanu hitte, kui ka lugusid oma uuelt plaadilt Take The Crown, mille esikaane fotoga ma ka tänast lugu kaunistan. Ostsin kontserdipileti koos plaadiga, mis mulle juba mõned päevad enne ametlikku müüki paiskamist koju toimetati. Tundsin ennast sellise erikohtlemise tõttu väga tähtsana ja olin meelitatud. Tema uus plaat on minu meelest väga hea. Kellel seda veel pole, siis tasuks äkki jõuluvanale kirjutada või kui tema peale lootma jääda ei taha, siis ise see osta. Siis oskate kontserdil ikka kaasa möirata ;) Aega sõnade õppimiseks ju veel on!

O2 Arena, kus kontsert toimus, on samuti väga lahe koht. Seal on meeletult palju restorane, suur kino ja ma ei tea, mis kõik veel. Sinna võiks täitsa ka niisama päeva veetma minna. Mõtlesime Kallega, et võtame enne kontserdi algust väikse eine. Sattusime täiesti puhtjuhuslikult Brasiilia restorani nimega Rodizio Rico ja kes Brasiilia köögist midagi teab, see võib arvata, et väikseks meie eine küll ei kujunenud. Maksime kumbki  23 naela ja võisime süüa nii palju, kui süda lustis. Ja oi, seda lusti ikka jagus! Rootsi laud oli rikkalik, aga see polnud üldse põhiline. Põhiline oli hoopis liha! Ettekandjad tulid aina uute särisevate lihavarrastega laua juurde ja uurisid, kas me sooviksime tükikest. No ja kuidas sa siis ei soovi!? Kõike tahaks ju maitsta! Ma ei ole elu seeski nii head veiseliha saanud kui seal. See oli suus sulav, sest veel roosa ja nii maitsev, et ma juba kahetsesin, et ma üldse rootsilauas olin midagi taldrikule pannud. Limpsisime juurde head Brassilia punast veini (polnud seda enne kunagi joonud) ja tundsime elust mõnu. Tundsime ka kurbust, kui pidime endale tunnistama, et tõesti enam mitte üks killukegi enam sisse ei mahu. Buliimikute mõttemaailm tundus sel hetkel kuidagi väga selge ja arusaadav ;) Tellisime seedimise kiirendamiseks kahekordsed espressod ja läksime kontserdile. Õnneks kargasin kontserdil vähemalt pooled kogutud kalorid maha ;) Sinna restorani aga tuleb kindlasti kogu  kambaga veel tagasi minna. Minu brasiilastest töökaaslased, kellele ma sellest restoranist rääkisin, kiitsid ka sealse toidu autentsust. See lisas asjale justkui kvaliteedipitseri!

Avastasin hämmastusega, et juba sellel pühapäeval on esimene advent. Kuhu küll aeg kaob? Tegelikult ei tohiks ma jõulude saabumise üle imestada, sest pühapäeval sai jõulupeomöllude avapauk juba tehtud. See oli küll kõige veidram jõulupidu, kus ma ealeski käinud olen, aga et iga kogemus elus on kulda väärt, siis olen siiski rõõmus, et ma sellest jandist osa võtsin. Kuigi, ma pean juba ette ütlema, et ma seda siiski 100% ei nautinud.

Meie armas ülemus oli kuulnud oma sõbrannalt, et aeg-ajalt korraldatakse Londonis sellist huvitavat üritust nagu seda on Sala Kino. See asi on väga sala ja ma ei tohiks sellest vist siin väga peensusteni kirjutada, sellepärast ma ei kasutagi inglise keelset väljendit. Sest ma lihtsalt pean seda kogemust jagama.

See Sala Kino on nii sala, et me ei teadnud õieti ise ka, millesse me ennast mässime. Me teadsime, et meil tuleb riietuda meesteks, meiki ei tohi kanda, riiete all peab olema kas pikk aluspesu või retuusid ja särk. Ära tuli õppida hümn nimega „Dear Lord and Father of Mankind“ . Meile kõigile oli antud valeidentiteet. Oli nimi, sünnikoht, tähtkuju, suhtestaatus ja amet. Teadsime ka seda, et meil tuli täpsel kellaajal ilmuda „kohtumajja“. Ja see oli kõik!

Meie veider „meeste“ kamp kohtus metroo perroonil, kust me kõik koos kohtusse marsissime. Metroopeatusest väljudes kohtusime ka paljude teiste „meestega“. Mõned olid ka päris mehed, aga kõik olid väga ontlikult ülikonnastatud ja kuidagi elevil. Kohtumajas, mis tegelikult oli raamatukogu, võttis meid vastu 1940ndate aastate stiili riietunud proua, kes uuriti meie „dokumente“ ja palus istet võtta. Kõik nägi välja nagu lõik mõnest filmist. Enamus rahvast olid meiesugused ullikesed, väiksem osa olid osasse väga sisse elanud näitlejad, kes seda janti juhtisid. Kui me olime veidi aega istunud, juhatati meid saali, kus üks väga ropu suuga kohtunik inimestele kohtuotsuseid ette luges. Võtsime ka järjekorda, et kuulda, milles meid süüdistatakse ja palju aastaid antakse. Tuli välja, et ma olen palju röövimisi korda saatnud ja mind saadeti 20 aastaks türmi! Kena lugu küll! Otsused näpus, jalutasime edasi. Meil paluti 20 naela eest osta endile raamatukogupilet, mis pidi olema kõige olulisem asi üldse vangla elu juures. Pärast tuli välja, et oli tõesti! Edasi kamandati meid õue seina äärde seisma ja üks väga kuri ja pidevalt röökiv vangivalvur käsutas meid haneritta. Kõndisime läbi pimeda Londoni õhtu vanaaegse bussi peale, mille aknad olid tumedate kiledega kaetud, et me ei näeks, kuhu meid viiakse. Sihtkoht oli muidugi vangla. Tegelikult mitte päris vangla vaid äsja tühjaks jäänud kool, mis oli aga muudetud täiesti vangla sarnaseks. Seda ma pean küll ütlema, et kogu asi nägi välja väga ehe ja korraldajad olid kõvati pingutanud ja peensusteni asjad läbi mõelnud. Oma osasid mängisid nad ka väga veenvalt. Mis oli vahepeal üsna ebameeldiv, kui aus olla ;) Vanglasse jõudes viidi meid spordisaali. Seal anti 10 sekundit, et oma riided kotti toppida ja vangla hõlstid (jälle täiesti ehedad filmides nähtud 40ndate stiilis hõlstid) ja oma kingad kätte võtta ja taaskord hanereas minna, kuhu kästud. Kõndisime paljajalu läbi õue. Vange oli vanglas palju. Enamus jälle muidugi meie moodi huvilised. Kokku võis seal olla oma 400 inimest. Õues õnneks väga kaua olla ei tulnud. Edasi viidi meid läbi dušširuumi, kus ühte täiesti alasti vangi „peksti“. No tegelikult ei pekstud vaid lihtsalt näideldi, aga seda oli siiski piisavalt vastik vaadata. Siis läksime kongi. Kongis oli umbes kuus nari, trellid kongi ukse ees. Seal saime lõpuks oma vanglakostüümid selga panna. Muidugi käis kõik ikka karjumise taktis, meie osaks oli karjuda iga asja peale „Yes, Sir!“ Siis kustutati tuled ja tuli välja, et meie kongis on üks lahe sell, kes on madratsi alla ohtralt napsu peitnud. Saime sellest osa! Siis tuli hommikusöök. Läksime sööklasse, kus kõigile anti metallist kandik, kuhu virutati mõned tomatikastmes hautatud oad. Istusime ja jõllitasime oma einet, kui äkitselt vangivalvur sööklast ära kutsuti. Niikui valvur oli läinud, saabusid sööklasse vangid (tegelikult näitlejad) hot dogide ja õllega. Siis saigi selgeks, miks seda raamatukogukaarti vaja oli. Tänu sellele said „osta“ õlut, hot dogi ja muud head ja paremat. Õlu näpus, tundus kogu jabur olukord kohe palju talutavam ;) Järgneva tunni jooksul tuiasime niisama ringi. Tegevusi oli seal igasuguseid, aga otseselt keegi meid kuhugi ei kamandanud. Ühel hetkel aeti kogu kamp õue, kus äkitselt läks „kakluseks“ ja üks üle käte läinud vang „lasti maha“. Kõigil tuli käed kuklal sisse minna ja meid aeti ühte koridori, kus kõik hakkasid äkitselt seda kohustuslikus korras õpitud hümni laulma. Ma olin üllatunud kui hästi see kõlas. Youtubest kuulates oli see lihtsalt piin, nii et õppisin sõnu nagu luuletust. Seal koridoris lauldes kõlas see aga ilusti. Peale seda käsutati meid ühte saali. Seal sai endale raamatukogukaardiga popcorni ja õlut osta ja siis hakkasime vaatama filmi nimega „The Shawshank Redemption“. See film on ühest mehest, kes mõistetakse oma naise ja tema armukese tapmise eest eluks ajak vangi, kuigi ta väidab, et ta pole seda kuritegu korda saatnud. Ma olin seda filmi näinud ja see on tõesti hästi tehtud. Filmi vaadates said paljud enne õhtu jooksul toimunud asjad selgemaks. Nad olid mõned stseenid sealt filmist vaat, et üks ühele etendanud. Peale filmi anti meile meie riided tagasi, löödi dokumendile pitser, et oleme vanglast vabastatud, pisteti väike napsupudel teemoonaks kaasa ja läinud me olimegi.

Korraldajate pühendumus ja asjade peensusteni lavastamise ees võtaksin küll mütsi maha. Idee on ju iseenesest maru äge! Minu viga, et see vangla teema mulle ei istu. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui minu peale karjutakse, alandatakse ja mõnitatakse. See on lihtsalt vastik! Vaatasin seda kampa, kes sellest möllus osales ja avastasin enda üllatuseks, et seal ei olnud peaaegu mitte ühtegi tumedanahalist. Silmasin vaid ühte! Ja rahvast oli seal ju palju! Huvitav, kas valgetele lihtsalt meeldib vangla teema rohkem või on nad lihtsalt selliseks eksperimendiks avatumad? Samas, ega seda, et tegemist on vanglasse minekuga, võis ju vaid aimata, sest eelinfost peale kohtusse pöördumise midagi välja lugeda ei saanud.

Õnneks ei korralda Sala Kino ainult vanglateemalisi etendusi. Nad vahetavad oma teemasid vist paar korda aastas ja alati väga edukalt. Kunagi olid nad teinud filmi Grease ainetel lugu. Usun, et ma oleksin seda palju rohkem nautinud.

Olge ontlikud! Päkapikud on juba liikvel!