Jõululine

Somerset House uisukas Axi fotosilma läbi

Täna on erakordselt kaunis talveilm. Lund muidugi pole, aga päike särab, tuult ei ole ja külma oli hommikul üks kraad. Üks mu siinne tuttav ütles, et talle meeldivad sellised ilmad, sest need tuletavad meelde, et oled elus. Mulle see mõte meeldis! Mulle meeldib, et mu põsed külmast õhetavad, et mul tuleb kiiremini käia, sest muidu hakkavad varbad endast liiga kõvasti märku andma ja et ma külma õhku nina kaudu sisse hingates tunnen ninas kerget külma kipitust. Selline talv on luksus!

Eelmisel nädalal said meie jõulutoimetused õige hoo sisse. Algust tegime neljapäeval, kui käisime Agnese ja Robertiga vaatamas etendust nimega Lumemees (Snowman). Ma usun, et olete kindlasti näinud samanimelist multikat, mida igal aastal jõulude ajal telekas näidatakse. Etendust mängitakse samuti juba viimased viisteist aastat, nii et sellest on saanud jõulude lahutamatu osa. Lugu on ühest poisist, kes hommikul ärgates märkab, et lumi on maha sadanud. Ta ehitab endale lumemehe, kes järgmisel ööl ellu ärkab ja kellega poiss seiklema läheb. Tegemist ei olnud sõnalavastuse vaid hoopis tantsuetendusega. Päris ballet ma selle kohta ei ütleks, sest mõned tantsud olid balletist ikka väga kaugel, aga muusika oli tore ja lavastus vahva, nii et isegi Robertil ei tekkinud hetkeksi igavust. Enamuse ajast istus ta tooli serval ja jälgis mängu suure huvi ja põnevusega. Loo lõpp oli natuke nukker, sest vaene lumemees sulas ära ja tänu kaunile muusikale kippus isegi pisar silma tulema. Õnneks andis sadama hakanud lumi lootust, et poiss saab endale uue sõbra ehitada :) Etenduse päris viimased tantsud olid aga väga rõõmsad, nii et teatrist lahkudes ängi hinge ei jäänud. Peale etenduse lõppu läksime veel natuke jalutama, et jõulutuledesäras linna imetleda. Kahjuks oli vahepeal vihma sadama hakanud, aga me ei lasknud tujul langeda. Kõigepealt sattusime Somerset House'i uisukale. Sattusime sellepärast, et meil polnud tegelikult üldse plaani sinna minna, aga tänu minu olematutele orienteerumisoskustele kaldusime lihtsalt õigelt kursilt veidi kõrvale :) Uisuväljakud on Londonis väga suur mood juba ammustest aegadest peale ja neid asub üle linna väga paljudes kohtades. Need on väga popid ja selleks, et löögile pääseda, tuleb pilet juba varakult valmis osta. Meil muidugi piletit polnud, nii et piirdusime pealtvaataja rolliga. See oli aga vaat, et sama lõbus tegevus, kui uisutamine ise. Eriti, et mulle väga uisutada ei meeldigi :) Mul hakkavad jalad millegipärast alati juba peale väga lühikest uisusõitu valutama. Olen proovinud paljusid erinevaid uiske, aga mugav pole olnud kunagi. Ju see lihtsalt pole minu ala. Somerseti Maja uisukas oli aga väga kutsuv. Tuled särasid, DJ mängis muusikat ja rahvas liugles või siis püüdis väljaku äärest kinni hoides mingit liuglemise sarnast liigutust teha. Meil oli igatahes tohutu lõbus ja tekkis idee, et peaks ka ikka ükskord ühel Londoni uisuväljakul saapa valgeks saama. Edasi jaluatasime Trafalgar Square'le, et üle vaadata seal asuv kuulus kuusk. Kuulus on see kuusk sellepoolest, et juba alates 1947 aastast peale annetab kuuse igal talvel Londoni linnale Oslo linn. Annetus tehakse tänutäheks brittide poolt Teises Maailmasõjas norrakatele osutatud abi eest. Tegemist on alati Norra kuusega (mitte nuluga), puu on 50-60 aastat vana ja vähemalt 20 meetrit kõrge. Kuusk pannakse püsti 12 päeva enne jõule ja kaunistatakse 500 tulukesega. Meie jaoks jättis kuulus kuusk natuke niru mulje. Pikkust sellel oli, aga oli teine nagu vähe hõredavõitu. Oleme vist Eesti uhkete raekojaplatsi-kuuskedega vist ära hellitatud­? Võib olla muutis muljet ka aina tugevamaks muutunud vihm, tänu millele me juba üsna vettinud olime.

Foto fotost - meie heategevuslik naljapilt

Reedel toimus meie külas jõulutulukeste süütamise pidu. Oleme seal varem ka käinud, aga sellel aastal tundus pidu olevat kuidagi eriti tore. Rahvast oli palju, müüdi hõõgveini ja burgereid ja hot dog'e. Olid müügiletid erinevate vidinatega, millest enamiku müügitulu läks mingi õilsa eesmärgi täitmiseks. Toimusid loteriid ja loomulikult oli kohal ka siinsete (küla)pidude lahutamatu osa - karusell. Jõuluvana võttis huvilisi oma majakeses vastu ja lapsed laulsid laval heledal häälel jõululaulukesi. Mõnus oli! Juuksurisalong, kus ma juuksuris käin, oli kohale sõidutanud kaunistatud auto, kus sai parukatega tobedaid pilte teha. Ikka heategevuse eesmärgil. Me polnud ka kadedad ja panime parukad pähe ja saime elu kõige jaburamate fotode omanikeks. Siiamaani ajab naerma :) Tore, et selliseid üritusi korraldatakse. Ühest küljest ühendab see kohalikku elanikkonda ja teisest küljest tõuseb sellest paljudele hädalistele tulu. 

Laupäeval toimus Kalle tööjuures järjekordne lastele mõeldud jõulupidu. Need peod on alati väga toredad ja pingevabad. Seekordseks teemaks oli merealune elu, mis oli Robi jaoks nagu rusikas silma auku. Ta on meil jätkuvalt suur loodusemees ja armastab kõike, mis sellega seotud. Pidu kestis alates kella 14-st kuni 17.30ni. Kohale võis minna millal tahtsid, mis on minu meelest väga tore, sest puudub täpsel kellaajal kohale jõudmise pinge. Robert oli peol väga hoos.  Kõigepealt kaunistas ta vahtkummist kala-ja mereelukate kujuliste kleepsudega kaardi ja hiljem ka pildiraami ja siis disainis endale veel T-särgi. Proovis kätt täpsusviskes ja uudistas niisama ringi. Toimus ka disko, kus ainult parimaid hitte mängiti ja kohal oli muidugi ka jõuluvana, kellega sai soovi korral pilti teha. Süüa anti hästi ja kingitus oli vahva - kaks motikat, mida sai ise kleepsude ja värvidega disainida. Robert jäi peoga igal juhul väga rahule.

Kalle oli eelmise nädala lõpus tegelikult hoopis Eestis ja tõi meile sealt piparkoogitainast külakostiks. Eile sai terve kodu head lõhna täis! Jõulud (ja puhkus Eestis) pole enam kaugel!

Kallistan teid kõiki!