Vabandan nii tatise sissejuhatuse pärast, aga ma kohe ei saanud seda kirja panemata jätta. Kui nüüd eelmise nädala juurde tulla, siis ega me midagi väga erakordset korda ei saatnudki. Eelmised nädalad olid olnud nii tormilised, et vahelduseks oli selline rahulikum oleskelu väga mõnus. Peale selle oli Kalle terve nädala tööasjus ära ka, nii et olime vähendatud koosseisus.
Laupäeval käisime üle hulga aja Chessingtoni lõbustuspargis. Mõnus ikka, et meil need aastapiletid on, siis võtad asja rahulikult ja ei kihuta iga hinna eest kõigile atraktsioonidele, et ikka kogu raha eest lõbutseda. Seekord alustasime hoopis loomaaiast, vaatasime üle lõvid, tiigrid ja gorillad ja sattusime täpselt selleks ajaks merilõvide basseini juurde, kui seal algas show. Oleme küll mitu korda näinud delfiinide show'd, aga merilõvide etendust mitte. Oli uskumatult vahva. Ma ei kujutanud ette, et merilõvid võivad nii ägedad esinejad olla ja et nad maa peal nii kiiresti liiguvad. See pidi olema üks suur vahe hüljeste ja merilõvide vahel, et hülged lohistavad ennast vaevaliselt mööda kuiva maad, kui merilõvid suisa jooksevad oma loibadel. Üks etenduse osa oligi näitlik õppetund selle kohta. Meile esinenud merilõvi näitas, kuidas hülged mööda maad kulgeksid. Ta oli ise oma etteastest väga vaimustatud, nii et plaksutas peale etteastet endale oma loibadega väga hoogsalt. Vahva oli! Ma olen juba ennegi vaadanud, et lõbustusparki tasub minna peale kella kahte päeval, sest suurem tung on vist hommikul ja pealelõunaks muutuvad järjekorrad atraktsioonidel palju lühemaks. Meie jõudsime tänu sellele heale ajastusele päris mitmetel lõbustustel ära käia. Lahkusime siis, kui park kinni pandi.
Roberti koolis korraldatakse juunis heategevuslik laat ja selle puhul käivad juba praegu kibedad ettevalmistused. Reedel oli koolis taaskord koolivormivaba päev ja lastel paluti vastutasuks jälle mõni veini-, viina-või õllepudel kooli tuua. Peale selle saadeti igale lapsele koju plastmassist 0,3l tops koos pakkimispaberiga ja paluti midagi lapsele meelepärast (mõni väike mänguasi, kirjutusvahend, õhupall vms) paberisse mässida, topsi panna ja kooli saata. Kingi väärtus pidi olema ca 1 nael. Need kingitused lähevad siis laadal auhindadeks. Ma tegin natuke pätti ja pakkisin paberisse mõned Robi väikesed dinosaurused (tal on neid nii palju, et ta ei märka kindlasti, et kolm väikest dinosaurust puudu on) ja mõned õhupallid. Ma usun, et sai hea kingitus. Auhindu on aga vaja ju palju, nii et peale napsu ja mainitud kingituse, paluti lahkesti tuua kooli veel pakendis olevaid mänguasju, tualett-tarbeid, elektroonikat või ükskõik mida, mis on veel originaalpakendis ja kasutamata. Samuti võis kooli viia raamatuid, pehmeid mänguasju ja muud korralikku ja kasutamata või väga vähe kasutatud kraami. Me ikka üldiselt kasutame kõiki asju, mida me ostame, nii et mul ei olnud küll mingisuguseid pakendis mänguasju või muud kraami kuskilt võtta. Õnneks külastasime pühapäeval Axi koolis toimunud car boot sale'i, kust ma sain 1 naelaga täiesti uusi ja veel pakendis olnud mänguasju osta. Eile neid kooli viies, oli asjade hunnik metsik. Tore, et inimesed nii usinalt selle aktsiooniga kaasa lähevad.
Täna hommikul käisin oma kolleegidega ühel kohtumisel meie tulevase uue sponsoriga. Kohtumine läks hästi, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi tulles tuli meil jutuks usundiõpetuse tund. Agnes leiab, et see on ülimalt huvitav aine ja räägib mulle põnevaid lugusid sellest, mis neile tunnis õpetatakse. Nad on läbi võtnud juba õige mitu erinevat ususuunda. Viimati peatuti näiteks budismil. Ma pean tunnistama, et olen selles osas väga harimatu ja sellepärast on Axi õpetusest ka minul palju kasu. Kuna meie ei ole usklik perekond, siis võtabki Ax seda kui silmaringi avardavat ainet ja ma pole kunagi tulnud sellepeale, et see aine võiks kellelegi probleemiks osutuda. Üks mu kolleeg, kes on väga tugeva katoliikliku kasvatusega ja kes kasvatab oma lapsi ka muidugi samas vaimus, ütles, et teda lausa häirib see õppeaine, sest tema tütrel tekkib selletõttu nii palju küsimusi, millele tal on raske vastata. Põhiline mure pidi olema, et mis ikkagi saab peale surma, et kui tema on kogu aeg teadnud, et minnakse taevasse, kuidas siis nüüd äkki räägitakse hingede rändamisest ja muust sellisest. Teine on muidugi maailma loomine ja jumala osa selles. Peale selle tundus neile näiteks hirmutava ülesandena leida ühiseid jooni islami-ja ristiusus. Ma ei saanudki aru, mis selles ülesandes siis nii hirmsat oli. Ma olen alati arvanud, et usklikel on hea ja lihtne elu. Saad kõik mured Jumala kätte usaldada ja loota helgema tuleviku peale. Nüüd aga näen, et olla mitte usklik või siis vähemalt mitte uskuda ühte konkreetset suurt Jumalat (sest oma sisimas usume ju kindlasti kõik midagi, kasvõi siis lihtsalt saatust) on isegi lihtsam. Nii oled palju avatum avastama erinevaid maailmaid. Uurisin äsja koolist koju jõudnud Axi käest ka, et kuidas nende klassis usundiõpetusse suhtutakse ja tuli välja, et mõned eriti usklikest perekondadest pärit lapsed on vanemate palvel sellest tunnist vabastatud.
Kui hästi läheb, siis jääb järgmise nädala lugu vahele. Seda muidugi juhul, kui järjekordne Islandi vulkaanipurse meie plaane ära ei riku. Meil on nimelt Axi ja Robiga plaanis minna väikesele Eesti-tuurile. Neil on taaskord vaheaeg ja mina võtsin selleks ajaks samuti puhkuse. Kallel on kahjuks nii tihedad tööpäevad, et tema meiega kaasa tulla ei saa. Sellest on muidugi väga kahju. Robi ajas juba tükk aega, et tema tahab Eestisse minna ja Agnes muidugi läheks sinna alati esimesel võimalusel, nii et ma mõtlesin, et miks ka mitte. Mõelud, tehtud ja piletid ostetud! Hoiame siis pöialt, et meie üsna spontaanne otsus vulkaani poolt rikutud ei saaks.
Palju õnne kõigile! (õnne läheb ju ikka vaja)

