Jääääres

Agnese sünnipäev oli väga tore. Hommik algas nagu meil ikka kombeks, lauluga. Elutuppa oli meil kaetud uhke sünnipäevalaud küünalde, kommide, lillede ja suure hulga kingitustega. Ax oli väga rõõmus. Õhtul sõime kooki ja pidasime väikest pidu. Suurema peo pidas Agnes oma sõpradega aga hoopis laupäeval uisuväljakul. Kõigepealt läksidki nad kogu kambaga uisutama ja pärast pitsarestorani sööma. Ax jäi oma peoga väga rahule. Mul tuli tööl kolleegidega sünnipäevade pidamise traditsioonidest juttu ja kui ma ütlesin, et meil on kõige tähtsam osa sünnipäevast sünnipäevahommik, kus me sünnipäevalapse lauluga üles ajame ja talle laua katame ja kingitused üle anname, siis tuli see minu töökaaslaste jaoks suure üllatusena. Minu jaoks oli jälle väga veider, et sünnipäevahommikul sünnipäevalapsest erilist moodi välja ei tehta ja õnnesoovid ja kingitused alles õhtul kätte antakse. Minu töökaaslased leidsid, et see eestlaste komme sünnipäevahommikuid tähistada,  on hiiglama vahva ja arvasid, et nad võiks ka nii tegema hakata. Kuigi ma ei teagi, kas see üldse on eestlaste komme? Võib olla on see ainult meie perekonna/suguvõsa komme niimoodi sünnipäevahommikuid eriliseks teha? Minu tädi pere on aga päris pöörane, sest nemad ei jõua isegi hommikuni oodata vaid ajavad sünnipäevalapse õhtul varem magama, et ta siis öösel kell 12 üles laulda, sest uus päev on ju juba ometigi koitnud ja sünnipäev alanud :)

Canary Wharf

Lätlaste jää-naine

Sel ajal, kui Ax oma sõpradega uisukal jalga keerutas, käisime meie ka jääd vaatamas. Küll mitte uisukal vaid hoopis jääskulptuuride festivalil, mis toimus Canary Wharf’is. Ma ei olnudki varem sinna kanti sattunud. Canary Wharf asub Ida-Londonis, Thamesi kaldal asuvas paigas mida kutsutakse lõbusa nimega - Koerte Saar (Isle of Dogs). See on Londoni äri-ja finantskeskus, kus asuvates pilvelõhkujates omavad peakortereid paljud siinsed pangad ja muud ärihaid. Mulle meeldis seal suurte klaasmajamürakate vahel jalutada ja tunda ennast õige pisikese putukana. Minule, kes  ma armastan avaraid vaateid, mägesid ja merd, tuli tegelikult suure üllatusena, et ma sellest paigast nii vaimustusse sattusin. Vaimustavad olid aga ka jääskulptuurid, mida me ju tegelikult vaatama läksimegi. Skulptorid olid alustanud oma taieste tegemisega juba reedel, nii et laupäevaks oli pool töödest juba valmis (üritus kestis pühapäevani). Uskumatu, kui ilusaid vorme on võimalik jääle anda. Natuke kahju oli sellest, et meil ei tulnud pähe sinna pimedas minna, sest tänu valgustusele oleks vaatemäng kindlasti veel palju uhkem olnud. Kuigi lahe oli ka valges! Võistkondi oli 11. Kahjuks Eestit nende hulgas polnud, nii et elasime kaasa lätlastele, kelle töö meile väga hea mulje jättis. Peale lätlaste võistlesid veel võistkonnad USAst, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Ungarist, Bulgaariast, Portugalist, Belgiast, Rootsist, Hollandist ja Hispaaniast. Lahe oli see, et iga maa, kes võistluses osales, oli üles pannud ka väikse kioski, kus pakuti rahvusroogi. Kes soovis (ja järjekorras viitsis seista), see võis ka ise jääskulptuuri tegemisel kätt proovida. Asjaarmastajatele anti väiksemad jääkamakad, millest nad siis spetsialistide juhendamisel mingi kuju välja raiuda/uuristada said. Lapsed said lume sees mängida, kuigi ma pean tunnistama, et kaugelt vaadates arvasin ma, et tegemist on liivahunnikuga. Lumi, milles lapsed mängisid, oli lihtsalt nii kollane ;) Robertit see lumi ei tõmmanud. Eesti valged lumeväljad olid tal veel liiga hästi meeles :)

Meil on külm! Eile nägime isegi lund! Tundub, et talv siiski vahele ei jää, kuigi vahepeal oli küll juba selline tunne, et kevad on käes.

Kõike kaunist!