Muutused

Tulin just juuksurist. Ma olin enda blondidest pikkadest juustest juba ammu tüdinenud, nii et lasin need nüüd lühikeseks lõigata ja veidi tumedamaks värvida. Ise olen tulemusega rahul :) Kahjuks olen ma üksi kodus, nii et pole kedagi, kes minust pilti teeks ja ise endast tehtud pildid kukuvad ju väga koledad välja, nii et hetkel peate mind lihtsalt endale ette kujutama. Tegelikult polnud mul üldse plaanis täna juuksurisse minna. Tahtsin hoopis osa võtta Focuses toimunud fotograafia seminarist, aga kuna sinna oli meie liikmete poolt nii suur tung, siis kontorirahvas pidi suu puhtaks pühkima sellest üritusest. Kahju! Ma olen endale salamisi välja mõelnud, et võiksin hakata fotograafiaga rohkem tegelema. See kuidagi istub mulle hästi, teeb mind õnnelikuks ja mul on tunne, et silm tabab ka päris lahedaid asju. Nüüd oleks just olnud hea selle teemaga põhjalikumat algust teha, aga no jäi ära. Samas uus soeng on ka väga vahva, nii et pole halba ilma heata :)

Kui juba Focusest juttu tuli, siis seal puhuvad nüüd veidi uued tuuled. Üks meie töötajatest läheb tagasi Prantsusmaale elama ja minu praegune ülemus hakkab ka tema ülesandeid täitma, mis minu jaoks tähendab seda, et minu koht kaotatakse ja selle asemele tehakse kaks uut. Eile just tutvustatigi mulle neid kahte varianti ja paluti valida, kumb mulle rohkem istuks. Kuna tegemist on päris uute kohtadega, siis on sinna vist väike konkurss ka, aga no mul on ikkagi eelis, kuna ma seal juba praegu töötan. Samas on selle juures paar asja, mis mulle üldse ei meeldi. Esiteks tuleks minu praeguse 12 tunnise töönädala asemel kohal käia 18 tundi nädalas (mis tähendab 4 päeva nädalas kohal olemist), mis mulle üldse ei sobi. Ma saaks kohal käia maksimaalselt 16 tundi nädalas, sest muidu ei jõuaks ma Robile kooli vastu. Kahe lisatunni pärast lapsehoidjat palgata oleks aga suisa tobe, sest minu sissetulek on seal niigi kasin ja nii maksaksin ma osa sellest igal nädalal lapsehoidjale. Eriti naljakas on aga see, et kuigi töötunde tuleks nüüd juurde ja palk oleks ka justkui veidi suurem, siis ühe tunni kohta tahetakse vähem maksta, kui mulle praegu makstakse. Minu meelest veider. Nii, et ma ei teagi, mis teha. Olen kuidagi kahevahel. On vist nii, et kui saan selle töö omadel tingimustel, siis olen rõõmus ja kui ei saa, siis olen ka rõõmus. Hea variant tegelikult. Mul on juba väike idee ka juhuks, kui töö Focuses peaks otsa saama. Siis ma kavatsen ennast pühendada Robi kooliellu ja aidata seal üritusi korraldada, nii et igav mul ei tohiks hakata. Neil toimub seal kogu aeg midagi ja abikäed on alati teretulnud. Kui aga päris aus olla, siis olen praegu sellest asjast veidi häiritud. Ma nii nautisin oma kolmepäevast töönädalat. Nii oli paar päeva nädala sees täitsa minu oma aeg. Ja ma just leidsin endale ju zumba, millest ma sel juhul pean loobuma. Ühesõnaga, see pole kõige parem uudis. Vähemalt praegu tundub nii.

Laupäev oli väga tore päev. Kutsusime lapsehoidja, keda kutsutakse hellitavalt Pokuks, Robile ja Axile seltsiks ja läksime Kallega kahekesi linna peale kolama. Täitsa niisama, keset päeva ja ilma erilise eesmärgita. Oh, kui mõnus oli! Jalutasime Hiinalinnas ja Sohos ja Covent Gardeni turul. Nautisime pikka lõunasööki ühes hiinarestoranis ja pärast läksime kinno vaatama filmi nimega „King’s speech“. See oli tõesti väga hea film! Nii, et minge kindlasti vaatama, kui mahti saate. Film põhineb tõestisündinud lool ja räägib praeguse kuninganna isast, kuningas George VI’st, kes oli juba lapsest saadik kokutanud. Tegelikult ei pidanud ta üldse kuningaks saama, aga tema vanem vend taandus kuninga kohalt, kuna soovis kangesti abielluda oma kallimaga, kes aga õnnetul kombel oli juba paar korda lahutatud. Kirik ja rahvas ei pidanud seda õigeks ja nii tuligi kuningal oma troonist loobuda. George’st sai üsna vastu tahtmist kuningas ja et kokutamine mitte kuningale kasuks ei tule, siis palkas ta endale abimehe, kes teda selles osas aitaks. Film on inglaste tehtud ja kuigi tegu on draamaga, siis naerda saab ikka ka. Meie jäime igatahes väga rahule. Mul jäi kohe hea tunne sisse pärast selle vaatamist. Koju jõudes olid kõik samuti heas tujus. Neil oli ka väga tore päev olnud. Robert oli saanud kõvasti mängida, joonistada ja üldse igatepidi Pokut ekspluateerida ja Ax oli ka rahul, sest tema leidis Pokuga ühise keele Sims 3’e ja vampiiriteema näol. Küll on tore, kui kõik on rahul!

Heade soovide ja palavate tervitustega!

Tantsud kirikus

Head uut aastat! Eelmisel nädalal algas ju Hiina kalendri järgi valge jänese (või siis kassi) aasta. Londonis toimusid sel puhul ka pidustused, aga ma pean ausalt ütlema, et me ei viitsinud minna. No kohe kuidagi ei tõmmanud sinna rahvahulkadesse tunglema. Läksime selle asemel hoopis üle hulga aja Loodusmuuseumisse ehk Roberti kõnepruugis Dinosaurusemuuseumisse. Me polnud seal enam tükk aega käinud. Suvel vist käisime viimati. Ma tahtsin tegelikult sinna juba ammu minna, sest kuni märtsi keskpaigani on seal üleval National Geographic fotovõistluse parimad tööd. Roberti nõudmisel viskasime kõigepealt dinosaurustele silma peale ja siis läksimegi fotosid uudistama. Näitus oli täpelt nii lahe nagu ma olin lootnud. Seal oli ikka uskumatult kifte pilte. Iga foto all oli kirjas ka lugu, kuidas see pilt on õnnestunud tabada, nii et seal oleks võinud veeta tunde, kui oleks tahtnud kõik lood ka ära lugeda. Meil nii palju aega ei olnud, sest Robert oleks muidu igavusse ära surnud ja seda me ju ometigi ei tahtnud. Ma pean ütlema, et kuigi seal oli tohutult palju ägedaid pilte loomadest, siis minu lemmikud olid ikkagi sellised, kus peal ainult loodus. Uskumatu, milliseid imelisi paiku ja võrratuid värve on maailmas olemas. Minu lemmik oli üks foto, kus peal olid liivatüünid. Neile paistis peale loojuv päike, mis andis liivale erinevad lillad ja roosad toonid. No imeilus! Axile meeldis kõige rohkem virmaliste foto ja siis üks imeline, tumelilla maastik. Tegelikult olid kõik pildid ikka ägedad. Mõned olid kurvalt mõtlemapanevad ka. Näiteks üks kilpkonn, kes oli võrkudesse kinni jäänud ja vaatas sealt võrkude vahelt nii kurva näoga otsa, et pisar tuli silma. Kallele jättiski see foto kõige sügavama mulje. Robi leidis aga, et kõige kiftim oli foto sellest, kuidas üks krokodill mingit väikest looma sööb. Nii, et seal oli tõesti igale ühele midagi.

Agnes käis aga laupäeval oma sõbranna sünnipäeval. Seekord oli asi ikka eriti vägevalt ette võetud. Pidu toimus taaskord kirikus. Tegemist ei olnud aga enam tegutseva kirikuga vaid noortekeskuse ruumidega, mis on ehitatud endisesse kirikusse. Siin on üldse kombeks, et kirikutest, mida enam pühakojana ei kasutata, ehitatakse midagi muud. Näiteks siis juba mainitud noortekeskus või hoopis jagatakse kirik korteriteks. Meie jaoks ikka päris harjumatu. BBC-l on üks lahe saatesari Grand Designs, kus jälgitakse, kuidas mõned inimesed endale eriti erilised majad ehitavad. Eile just juhtusingi nägema, et mingi abielupaar oli endale ostnud kuskil maakohas kiriku ja teinud selle endale elumajaks. Terve kiriku! Tulemus oli päris äge, aga mina isiklikult ikka kirikus vist elada ei tahaks. Olgu see kui äge tahes. Kui aga Axi peo juurde tagasi tulla, siis kohale oli kutsutud üle 50 sõbra ja sõbranna. Tegemist oli stiilipeoga ja stiiliks gangsterid ja Molly’d ehk siis gangsterite pruudid. Ax nägi väga kift välja oma võrksukkades, mustas kleidis ja kaabus, varustatuna Robertilt laenatud revolvriga. Pidu iseenesest aga mingit pidi gängsteritega ei seostunud. Stiil oli vist lihtsalt mõeldud välja selleks, et rahvas ennast kohe vabamalt tunneks. Minu meelest on see stiilikate juures kõige lahedam, et inimesed on kohe kuidagi vabamad. Sünnipäevapidu oli tegelikult disko. Kohal oli DJ, kelle pult asus endise altari asemel ja rahvas möllas siis suures endises kiriku saalis. Ikka väga lõbus, ma leian! Ax ütles, et see oligi nagu päris disko. Värvimuusika, diskopallid ja muu juurde kuuluv. Minu meelest nii äge mõte! Koolipidusid siin eriti ei tehta, kuhugi ööklubisse nii noored minna ei või, aga tantsida ja ennast mukkida ja sättida ju ometigi tahaks. Nii tore, kui on, kus seda teha. Pidu algas kell 19.30 ja lõppes kell 22.00, nii et ikka üsna hilja. Mõned Axi sõbrannad ei saanudki sellepärast minna, et see kellaaeg oli nende vanemate meelest liiga hiline. Minu meelest alatu lapsele sellist lõbu keelata. Kõik vanemad läksid ju nagunii oma võsukestele peole vastu, nii et mis seal siis muretseda. Üks veidi veider asi oli selle peo juures, aga ka. Sünnipäevalapse poolt oli kõigile külalistele vesi ja cupcake (see on muffini moodi küpsetis, ainult et peal on kreem) ja see oli ka kõik. Kui soovisid krõpse, cocat või muid snäkke, siis tuli neid osta. Päris kummaline. Kutse peal seda kirjas ei olnud, nii ei osanud ma Axile eriti raha kaasa ka panna. Võib olla on see siin tavaline, et sünnipäeval tuleb söögid ise osta, ma ei tea. Teinekord panen igatahes Axile raha kaasa. Nüüd pidi siis Ax piirduma vee ja koogiga, aga kuna ta oli kogu aeg tantsu vihtunud, siis polnudki söögi puudumisest eriti lugu. Axi kommentaar oli, et hea, et vesi tasuta oli.

Eile toimus mess, millest ka Focus osa võttis. Tegemist oli igal aastal toimuva messiga, kus on kohal kõiksugu firmad ja muud asutused, kes ühel või teisel moel tegelevad sellega, et inimestel aidata Suurbritanniasse kolida. Ma ei pea silmas paadipõgenikke või muid illegaalseid immigrante vaid põhiliselt just töö tõttu pidevalt riigist riiki kolivaid inimesi. Mess toimus Hotell Russell’is, mis nägi igati peen välja. Iga tunni aja tagant toimusid erinevad seminarid, millest ühel ka meie seltskond esines, rääkides sellest, millised mured äsja Londonisse kolinud inimestel tavaliselt on ja kuidas neid muresid oleks kõige parem lahendada või veel parem, ennetada. Mina seekord lavale minema ei pidanud, millest mul eriti kahju just polnud. Sel ajal, kui meie neli direktorit kõnet pidasid, tutvustasin mina koos ühte teise Evaga, kes ka Focuses töötab, messikülastajatele meie organisatsiooni. Huvi oli üllatavalt suur. Ma ise sain mahti käia kuulamas seminari, mille teemaks oli kolimine koos lastega. Seminari juhatas Mary Langford’i nimeline daam, kellel on 30 aastane töökogemus rahvusvahelistes koolides õppivate lastega ja kes on peale selle veel Euroopa Nõukogu rahvusvaheliste koolide asedirektor. Ta rääkis väga huvitavalt sellest, kuidas lapsed, kes oma vanemate töö tõttu pidevalt riigist riiki kolides, sellega toime tulevad. Neid lapsi nimetatakse „Third Culture Kids“, mis tähendab seda, et nende kultuuriline taust erineb oma vanemate omast, sest neil puudub justkui kodumaa. Kuna nad nii palju kolivad, siis võtavad nad igast uuest riigist, kus nad elavad, midagi nö kaasa ja sellest saabki nende kultuuriline taust. Need on lapsed, kes 18-aastaseks saanuna on elanud vähemalt 6-8 riigis. Neile pidi olema väga omane, et nad oskavad ruttu sõpru leida, on väga uudishimulikud, sest on harjunud uute oludega kohanema ja kiiresti ennast kõigega kurssi viima. Neile tundub maailm väike, sest nad on harjunud sellega, et elades näiteks Pariisis, pole mingi probleem sõita New York’i onu juubelile või Madriidi tädi pulma. Samas pidi olema neil raskusi pikema-ajaliste plaanide tegemisega, kuna nad ei tea, kus nad näiteks kolme aasta pärast elavad ja pole sellepärast harjunud pikalt oma elu planeerima. Nende laste jaoks pidi olema suur probleem, kui küsitakse, kust nad pärit on, sest nad ei oska sellele vastata. Nad on pärit igalt poolt ja samas mitte kuskilt. Eriti keeruline on asi veel siis, kui ka vanemad on pärit erinevatest riikidest. Kogu see teema oli minu meelest väga huvitav. Kahjuks kestis seminar ainult 40 minutit, nii et kõik teemad said lihtsalt ette vuristatud, sügavamalt millelgi ei peatutud. Meie lastel õnneks seda kodumaata olemise tunnet olema ei saa, kuigi selleks ajaks, kui me tagasi Eestisse kolime, on Robi poole oma elust Inglismaal elanud.

Eelmise nädala loo lõpetasin sellega, et lootsin, et kohe-kohe jõuab töömees meie dušši parandama. Noh, sellel päeval ta siiski ei jõunud. Tuli järgmisel päeval, aga selgus, et viga ei kuulu tema kompetentsi ja nii kutsuti järgmine töömees, ametilt elektrik. Elektrik tuligi ja avastas, et mingi väike julla on tõesti läbi läinud ja vajab vahetamist. Telliti uus jupp, mis juba eile kohale jõudis ja ka paika sätitud sai, nii et meie dušš töötab jälle nagu muiste! Hurraa! Tänu elektriku käigule sain aga teada ühe huvitava asja. Meil pole veel ette tulnud juhust, kus oleks vaja kogu majas vesi välja keerata. Elektrik aga soovis seda teha. Me ei leidnud kraani, kust vesi kinni käiks, mitte ühestki loogilisest paigast kogu majas. Elektrik oli aga kohalike oludega kursis ja siirdus lõpuks tänavale, kust ta ka selle kraani leidis. See asub nimelt meie maja ees oleva kõnnitee sees! Kujutate pilti! Ja seda kraani kinni keerates selgus ka huvitav tõsiasi, et seal asub ka meie maja veemõõdik! Augus keset kõnniteed! Tänu vihmastele ilmadele oli see auk kuni küünarnukini vee all, aga natuke lödistamist kannukesega ja saakski juba veemõõtjat lugeda! Meil polnud halli aimu ka, et meie majal veemõõdik on. Praegu maksame vee eest mingi kohaliku tariifi järgi. Meil tuli just eelmisel nädalal Focuses veemõõdik jutuks ja tuleb välja, et ega ei tasu neid näitusid esitama hakata. Veearve pidi sellest ainult suurenema. Nii, et las see mõõdik jääb sinna auku rahulikult edasi.

Meil on täna nii päikseline ja soe ilm, et lausa kutsub õue! Järgnen kutsele ja saadan teile ka palju, palju päikest!

Hea naine

Meil on nüüd lapsehoidja, kelleks on väga vahva Eestist pärit neiu, kes on juhtumisi ka minu tädipoja sõbranna. Ta käis meil eelmisel kolmapäeval külas ja õhtu kujunes väga toredaks. Ta töötab tegelikult siin muul alal, aga on hea meelega nõus meile vahel lapsehoidjaks tulema, kui meil vaja peaks olema. Kui päris aus olla, siis ega meil ju väga lapsehoidjat vaja polegi. Ax saab vajadusel ka Robile seltsiks olla ja ega meil neid üritusi, mis hilja õhtul toimuvad, eriti palju ju pole ka. Aga võiks ju! Võõral maal, sõpradest ja sugulastest kaugel elades, on üks suur mure see, et lihtsalt kahekesi olemise aega praktiliselt polegi. Lapsed on meil kiftid ja ega ma ei kurdagi, et nendega kogu aeg koos midagi ette võtame, aga õhtu (või lausa nädalavahetus) ainult kahekesi oma mehega lisab elule ikka mõnusalt vürtsi. Agnes on vahel ikka nii armas ja on Robiga kahekesi kodus, et me saaksime Kallega kahekesi õhtusöögile minna, aga süda ikka valutab natuke, et kuidas nad seal kodus on ja nii ei saa ju päris 100% õhtut ka nautida. Kui kõik on korras, siis pole ju üldse muret, aga kui midagi peaks viltu minema (ptuiptuiptui üle vasaku õla), siis oleks ikka hea, kui mõni täiskasvanu ka kodus oleks. Pealegi rikume me praegu tegelikult seadust, sest seaduse järgi ei tohi siin alla 16-aastased lapsed ilma täiskasvanuta kodus olla. See reegel on minu meelest muidugi liiga üle pingutatud ja jabur, aga no mis teha. Mõnus, et meil on nüüd vahel veidi vabadust! Ei teagi kohe, mis selle õnnega peale hakata :)

Minu sõbanna käis hiljuti oma mehega Londonis. Meile nad külla ei jõudnud, sest neil on samuti väiksed lapsed ja nad nautisid võimalust päris kahekesi aega veeta. Ma mõistan neid täiesti! Miks ma sellest aga üldse juttu teen on see, et peale reisi pani sõbranna Facebooki nende Londoni reisi pildid üles. Kallel küll Facebookis kontot pole, aga kui mul on leht lahti jäänud, siis ta vahel ikka vaatab, mis seal toimub. Ja mida ta näeb! Tuli välja, et minu sõbranna on nii hea naine, et oli veetnud nende väheste päevade jooksul, mis nad Londonis üldse olid, pool päeva oma kalli abikaasaga Sõjamuusemis. Meie sinna muidugi mõista veel jõudnud polnud, sest mulle lihtsalt üldse ei meeldi sõjateema. Kalle muidugi ei saanud mainimata jätta, et kuidas mina küll nii hea naine pole, et teine tuleb mõneks päevaks Londonisse ja on nõus sellest kallist ajast suure osa Sõjamuuseumis veetma. Meie lausa elame siin ja pole sinna ikka veel jõudnud. Panin sellepeale kõrvad ludusse ja pidin tunnistama oma kaotust. Kui saabus laupäev, siis hakkasime mõtlema, et mida ette võtta. Ilm just eriti ilus polnud, nii et just selline paras muuseumide külastamise päev. Ja mis te arvate, kuhu me siis läksime? Usun, et kõik arvasid ära – muidugi Sõjamuuseumisse! Ma ei saanud ju sõbrannast kehvem olla ja poisid nii tahtsid sinna minna. Meie Axiga jäime oma arvamuse juurde, aga läksime ikka kaasa. Ma küll korra pakkusin, et äkki Kalle tahaks isa ja poja päeva teha, aga see variant langes kuidagi märkamatult ära. Muuseum oli väljast väga ilus, uhke suure torniga maja, mis algselt oli olnud psühhiaatriahaigla, lihtsamalt öeldes hullumaja. Päris sobiv paik sõjamuuseumile, ma leian. Muuseumi ees ilutses vägev kuulipilduja (mis nii ilus polnud), mis olla kunagi lausa 29 km kaugusele suutnud tulistada. Vägev värk! Muuseum asus viiel või kuuel korrusel. Ei mäletagi enam täpselt. Sisse minnes oli suur ruum täidetud kõikvõimalike sõjamasinatega – tankid, kuulipildujad, pommi poolt kokku litsutud auto, allveelaev jne. Rahvast oli päris palju, enamuses mehed ja ma võin öelda, et ma pole elu seeski näinud nii palju elevuses olevate nägudega mehi. No tõesti! Päris lõbus oli neid vaadata. Aga ikkagi, mind see muuseum erutada ei suutnud. Sõda on kole asi ja sõjamasinad on koledad ja mulle tõesti ei paku pinget, kui vägev mõni tank oli või kui kaugele mõni pommiheitja oma pommi heitis. Minu meelest on see vastik. Eks ajalugu on ajalugu ja mis olnud, see olnud, aga ma ei taha seda näha. Kalle ja Robi leidsid muidugi, et muuseum oli lahe, aga ma usun, et me sinna rohkem ei lähe. Või siis vähemalt mina ei lähe. Nüüd on meil aga punkt kirjas, sest kõik Londoni kümme parimat muuseumi on läbi käidud või no vähemalt nähtud, sest selleks, et neid kõiki korralikult läbi käia, kulub ikka meeletu aeg. Sõjamuuseum oli neist siis viimane. Nendest kõigist on minu lemmikud vist Rahvusgalerii ja Briti muuseum. Briti muuseumit saime tegelikult ainult nö nuusutada, sinna peaks teinekord veel tagasi minema. Hea idee järgmiseks vihmaseks päevaks!

Peale Sõjamuuseumis käiku läksime vaatama linnaosa Elephant & Castle, mis kõlab ju väga uhkelt. Kuna muuseum asus otse selle linnaosa keskuse kõrval, siis oligi hea sinna jalutada. Aga oli see alles üks kole koht! Ma olin lugenud raamatust „Minu London“, et see pole just mingi eriti kaunis paik, aga ma olin ikkagi üllatunud, kui kole see oli. Must ja räpane, täis väga eri-ilmelisi maju ja väga erivärvilisi inimesi. Kogu see asi oli seal kuidagi väga kaootiline ja hirmus ja asja ei teinud paremaks ka inetu turg, mis metroojaama kõrval asus. Isegi kaubanduskeskus oli nii eemaletõukav, et välisuksest me kaugemale ei siirdunud. Sinna kanti on nüüd ehitatud isegi mõni ilus pilvelõhkuja, aga isegi need ei suutnud asja paremaks teha. Läksime sealt üsna kähku minema. Elamus oli ju saadud.

Pühapäeval oli selle eest imeilus ilm. Soojakraade just eriti palju polnud, aga päike paistis nii soojalt, tunne oli nagu Eestis kuskil märtsi lõpus. Käisime hommikupoole Axi koolis Car Boot Sale’l. Seekord seal väga põnevat kraami polnud, Robert ainult hankis endale 1.30 naela eest kolm eriti olulist mänguasja. Pärast tulime koju, Kalle läks rattaga sõitma ja meie tegime aiatöid. Sügisel ei jõudnud kõiki lehti kokku riisuda ja nüüd siis sai see töö tehtud. Robert rõõmustas putukate üle, kes lehtede alt välja tulid ja karjatas neid natuke. Putukad eriti ei allunud korraldustele. Meie Axiga rõõmustasime aga nartsissi üle, mille pung on juba nii suur, et hakkab kohe-kohe õitsema.

Meil peaksid töömehed kohe siia jõudma. Asi selles, et meil läks duššisüsteem nässu. See töötab umbes 5 minutit ja siis lülitab ennast välja, nii et pesemiseks tuleb käia kas vannis või end kopsikuga üle uhada. Tõstsin meie kinnisvaramehele hädakisa juba paar nädalat tagasi, aga no siin asjad venivad. Ei saa nii ruttu kohe asja kallale asuda. Enne tuleb ikka üheksa korda mõõta ja siis alles lõigata või kuidas see vanasõna oli. Esimese nädala vist kinnisvaramees lihtsalt ootas, et äkki paraneb asi ise ära. Ei paranenud. Nüüd siis lubas mehed kohale saata. Eks näis, mis sellest asjast saab. Oleme siin juba dušši all käimise kiirusrekordeid püstitamas! Kokkuhoid missugune!

Ikka tervitades!

Teistmoodi

Täna ma trenni ei jõudnudki, sest mind tabas üsna ebameeldiv silmapõletik, kauba peale veel nohu ja köha ka. Ma arvan, et kogu see külmetus saigi alguse tegelikult eelmisel nädalal peale trenni. Suures trennivaimustuses unustasin ma mainida, et kõik selle zumba juures nii roosiline ka pole. Asi on nimelt selles, et trenn ei toimu mitte kuskil spordihoones vaid hoopis ühe raamatukogu suures saalis. Ruumi on seal palju ja tantsida hea, aga peale trenni pole võimalik ennast korralikult pesta. Saab vaid wc-s oleva kraani all ennast natuke värskendada. Eelmisel aastal trenni minnes imestasin kohalike kommet peale sportimist jope higiste riiete peale tõmmata ja koju vantsida, aga nüüd pidin ise sama tegema. See polnud väga mõnus tunne, kui aus olla. Olin näost nagu peet, juuksed sorakil, nii et ausalt öeldes oli päris piinlik niimoodi rahva sekka minna. Aga midagi polnud parata. Katsusin küll nii kiiresti, kui võimalik koju minna, aga ikkagi külmetasin ära. Mis seal ikka. Küll üle läheb. Järgmine kord olen targem ja võtan vahetusriided kaasa.

Neljapäeva õhtul toimus minu tööjuures kõigile meie liikmetele ja nende sõpradele pidu. Pidu toimus meie kontoris, mis pole mingi palee vaid koosneb kolmest üsna väiksest toast. Üritus toimus neist kahes. Kohale tuli üle 70 inimese, nii et kui tagasihoidlikult ennast väljendada, siis oli olemine veidi kitsavõitu. Kuid see ei seganud kedagi. Kõik limpsisid rõõmsalt veini, sõid suupisteid ja lobisesid. Jutukõmin oli nii kõva, et kuigi meil oli alguses plaanis mängida ka mõnusat meeleolumuusikat, siis üsna varsti panime muusika kinni, sest seda polnud nagunii kuulda. Sellised üritused on huvitavad, sest esiteks kohtud inimestega, kellega sa muidug meili teel suhtled, näost näkku ja nii on ju pärast palju parem ja mõnusam ka kirja teel suhelda. Teiseks on seal palju ka neid, kes polegi meie organisatsiooni liikmed ja kellega muidu võib olla ei kohtuks. Üldiselt võin öelda, et seltskond, kes meil seal käib, on üsna peen. Ma ei mõtle, et keegi oleks pips ja pirtsakas või et keegi vajaks väga erikohtlemist, aga nad elavad lihtsalt nii teistsugust elu ja neil on nii teistsugused mured võrreldes minu või ükskõik kelle teise minu tuttavaga, et mõnda neist ei oskaks ma unes ka näha. See, et neil on koristajad, kokad ja muidugi ka lapsehoidjad, on tegelikult tavaline. Noh, mul neid muidugi pole, aga no ikkagi pole see midagi nii erilist. Aga see, et neil on mure, kuidas uude riiki kolides oma kalliskivid või maalikogu ära kindlustada, on juba minu joaks midagi uut. Ma tõesti ei oskaks selle peale tullagi, et selline mure võib olemas olla. Või siis näiteks selline mure, et kuidas tuua oma endisest pangast siia panka 100 tuhat naela ilma, et peaks selle pealt suuri makse maksma. Jälle midagi uut! Siis üks väga armas proua soovis endale klaveriõpetajat. Ma mõtlesin, et vau, kui äge! Inimene hakkab vanast peast klaverit õppima, aga asi polnud sugugi nii. Proua oskas väga hästi klaverit mängida, tal oli vaja lihtsalt kedagi, kes aitaks tal vormis olla. Või siis üks mees, kellel oli USAs elades oma sisekujundusfirma, aga kes nüüd siia kolinuna tahaks lihtsalt vahel mõnda noort ja andekat sisekujundajat aidata. Lihtsalt selleks, et tal tegevust oleks, mitte selleks, et raha teenida. Vahel ma istun tööl ja kui siis sajab sisse mõni selline proua või härra oma murega, siis ma lihtsalt kuulan suu ammuli. Õnneks on meil teised naised tööl sellistest asjades kogenumad ja oskavad neid aidata. Eks ma siis kuulan ja panen kõrva taha ja olen ehk kunagi sama osav kui nemad. Kui aga peo juurede tagasi tulla, siis ma olen juba ammu vaadanud, et meie peod ei lõppe mitte kunagi ettenähtud ajal. Alati jäädakese kauemaks jorutama. Õnneks lõppes meil sel korral vein täpselt siis, kui kell kukkus ja kuigi vett oleks võinud juua veel liitrite kaupa, siis hakkas rahvas ennast ikkagi vaikselt minekule sättima. Eile tööle minnes oli postkast tänukirju täis. Tore!

Laupäeva hommikul toimus Axil selle aasta esimene võrkpalli võistlus. Tegemist on noorteliiga mängudega. Agnese võistkonnal väga hästi ei läinud või õigemini läks üsna halvasti, sest nad kaotasid kõik mängud, aga trenni mõttes tasus asi kindlasti ära. See, et nad kõik mängud kaotasid, polnud tegelikult mingi ime, sest nad on alles üks kord koos mängimist harjutanud ja sellepärast oli tulemus üsnagi ette teada. Ax väga ei kurvastanud. Punkte nad õnneks ikka said, nii et selles mõttes läks neil paremini, kui minul minu elu esimestel sulgpallivõistlustel. Ma olin just trennis käimist alustanud ja peaaegu kohe saadeti mind ja mu sõbranna võistlustele paarismängu mängima. Me ei teadnud õieti isegi reegleid, nii et läksimegi sinna rohkem kogemust saama, kui võitma. Oi, me olime ikka nii kobad! Lõpuks olid isegi meie vastased meie poolt, et me ometi kasvõi ühegi punkti saaksime. Nalja, kui palju!

Sel ajal, kui Ax võrkpalli mängis, läksime meie Robiga sünnipäevale. Sünnipäev oli Robi parimal sõbral Seth’il. Pidu seekord kirikus ei toimunud vaid üüritud oli suur spordisaal. Pool saali oli kaetud pehmete mattidega, millest poole peal ilutses ilmatu suur täispuhutud hüppamismaja. Robert ei lähe kunagi kohe mölluga kaasa vaid vaatab esialgu kõrvalt, et mis toimub. Nagu vanasõna ütleb: „Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama“. Nii tavaliselt Robiga on ja ega seegi kord teistsugune polnud. Kui lapsed olid juba oma tund aega ringi jooksnud, siis asus neid lõbustama naisterahvas, kes neile natuke näitemängu, natuke nalja ja natuke mustkunsti näitas. Osad lapsed tüdinesid lõpuks ära, aga enamus, seal hulgas ka Robi, pidas ikka tund aega kestnud etenduse vastu. Siis pakuti süüa, toodi välja imeline Spiderman’i tort (Robi oli sillas!), lauldi „Happy Birthday!“ ja üllatusena söödi tort ära ka. Peale seda tseremooniat korraldati lastele veel disko, koos mullimasina ja vahumasinaga ja siis oligi kolm tundi kestnud pidu läbi. Külalistele jagati kingitusi ja mindi laiali. Robi oli koju jõudes nii väsinud, et pikutas kohe tükk aega. Huvitav on see, et ma olen märganud, et siin ei paista olevat väga tähtis, et sa sünnipäevale täpselt õigel ajal jõuaksid. Enamus jõuab ikka nii 15-20 minutilise hilinemisega, aga mõned tulevad lihtsalt keset pidu kohale. Muidugi võib olla, et samal päeval on ka teisi asja-ajamisi ja et kõike jõuda, siis tuleb kuhugi hilineda, aga ma pole Eestis küll nii massilist sünnipäevale hilinemist märganud, kui siin. Mõnes mõttes muidugi vabastav. Ei pea muretsema, kui bussist maha jääd või kodus millegipärast natuke kauem kohmitsed. Mul tuli praegu mõte, et ehk sellepärast pakutaksegi siinsetel pidudel süüa ka hoopis hiljem, kui meie Eestis harjunud oleme. Meil on ju ikka nii, et kõigepealt istutakse lauda ja siis pärast minnakse mängima. Siin alustatakse aga mänguga ja siis kuskil vahepeal või hoopis lõpus, pakutakse natuke süüa ka. Sünnipäevade pidamise tavad on ikka nii huvitavad. Iga kord leiad midagi, mille üle mõtiskleda.

Suurte ja soojade kallistustega!

Äike ja muud lõbustused

Alustan täna oma lugu hoopis lõpust ehk siis täna hommikust. Mul on juba mitu aastat olnud nii, et jaanuari keskpaigas tuleb peale suur tuhin olla tubli. Tubli all pean ma silmas seda, et püüan vähem ja kalorivaesemalt süüa ja ka natuke trenni teha. See tuhin kestab mul tavaliselt umbes maini ja siis mu jõud raugeb, aga vähemalt astun ma siis ahvatlevale grillisuvele vastu võimalikult heas vormis. Seegi jaanuar pole erand. Võin nüüd uhkusega öelda, et saabusin äsja Zumba trennist. Ma olen ükskord varem ka zumbas käinud ja seda vist isegi siin blogis kirjeldanud, aga tookord mul sellest sõltuvust ei saanud. Nüüd aga võib saada küll, sest trenn oli lihtsalt nii äge! See polegi nagu trenn vaid rohkem nagu mõnus tantsupidu. Eks selles mõttes sõltub väga palju ka treenerist, et kui muusika maitsed ühtivad, siis on kohe ka trenn meeldivam. Täna oli muusika lausa super ja treener oli ka väga vahva. Särtsakas ja särav hispaanlanna, nii et silm lausa puhkas teda vaadates ja tekitas tahtmise eriti osavasti kaasa vehkida. 45 minutit lausa lendas! Trenn on minu jaoks väga mugaval ajal. Saan täpselt Robi kooli ära viia ja siis trenni minna. Jõuaksin sinna isegi jalutades, aga siis peaksin terve tee käima mööda suure liiklusega tänavat, mis pole eriti mõnus ja ilmselt mitte väga tervislik ka. Lähen siis hoopis bussiga ja teen aja parjajaks vaateaknaid uurides või väiksematel tänavatel kolades. Mõnus! Ma juba täitsa ootan järgmist teisipäeva, et saaks jälle tantsima minna! 

Nädalavahetusel külastasime väga huvitavat ja erilist paika. Tegemist oli Hindu templiga, mis asub Londoni äärelinnas, meist mitte eriti kaugel. Internetis leiate selle templi siit: www.mandir.org Tempel valmis tegelikult alles 1995 aastal, nii et tegemist on üsna uue ehitisega ja see on üldse esimene sellelaadne ehitis kogu Euroopas. Templi ehitamiseks veeti 2800 tonni Bulgaaria lubjakivi ja 2000 tonni Itaalia marmorit Indiasse, kus 1500 vabatahtlikku kivid nikerdustega kattis. Nikerdatud kivid toodi tagasi Londoisse ja sätiti tuhandete vabatahtlike poolt uhkeks templiks. Aega võttis see kolm aastat. Templit kahjuks seest pildistada ei saanud. Üldse olid seal külastajatele väga ranged reeglid. Kui pildid välisest ilust tehtud said, siis paluti mul käekott ja fotokas lahkelt turvaruumi jätta, sest templisse ei tohi siseneda mitte ühegi kotiga. Uksest sisse saanud, pidime läbima turvakontrolli, kus telefonid ja rahakotid tuli lasta läbi valgustada. Igaüks, kes majja sisenes, pidi läbi turvaväravate kõndima. Templisse jalanõudega siseneda ei tohtinud. Jalavarjud tuli jätta selleks ettenähtud ruumi, mis olid naistele ja meestele eraldi.  Hoone, kus tempel asub, on päris suur ja seal on lisaks templile veel palju muid ruume, kus toimuvad erinevad hindude üritused. Kõigepealt käisime näitusel, kus tutvustati hinduismi põhitõdesid. See oli päris lahedalt tehtud väljapanek, aga selle põhjalik läbimine oleks võtnud mitu tundi. Meie nii põhjalikud polnud, sest kui kambas on Robert, siis tuleb kõik näitused kibekiirelt läbida. Ei mingit jorutamist. Näitusel oli aga iga natukese aja tagant mõne hinduismile olulise sündmuse kirjeldusega tahvlike seinal ja juures ka illustreeriv kujundus. Kõik see tundus hirmus keeruline ja võttis silme ees kirjuks. Kujutan ette, et kes juba põlvest-põlve on hinduismiga kokku puutunud, neile on see kõik väga lihtne ja loogiline, aga minule, kui asjast mitte midagi teadvale inimesele, tundub see kõik väga segane ja keeruline. Kui näitus läbitud, siis läksime templisse. Kahjuks päris suur templiosa oli laupäeval kinni, nii et nägime ainult väikest templit, aga isegi see võttis sõnatuks. Mul pole kunagi olnud suurt isu Indiasse minna, aga seal templis seistes tekkis äkki see tunne, et ma tahan sinna minna. See kõik oli võrratult kaunis! Seinad, laed, sambad – kõik oleks justkui pitsist tehtud. Seisin seal suu ammuli samal ajal, kui Robert mängu jälgis. Keset templit oli ringikujuline koht, kus mõned inimesed rätseppistes istusid ja palvetasid. Robert vaatas neid ja läks ka vaikselt sinna. Istus maha ja jäi mõttesse. Läksin siis ka Robiga sinna istuma. Päris mõnus oli seal istudes oma mõtteid mõlgutada. Varsti lahkusimegi. Rohkem seal sel päeval midagi vaadata polnud, kui välja arvata suveniiripood, mis siin küll igas vähegi käidavas kohas lausa kohustluslik on. Tavapärast nänni nagu kahekordsete bussidega võtmehoidjad või Londoni metroo logoga tassid, sealt osta ei oleks saanud, küll aga oli seal lademetes kõiksugu hinduismiga seonduvat pudi-padi. Meie midagi ei ostnud. Mul oli kahju, et Ax meiega kaasas ei olnud seal templis. Tema nimelt shoppas samal ajal oma sõbrannaga ja võttis viimast kohe lõppevatest allahindlustest. Kuna me aga suurt templiosa nagunii seekord ei näinud, siis on hea põhjus sinna koos Axiga tagasi minna.

Kas te teate seda vana eestlaste rahvatarkust, et palja maa peal võib istuda alles siis, kui aasta esimene äike on ära olnud. Ma ei tea, kas inglastel ka selline arvamus on, aga eestlasena võin julgelt pikniku murul lahti lüüa, sest meil oli reedel äike. Läksin Robile kooli järgi ja kooli juurde jõudes märkasin, et pool taevast on täiesti must. Kimasime Robiga koju nagu jalad võtsid (Robert oma tõukekaga ja mina joostes) ja jõudsime täpselt enne suurt sadu tuppa. Ja oi, milline möll siis algas! Kõigepealt tuli suur tuul, siis meeletu vihma ja takkapihta veel rahe ka. Meie kahjuks äikest ei näinud, aga Kalle ütles, et kesklinnas oli olnud täiesti meeletu äikesemöll, mille tulemusena – üllatus, üllatus! – metroorongid ei sõitnud! See on juba täiesti halenaljakas, kuidas iga väiksemgi looduse viperus metrooliikusele surmava hoobi annab. Õnneks ei kestnud segadus kaua ja tööpäeva lõpuks liikusid rongid jälle graafiku järgi. 

Meil on siin viimaseal ajal olnud lausa uskumatult soe. Nädalavahetusel oli päeval sooja 11 kraadi ja öösel 10. Jube mõnus! Sirelitel on pungad juba õige suured ja roos ajab juba uusi kasvusid. Minu suureks rõõmuks tuli välja, et meie aia näljane orav polegi kõiki minu istutatud krookuse sibulaid nahka pannud, nii et päris pikad krookuse tutid turritavad juba lillekastist välja. Kevad tuleb, kevad tuleb! Kalle vahel toriseb, et ma muudkui nende lilledega jändan, aga mulle lilled meeldivad ja peale selle on mul nüüd juskui kohustus meie aeda kaunistada. Ma nimelt lugesin meie kohalikust Richmondi Teatajast, et Richmond on valitud esindama Londonit sellisel üleriigilisel üritusel nagu „Blooming Britain“ ehk siis „Õitsev Britannia“. See on võistlus, kus ei hinnata mitte ainuüksi tänavate ja parkide kaunidust vaid ka aedasid. Ajalehes pandi elanikele lausa südamele, et kõik oma aiad kaunid hoiaksid, sest kohtunikud hakkavad ettehoiatamata ringi jalutama ja aedu kaema. Loodan omalt poolt ka ikka mõned plussid Richmondile teenida. 

 

Lillelõhnaliste tervitustega!

Linnud juba laulavad!

Kõige tähtsam kõigepealt! Täna on minu issi sünnipäev! PALJU, PALJU ÕNNE, KALLIS TÕNN! 

2011. aasta külastushooaeg sai eelmisel neljapäeval avatud Renaldo ja Tiia külaskäiguga. Nad on meil varemgi külas käinud ja tõele au andes, olid Renaldo ja Tiia meie päris esimesed külalised meie Londoni elu alguses, siis kui me veel alles oma ajutises korteris elasime. Vahva oli neid jälle näha. Koos me kuskil ekskurseerimas ei käinud (kui üks mõnus pubi külastus välja arvata), aga selle eest istusime pikalt õhtuti laua taga, mekkides eriti head veini ja juustu ja arutades maailma asjade üle. Mõnusad on sellised õhtud. 

Agnesel oli pühapäeval sünnipäev. Suur tänu kõigile õnnitlejatele! Kuna pühapäeval oli meil plaanis selle puhul kuhugi perega sööma minna, siis pidas Ax oma sõbrannadega pidu laupäeval. Õnneks ma peo jaoks kirikut broneerima ei pidanud ja üldse piirdus minu jaoks peo pidamine ainult Agnese rahaga varustamisega. Mugav! Asi nägi välja nii, et Ax kutsus oma kuus parimat sõbrantsi kinno ja pitsat sööma. Tegelikult läksid nad kõigepealt pitsat sööma ja alles siis kinno ja pärast veel natukeseks shoppama. Axi kulul olid pitsa ja kino, poodlemise jaoks pidid kõik ise finantsid leidma. See pidi olema üsna tavaline viis, kuidas pubekad pidusid peavad. Vahel minnakse kino asemel bowlingusse ja pitsa asemel McDonaldsisse, aga põhiline asi on see, et pärast seda tuleb käia natuke poodides kaupa katsumas. Ma pean ütlema, et mulle selline asjade käik meeldib. Ax jäi ka oma peoga väga rahule ja teised tüdrukud ka ja see ongi ju kõige tähtsam. Axile kingiti põhiliselt ehteid ja muid iluvidinaid ja palju ilusaid kaarte. Ma ei olegi seda veel vist rääkinud, aga siin armastatakse hullupööra kaarte saata ja kinkida. Poodides on virnade viisi erinevateks tähtpäevadeks, sündmusteks või muuks otstarbeks mõeldud kaarte. Näiteks on suured riiulid kaarte, millel on kirjutatud „Kallile abikaasale sünnipäevaks!“ või „Armsale vanaemale jõuludeks!“ või „Mu kallile pojale ja miniale nende pulma-aastapäevaks“ või lihtsamalt „Saa ruttu terveks!“ või siis midagi muud. Ausalt öeldes on ilma igasuguse sellise pealkirjata kaarte vahel suisa raske leida. Jõulude ajal käib ka meeletu kaartide vahetamine. Kõik kingivad kõigile kaarte. Robert ja Ax said oma klassikaaslastelt suure kuhja jõulukaarte ja vorpisid siis ise neid vastu kirjutada. Peale sünnipäevapidu kingitakse ka kõigile sünnipäeval osalenud lastele tänukaardid, mis ei ole pelgalt, et „Aitäh, et tulid!“ vaid on ikka põhjalikult ettevalmistatud tänukiri, kus on kirjas näiteks, et „Suur tänu, et sa mu sünnipäevale tulid! Sinu kingitud kollane auto on minu lemmik!“ Kujutate ette seda tööd? Ma hakkan vaikselt mõistma, miks siin sünnipäevade ajal kingitusi ei avata. Kuidas sa muidu oled võimeline pärast selliseid kaarte kirjutama? Teine asi, miks kinke sünnipäevadel lahti ei tehta pidi olema vana uskumus, et see toob halba õnne. See info pärineb mu emalt, kes seda kuskil filmis oli kuulnud. Saan aina targemaks kohalike kommete osas :) Mis mulle aga ei meeldi kogu selle kaartide saatmise juures on see, et need visatakse pärast ära. Ma ei tea, mul on küll kahju kellegi kingitud kaarti ära visata. Praegu käib suuremates poodides suur kampaania, et tooge oma jõulukaardid poodides olevatesse kogumiskastidesse, kust need siis ümbertöötlemiseks viiakse. Kuidagi alatult kõlab, aga eks peab vist mõistvam olema. Kui sulle ikka igal aastal sadu kaarte kingitakse, siis ühel hetkel saab ilmselt nende ladustamse ruum otsa. Mina hoian igatahes hetkel veel kõik kaardid alles. Kolme aastaga vast väga palju neid ei kogune ka. Kui aga Axi sünnipäeva juurde tagasi tulla, siis pühapäeva hommikul laulsime ta nagu kord ja kohus üles. Elutoas oli kaetud sünnipäevalaud, koos lillede, kommide ja kingitustega. Kinkisime Axile ainult ühe asja, mis polegi tegelikult päris asi vaid rohkem nagu kogemus – kingiks olid Axi ühe lemmik laulja Rihanna kontserdi piletid. Ma loodan, et ta võtab ikka minu sinna kontserdile kaasa, sest pileteid on kaks ;) Kontsert on alles sügisel, nii et nüüd tuleb kannatust varuda. Samas on ju tore, kui on, mida oodata. Ilm oli pühapäeval nii soe ja päikseline (jaanuari kohta muidugi), et Robert arvas aknast välja vaadates, et oleks aeg bassein püsti panna ja otsis juba kapist oma sandaalid välja, et nendega õue palli mängima minna. Pidime teda siis kurvastama, et NII soe ikka veel pole, et basseini minna saaks, aga palli mängima läksime küll. Küll on mõnus kevadel murul joosta. Lõbutsesime Axi ja Robiga kohe tükk aega õues. Pärast läksime kõik koos Richmondisse lõunasöögile. Söök oli väga hea, aga koogiga pingutasime meie Axiga üle. Juba ühel eelmisel korral, kui me seda sõime, leidsime, et oleksime võinud võtta kahepeale ühe, aga no kus sa siis saad, ikka vaja ju kummalegi kook võtta. Tegemist oli väga rammusa šokolaadi-juustukoogiga, mis polnudki teab, mis suur, aga nii rammus, et peale selle söömist pidime lõhki minema ja lubasime, et nüüd jätame küll meelde, et järgmine kord võtame kahepeale ühe. Siis veeresime koju ja ülejäänud õhtu molutasime niisama, aeg-ajalt Axile „palju õnne“ hüüdes.

Kui juba toidust juttu tuli, siis ma lugesin väga huvitavat lugu sellest, kuidas Londonis kogub populaarsust koduste restoranide pidamine. Tegemist pole mingi nö päris restoraniga, vaid see on rohkem nagu lihtsalt koduses õhkkonnas toimuv õhtusöök, koos võhivõõra seltskonnaga. Õhtusöögi eest tuleb maksta nimetatud summa, oma naps kaasa võtta (sest alkoholiga kauplemiseks peab ju olema luba) ja kohale minna. Vaatasin just huvipärast ühte sellise koduse restorani kodulehte, kus on välja kuulutatud, et  14.jaanuaril toimub Spageti-õhtusöök, kus pakutakse kolme käiku ja see maksab 25 naela. Minu meelest hiiglama lõbus ettevõtmine! See on vaat, et parim viis võõras linnas uusi tuttavaid leida ja (loodetavasti) ka mõnusalt aega veeta. Peale kõige muu elab Londonis ju nii palju erinevaid rahvusi, kellel kõigil on oma põnevad road ja mida sa saaksid sellisel moel ja väga autentsel kuju katsetada. Selle koduse restorani pidamise idee autor on Alex Haw, kes on öelnud, et suures, inimesi täis linnas, oleks see, et sa pead üksi oma õhtusööki sööma, lausa hirmus tragöödia. Jälle hea tähelepanek. Sa ei saa ju minna üksinda restorani ja istuda lihtsalt kellegi lauda, sest nii oleks lõbusam. Selline kodune restoran aga eeldabki seda, et sa kohtud seal teiste inimestega ja lisaks kõhutäiele saad suhelda ja kohata huvitavaid inimesi. Ma ise ei viitsiks sellist restorani pidama hakata, aga ühe korra võiks kellegi teise kodus söömas käia küll. Oleks päris põnev kogemus. Tuleb plaani võtta!

Meil on siin justkui päris kevad! Linnud laulavad hommikuti nii kõvasti, et kui me Robiga ükspäev kooli läksime, siis Robi ütles, et see on ju lausa loomaaed! Lõbus! Sooja on täna 7 kraadi ja homseks lubatakse juba +12. Kahjuks tuleb soe koos vihmaga, aga ega kõike head ei saagi korraga. Ma sain Eestist kingituseks lilleseemneid. Hakkangi nüüd juba suure kevade ootuses neid külvama. 

Kallid-musid kõigile!

 

Meenutades talve

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD! Loodetavasti on see aasta kõigile hästi alanud ja jätkub samas vaimus! Lugesin eile lennukis Naistelehte, kus nõid Nastja alanud aasta kohta arvamust avaldas ja ta leidis, et sellest tuleb üks väga hea aasta. Pidi tulema palju parem, kui eelmine. Minu meelest polnud 2010. aastal ka väga viga, aga on ju tore teada, et see uus tuleb veelgi parem! 

Jõudsime eile hilisõhtul koju. Oli lausa veider, et siin pole lumekübetki, muru on roheline ja õhk soe (täna on 4 kraadi sooja, homme juba 6). Mul ei saanud veel Eesti lumisest talvest küllalt. Kallel aga küll, sest kui mina sain lund rookida täpselt nii palju, kui süda lustis (no ja väga palju ei lustinud), siis Kalle müttas ikka igal hommikul (ja vahel ka õhtul) maja ees ja tegi autole teed. Oh, aga küll olid ikka ilusad need hanged! Ma kujutan ette, et eestlastel, kes seda ilu juba alates novembrist on näinud ja sellega rinda pistnud, on juba kergelt siiber, aga kui sa ainult kaks nädalat sellist lumemöllu koged, siis võtab ikka sõnatuks küll. Õnneks leidsime Eestis olles aega tiheda külastuste programmi kõrvalt ka suusatamas käia ja ma pean ütlema, et nägin seal suusarajal küll parajalt totter välja. Mitte sellepärast, et ma kuidagiviisi imelikult oleksin suusatanud, aga suu oli kogu aeg kõrvuni ja ma ei suutnud vastu panna kiusatusele aeg-ajalt fotokas välja võtta ja mõni pilt teha. No lihtsalt võrratu! Päike paistis, lumi sillerdas ja mets oli nagu mõnest piltpostkaardist välja lõigatud. Käisime ka metsas jõulukuuske toomas. Vahva, et RMK selliseid üritusi korraldab. Ilm sattus olema jälle imeilus, päikseline ja tuulevaikne ja lausa lapsepõlv tuli meelde, kui me seal lumes sumpasime ja kuuske otsisime. Metsa valik pole muidugi nii uhke, kui kuskil supermarketi jõuluturul, aga see tunne, et kõnnid metsas ja otsid endale kuusekest, on kohe eriti mõnus. Kuna Eestis algas lastel koolivaheaeg alles 23.detsembril, siis jõudis Agnes ka oma vana klassiga ühe päeva koos koolis olla ja teisel päeval Rakverre teatrissegi sõita. Axil on vedanud, tal on Eestis väga vahva klass ja kõik ootavad teda juba pikisilmi tagasi. See on hea tunne, kui tead, et oled oodatud. Põhirõhk läks meil muidugi kõiksugu külaskäikude peale, aga kõiki, keda oleks soovinud, ikkagi ei näinud, sest inimvõimetel on piirid. Mul on hea meel, et meil koduses majapidamises kaalu pole, sest millegipärast tundus eile, et teksad pitsitavad kuidagi kahtlaselt, ju olid pesus kokku tõmmanud ;) Ühe pidulaua tagant teise taha istumine kosutab hinge, aga ka keha ;) Aga ma ei virise, sest see oli ju ette teada, et nii läheb. Esimesed eurod jõudsime ka ära kulutada. Ilusad säravalt uued rahad on küll, mis seal salata. Elevust kui palju! Agnesele kingiti jõuludeks terve kroonide komplekt, kust isegi 1-kroonine paberraha ei puudunud, nii et kui nostalgia peale tuleb, siis saame neid vaadata. 

Agnes läks täna juba kooli ja Robil algavad tunnid homme. Elu läheb jälle rütmi. Polegi vist paha. Aeg hakkab jälle lendama ja varsti ongi juba kevad! Kuigi, kui võrrelda Eestiga, siis siin ongi juba kevad :)

 

Eriti suurte ja soojade tervitustega!