Kevad käes!

Täna on selle kevade esimene tõeliselt soe päev. Päike särab sinisinises taevas ja sooja peaks tulema lausa 14 kraadi. No küll on mõnus! Tänasest päevast tuleb igat hetke nautida, sest ilmateate järgi tuleb ülejäänud nädal hall ja vihmane. Aga praegu see mind ei heiduta! Täna elan hetkes!

Reedel olime Kallega väga kultuursed ja käisme Royal Albert Hall’is vaatamas ooperit Carmen. Ma ei saa öelda, et me just eriti suured ooperi fännid oleks, aga et Carmen kubiseb ilusatest meloodiatest ja et Royal Albert Hall on ka ilma ooperita vägev vaatamisväärsus ja et mul seisis kapis juba 2011 aasta lõpus ostetud ja ikka veel täiesti kandmata kleit (sellega pidin ma minema Kalle töökoha jõulupeole, kuhu mul aga haiguse tõttu kahel aastal järjest minemata jäi), siis leidsime kõiki neid fakte kaaludes, et sinna ooperisse me minema peame. Pettuma me ei pidanud! Juba esimestest taktidest alates tuli mul vaimustusest kananahk ihule. Oleksid meie istekohad olnud üks rõdu allpool, siis oleks elamus kindlasti veel vägevam olnud, sest kolmanda rõdu esimesse ritta kõik lihtsalt piisavalt hästi ei kostnud. Teatripiletite ostmisega on minu meelest umbes nagu lennukipiletite soetamisega. Ostmise hetkel vaatad, et saaks ikka võimalikult hea hinnaga piletid kätte, aga kui pärast teatris oled, siis mõtled, et pagan küll, oleks võinud ikka natuke rohkem maksta, et etendust veidi paremalt kohalt vaadata või kirud ennast, kui enne kukke ja koitu läbi unise linna lennukile kiirustad, et kus su mõistus oli, kui sa hommikul kell 7 väljuvale lennule piletid võtsid :) Õnneks olid meie kohad vähemalt väga hea vaatega ja kogu vaatemängu, mis eriti teises vaatuses eriti uhkeks läks, oli väga hea nautida.

Agnesel oli eile eriline koolipäev, sest nad käisid oma keskkonnateadust õppiva grupiga safaril. Tuleb välja, et Inglismaal, Longleat’is asub loomapark (Longleat Safari Park), kus saad sõita autoga ringi justkui Aafrika safaril. Park avati 1966 aastal ja see oli maailma esimene safaripark väljaspool Aafrikat. See asub tohutul maa-alal, hõlmates enda alla lausa 36,42 km2  ja kus saab näha üle 500 looma. Nende hulgas lõvisid, tiigreid, gepardeid, kaelkirjakuid, ninasarvikuid ja muidugi ahve, kes Agnese sõnul väga ülbelt ringi traavisid, autode katustel lõbusõitu tegid ja akna peale koputades süüa nõudsid. Lisaks loomadele on seal ka lõbustuspark ja Longleat House, mis kujutab endast 1580 aastal valminud uhket lossi. Lossi aias asub jugapuu-hekkidest labürint, mis on nii suur, et selle rajad moodustavad rohkem kui 2,5km. Agnes ütles, et nad olid näinud ikka kurja vaeva, et sealt labürindist välja pääseda. Mul tuli kohe kange tahtmine endalgi sinna minna. Eks näis, kas see käik meie plaanidesse mahub.

Mul on üldse rääkimata jäänud, et Axile tehti juba veebruaris see suur allergiatest, millest ma juba sügisel juttu tegin. Teda testiti 43 erineva kemikaali osas, mida leidub pesuvahendites, kosmeetikas ja puhastusvahendites. Terve Agnese selg pandi tihedalt kleepse täis, iga kleepsu all oli väike testitäpike. Kleepsud pandi seljale reedel ja need pidid sinna jääma kuni pühapäevani. Siis tuli need ära võtta. Esmaspäeva hommikul läksime uuesti haiglasse, kus õde proovide tulemused üles märkis ja kolmapäeval oli arsti vastuvõtt, kus selgitati, mida tulemused näitasid. Nii, et igavesti pikk protsess. Tulemus oli, et Axil pole mitte ühegi testitud kemikaali suhtes allergiat. See tegi meile muidugi suurt rõõmu. Mis aga rõõmu ei teinud oli see, et Agnesele vereprooviga tehtud peamiste toiduainete ja kodutolmu, koera-ja kassikarvade testist tuli välja, et Ax on meeletult allergiline tolmulestale. Me teadsime seda tegelikult väliste vaatluste põhjal ise ka, aga et see allergia ikka nii suur on, see oli ikka jahmatus. Inimesel pole asjade vastu allergiat, kui testi tulemus jääb vahemikku 0 – 0.35. Sellest ülespoole jäävad tulemused näitavad, et aine vastu on allergia. Näiteks lehmapiima allergiatase on Axil 0.71 ja munavalge oma 4.05. Loomadega on Axil lood kehvemad, sest kassikarvade tase on 46.8 ja koerakarvade oma 41.3. Tolmulest andis aga tulemuseks lausa 100! Metsik! Põhimõtteliselt ei tohiks Axi toas olla mitte ühtegi vidinat, mitte ühtegi tekstiili, mitte ühtegi raamatut ega üldse mitte midagi üleliigset. Hea, kui ta võrkkiiges magaks, sest madratsi sees meeldib tolmulestale veel eriti pesitseda. Aga no see pole võimalik! Nii ei saa ju elada! Vahetan nüüd Axi voodipesu tihedamalt ja laseme käia masinal, mis õhu tema toas ära filtreerib ja puhastab ja peseme põrandaid ja Ax võtab jätkuvalt allergiarohtu iga päev, sest kui ta seda ei võta, siis ta hakkab kohe aevastama. No igavene jama ühesõnaga. Õnneks on vähemalt tänu pidevale rutiinsele vannis käimisele ja kreemitamisele Axi nahk ilus ja see on tema jaoks kõige olulisem. Saime teada ka kurjajuure, mis tema naha sügisel nii hullu seisu pani. See oli munavalge! Just toores munavalge on see, mis Agnesele üldse ei sobi ja tuleb välja, et seda leidub vaktsiinides. Meie seda ei teadnud ja keegi meile seda ei öelnud ka (ja isegi kui oleks öeldud, siis me poleks sellest osanud numbrit teha, sest varem pole see mingit reaktsiooni tekitanud) ja kogu see suur jama saigi alguse peale vaktsineerimist. Nüüd oleme targemad.

Päike kutsub! Lähen aeda toimetama ja saadan teile hästi palju sooje tervitusi!