Tuesday, 24 May 2011

Mitte eriti toimekas nädal

Sõidan praegu tööle. Minu kõrval istub mees, kellel on ilmselgelt nohu, aga kes nina nuuskamise asemel pidevalt ninaga luristab ja tatti sisse tõmbab. See on lihtsalt vastik, aga kuhugi mujale istuda ka ei ole, sest rong on rahvast puupüsti täis. Hea, et ma üldse istuma sain. Sellest ninaluristajast tuli mul meelde, et ma ei olegi veel vist kirjutanud siinsest tatiprobleemist, mis tundub olevat valdav. Probleem (vähemalt minu jaoks) on see, et inimesed ei nuuska siin nina vaid luristavad. Lastel ei pühita tatti ära vaid lastakse see lihtsalt ninast välja vajuda. Alles siis, kui tatiribad juba peaaegu suhu ulatuvad, haarab mõni tublim lapsevanem taskurätiku ja pühib ninaaluse puhtaks. Vahel aga lastakse lapsel lihtsalt oma tatt ära limpsida. Kujutate ette? Mul on vahel tunne, et pühin ise mõnel lapsel nina ära. Robertil on klassis kõik toredad lapsed ja neil on toredad vanemad, aga alalõpmata ma näen tatiribadega lapsi. Neid ei paista see häirivat nagu ka nende vanemaid, sest ei saa ju olla, et lapsevanemad ei märka, et nende lapsukesel midagi üleliigset nina all tolkneb, kui nad nendega silmast-silma räägivad. Ei kujuta ette, miks nad nii teevad. Küsida ka ju ei saa.

Vabandan nii tatise sissejuhatuse pärast, aga ma kohe ei saanud seda kirja panemata jätta. Kui nüüd eelmise nädala juurde tulla, siis ega me midagi väga erakordset korda ei saatnudki. Eelmised nädalad olid olnud nii tormilised, et vahelduseks oli selline rahulikum oleskelu väga mõnus. Peale selle oli Kalle terve nädala tööasjus ära ka, nii et olime vähendatud koosseisus.

Laupäeval käisime üle hulga aja Chessingtoni lõbustuspargis. Mõnus ikka, et meil need aastapiletid on, siis võtad asja rahulikult ja ei kihuta iga hinna eest kõigile atraktsioonidele, et ikka kogu raha eest lõbutseda. Seekord alustasime hoopis loomaaiast, vaatasime üle lõvid, tiigrid ja gorillad ja sattusime täpselt selleks ajaks merilõvide basseini juurde, kui seal algas show. Oleme küll mitu korda näinud delfiinide show'd, aga merilõvide etendust mitte. Oli uskumatult vahva. Ma ei kujutanud ette, et merilõvid võivad nii ägedad esinejad olla ja et nad maa peal nii kiiresti liiguvad. See pidi olema üks suur vahe hüljeste ja merilõvide vahel, et hülged lohistavad ennast vaevaliselt mööda kuiva maad, kui merilõvid suisa jooksevad oma loibadel. Üks etenduse osa oligi näitlik õppetund selle kohta. Meile esinenud merilõvi näitas, kuidas hülged mööda maad kulgeksid. Ta oli ise oma etteastest väga vaimustatud, nii et plaksutas peale etteastet endale oma loibadega väga hoogsalt. Vahva oli! Ma olen juba ennegi vaadanud, et lõbustusparki tasub minna peale kella kahte päeval, sest suurem tung on vist hommikul ja pealelõunaks muutuvad järjekorrad atraktsioonidel palju lühemaks. Meie jõudsime tänu sellele heale ajastusele päris mitmetel lõbustustel ära käia. Lahkusime siis, kui park kinni pandi.

Roberti koolis korraldatakse juunis heategevuslik laat ja selle puhul käivad juba praegu kibedad ettevalmistused. Reedel oli koolis taaskord koolivormivaba päev ja lastel paluti vastutasuks jälle mõni veini-, viina-või õllepudel kooli tuua. Peale selle saadeti igale lapsele koju plastmassist 0,3l tops koos pakkimispaberiga ja paluti midagi lapsele meelepärast (mõni väike mänguasi, kirjutusvahend, õhupall vms) paberisse mässida, topsi panna ja kooli saata. Kingi väärtus pidi olema ca 1 nael. Need kingitused lähevad siis laadal auhindadeks. Ma tegin natuke pätti ja pakkisin paberisse mõned Robi väikesed dinosaurused (tal on neid nii palju, et ta ei märka kindlasti, et kolm väikest dinosaurust puudu on) ja mõned õhupallid. Ma usun, et sai hea kingitus. Auhindu on aga vaja ju palju, nii et peale napsu ja mainitud kingituse, paluti lahkesti tuua kooli veel pakendis olevaid mänguasju, tualett-tarbeid, elektroonikat või ükskõik mida, mis on veel originaalpakendis ja kasutamata. Samuti võis kooli viia raamatuid, pehmeid mänguasju ja muud korralikku ja kasutamata või väga vähe kasutatud kraami. Me ikka üldiselt kasutame kõiki asju, mida me ostame, nii et mul ei olnud küll mingisuguseid pakendis mänguasju või muud kraami kuskilt võtta. Õnneks külastasime pühapäeval Axi koolis toimunud car boot sale'i, kust ma sain 1 naelaga täiesti uusi ja veel pakendis olnud mänguasju osta. Eile neid kooli viies, oli asjade hunnik metsik. Tore, et inimesed nii usinalt selle aktsiooniga kaasa lähevad.

Täna hommikul käisin oma kolleegidega ühel kohtumisel meie tulevase uue sponsoriga. Kohtumine läks hästi, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi tulles tuli meil jutuks usundiõpetuse tund. Agnes leiab, et see on ülimalt huvitav aine ja räägib mulle põnevaid lugusid sellest, mis neile tunnis õpetatakse. Nad on läbi võtnud juba õige mitu erinevat ususuunda. Viimati peatuti näiteks budismil. Ma pean tunnistama, et olen selles osas väga harimatu ja sellepärast on Axi õpetusest ka minul palju kasu. Kuna meie ei ole usklik perekond, siis võtabki Ax seda kui silmaringi avardavat ainet ja ma pole kunagi tulnud sellepeale, et see aine võiks kellelegi probleemiks osutuda. Üks mu kolleeg, kes on väga tugeva katoliikliku kasvatusega ja kes kasvatab oma lapsi ka muidugi samas vaimus, ütles, et teda lausa häirib see õppeaine, sest tema tütrel tekkib selletõttu nii palju küsimusi, millele tal on raske vastata. Põhiline mure pidi olema, et mis ikkagi saab peale surma, et kui tema on kogu aeg teadnud, et minnakse taevasse, kuidas siis nüüd äkki räägitakse hingede rändamisest ja muust sellisest. Teine on muidugi maailma loomine ja jumala osa selles. Peale selle tundus neile näiteks hirmutava ülesandena leida ühiseid jooni islami-ja ristiusus. Ma ei saanudki aru, mis selles ülesandes siis nii hirmsat oli. Ma olen alati arvanud, et usklikel on hea ja lihtne elu. Saad kõik mured Jumala kätte usaldada ja loota helgema tuleviku peale. Nüüd aga näen, et olla mitte usklik või siis vähemalt mitte uskuda ühte konkreetset suurt Jumalat (sest oma sisimas usume ju kindlasti kõik midagi, kasvõi siis lihtsalt saatust) on isegi lihtsam. Nii oled palju avatum avastama erinevaid maailmaid. Uurisin äsja koolist koju jõudnud Axi käest ka, et kuidas nende klassis usundiõpetusse suhtutakse ja tuli välja, et mõned eriti usklikest perekondadest pärit lapsed on vanemate palvel sellest tunnist vabastatud.

Kui hästi läheb, siis jääb järgmise nädala lugu vahele. Seda muidugi juhul, kui järjekordne Islandi vulkaanipurse meie plaane ära ei riku. Meil on nimelt Axi ja Robiga plaanis minna väikesele Eesti-tuurile. Neil on taaskord vaheaeg ja mina võtsin selleks ajaks samuti puhkuse. Kallel on kahjuks nii tihedad tööpäevad, et tema meiega kaasa tulla ei saa. Sellest on muidugi väga kahju. Robi ajas juba tükk aega, et tema tahab Eestisse minna ja Agnes muidugi läheks sinna alati esimesel võimalusel, nii et ma mõtlesin, et miks ka mitte. Mõelud, tehtud ja piletid ostetud! Hoiame siis pöialt, et meie üsna spontaanne otsus vulkaani poolt rikutud ei saaks.


Palju õnne kõigile! (õnne läheb ju ikka vaja)

Tuesday, 17 May 2011

Pidu peo otsa

Pidu peo otsa - nii võiks eelmise nädala kokku võtta küll, sest nädalavahetus möödus meil sõna otseses mõttes ühelt sünnipäevalt teisele minnes. Laupäeval pidasid oma sünnipäevasid kaks Robi klassivenda, üks hommikul ja teine õhtupoolikul. Hommikune sünnipäev toimus spordihallis ja lapsi oli lõbustamas mingi naljamees, kes mängis nendega mänge ja tegi muidu nalja. Lapsed olid vaimustuses. Õhtune sünnipäev oli aga eriti põnev, sest seda juhtisid kaks politseinikku. Need polnud muidugi mingid päris politseinikud vaid ikka näitlejad, aga välja nägid nad küll väga tõelised. Vanuse poolest oli üks neist ma arvan, et nii 50-60 aastane, pikk, valge lühikese habemega mees, kes lapsed väga osavalt oma käpa alla sai. Teine mees oli sutsu noorem, aga ka väga usaldusväärse välimusega. Kõige lõbusam osa sellest peost algas siis, kui taheti hakata sünnipäevatorti lahti lõikama. Tort oli seisnud kogu aeg peosaali nurgas laual, aga äkitselt oli see kadunud. Varastatud! Nii hakatigi süüdlast otsima, leides siit-sealt hulgaliselt asitõendeid ja arreteerides küll ahvi, küll võluri, küll piraadi (keda mängis väga osavalt sünnipäevalapse isa) ja filmistaari (kes oli sünnipäevalapse ema). Asitõendid paistsid küll vett pidavad, aga siiski tuli iga kord välja, et tegemist pole ikkagi õige tordi-vargaga. Kui lapsed olid juba peaaegu ahastuse, et kus see tort siis on ja kes selle siis õige sisse vehkis, oli tort tagasi laual ja sünnipäevalapse tädi pani sellel küünlaid põlema. Tuli välja, et ta oligi korraks tordi kööki viinud, et sellele küünlaid peale sättida. Lõpp hea kõik hea. Siis lauldi sünnipäevalaulu, sünnipäevalaps puhus küünlad ära ja tort viidi minema (ehk oli tegu samuti rekvisiidiga?). Tordi asemel anti igale lapsele lahkudes kaasa cupcake (ma ei tea, kuidas selle eesti keelne vaste on. See on nagu väike muffin, mis on kaetud glasuuriga), politseiniku müts ja vile. Robi leidis, et see oli väga äge pidu.

Kahe sünnipäeva vahepeal jõudsime ära käia ka Richmondis toimunud suurel laadal. See oli väga suurejooneline üritus, mis toimus Richmondi rohealal. Osa alast oli eraldatud karusellidele ja muudele lõbustuspargi lõbustustele, aga enamuse kogu platsist olid enda alla võtnud väiksed müügiputkad, kus müüdi igasugust kraami. Põhiliselt kasutatud nõusid, kujukesi, ehteid, plaate, mänguasju ja muud nodi. Väga põnev oli seal ringi jalutada ja kõiki neid asju uurida. Seekord me midagi ei ostnud vaid vaatasime niisama. Peale selle oli laadal ka hulgaliselt erinevaid toidumüügiputkasid ja sai osaleda mitmetes õnneloosides. Keset väljakut oli suur lava, kus toimus pidevalt mingi kontsert. Kahjuks me seal väga kaua aega olla ei saanud, sest pidime ju järgmisele sünnipäevale minema. Reede õhtul käisime Richmondis jalutamas ja siis oli juba osa laadaplatsist üles sätitud. Paistis, et seal toimus mingi peen laada eelpidu, sest suur telk oli rahvast täis, kusjuures daamidel olid seljas pikad maani kleidid ja härradel mustad ülikonnad. Ilmselt nende rõõmuks oli tööle pandud karusell, mis lõbusaid viisikesi mängides aina ringe tegi ja millel need peened härrad ja daamid uljalt lõbutsesid. Tore, kui ei lasta endas peituvat last kaotsi minna isegi siis, kui oled riides nagu läheksid kuninganna vastuvõtule.

Laupäevased sünnipäevad ei piirdunud aga ainult Roberti sõpradega, sest sünnipäev oli ka Axi sõbrannal. Pidu algas nagu ikka väikese shoppinguga, aga edasi ei mindud mitte MsDondalsisse keha kinnitama (nagu tihti tavaks on) vaid hoopis sünnipäevalapse koju, kuhu jäädi terveks ööks. Aega sisustati üksteisele meiki tehes, Wii-d mängides ja lauldes. Lõbu oli laialt ja Agnes jäi üritusega rahule. Koju jõudis ta pühapäeval täpselt selleks ajaks, kui meil oli aeg minna sünnipäevale. Lugesite täiesti õigesti! Ka pühapäeval toimus pidu. Sedapuhku oli tegemist Roberti kolme klassiõega (kellest kaks on kaksikud), kes pidasid oma sünnipäeva Kew Gardensi botaanikaaias toimunud piknikuga. Kõigil külalistel paluti oma piknikutekk ja piknikukraam kaasa võtta ja kokku lepitud ajal, kokku lepitud kohas kokku saada. Kalle kaasa tulla ei viitsinud, aga meie kolmekesi läksime, sest tahtsime veel pärast pidu botaanikaaias ringi vaadata. Sünnipäev oli tore. Alguses istusid kõik oma tekkidel, nosisid oma kaasa võetud kraami ja ajasid lähima naabriga juttu. Kui kõigil paistsid kõhud täis olevat, siis võtsid sünnipäevalaste vanemad lapsed oma hoole alla ja korraldas neile mänge. Üks mängudest tundus esimesel pilgul olevat väga vahva, aga kui ma sain pühendatud selle mängu telgitagustesse, siis ma seda mängu enam nii toredaks ei pidanud. Mängu nimi oli "Anna pakk edasi". See mäng käis nii, et lapsed istusid ringis maas ja andsid käest kätte ajalehtedesse mässitud pakki. Muusika mängis ja kui muusika seisma jäi, siis see laps, kelle käes parajasti pakk oli, rebis ühe kihi ajalehte selle ümbert ära ja sai endale kingituseks paberi alla peidetud kommi. Tundub nagu tore mäng, aga tegelikult on see väga vaevarikas mängu korraldajale, sest sul tuleb täpselt jälgida, kes on juba saanud paberit rebida ja kes mitte ja siis õigel hetkel muusika seisma panna, et kõik ikka oma osa kätte saaks. Korraldaja vaatevinklist tüütu. Mängijate jaoks muidugi vahva. Peale selle mängu korraldati seal veel mitmeid jookse-kisa-püüa kinni-mänge, mis lastele alati väga meeldivad. Peo lõpuks toodi välja kolm ussikese-kujulist torti, lauldi sünnipäevalaulu ja söödi tort ära ka. Siis anti kõigile peole tulnutele kingitused ja oligi pidu läbi ja meie läksime botaanikaaeda jalutama. Mõnus oli! Praegu on just rooside õitsemise aeg, nii et käisime neid imetlemas ja nuuskimas. Robert on ikka lahe vend ja leiab endale igas asjas põnevust. Kui meie Axiga ei jõudnud ära imetleda rooside õisi, siis Robi tundis rõõmu sellest, kui leidis roose, millel olid eriti vägevad okkad. Igalühel oma lõbu :) Botaanikaaias toimus pühapäeval ka mingi karneval, nii et mängiti trummidel rütmikaid lugusid ja kaunid poolpaljad neiud, kõrgetel kompadel, suled peas, jalutasid mööda aeda ringi. Kalle rõõmuks tegime neist neiudest ka mõned fotod, mida vaadates oli Kallel isegi natuke kahju, et ta meiega kaasa ei tulnud.

Peale nende pidude toimus ju eelmisel nädalal ka eurovisioon. Teisipäevast eelvooru me ei viitsinud vaadata, aga neljapäeval olime küll teleka ette naelutatud. Enamus laule olid muidugi nii jubedad, et mul oli pidevalt tahtmine edasi kerida. Kahjuks või õnneks seda võimalust polnud. Õnneks sellepärast, et muidu oleks meil kuulmata jäänud võistlust kommenteerinud mehe väga lõbusad kommentaarid. Ta ei hoidnud oma arvamust üldse endale ja kui talle ikka lugu/tants/kleit vms ei meeldinud, siis ta seda ka ütles. Ühe laulu kohta ütles ta kohe siiralt, et see lugu on nüüd küll kolm minutit liiga pikk. Juhuslikult kolm minutit see lugu kestiski :) Eesti laul talle meeldis ja ta tundis siirast rõõmu selle üle, kui meie lugu edasi pääses. Finaali vaatasime koos meie sõbra Pokuga ja see vaatamine oli samuti väga lõbus. Kahju muidugi, et Eesti nii kehva koha sai, aga mis seal ikka. Minu meelest laulis Getter finaalis paremini, kui eelvoorus. Lihtsalt esinemise positsioon oli väga kehv. Ma ei usu, et lilla kleit meie eelviimases kohas süüdi on. Asi oli ma arvan lihtsalt selles, et enne meie lugu oli nii mitu umbes samasuguse stiiliga laulu, pluss otse meie eest ju Rootsi sarmikas poistebänd. Ma arvan, et oleks me sattunud olema kuskil uima-uima leelotaja taga, siis oleks me rohkem silma ka paistnud. No ükskõik tegelikult. Hea, et niigi läks!

Lõpetuseks ei saa ma mainimata jätta, et Focus sai eelmisel nädalal pärjatud uhke auhinnaga. Võistluse korraldas selline ajakiri nagu Re:locate, mis koondab enda alla kõik ümberasustamisega tegelevad teenused/firmad/organisatsioonid. Ümberasumine on kuidagi kole sõna eesti keeles (kõlab nagu küüditamine), aga mul ei tulnud paremat praegu pähe. See on Londonis suur äri, sest siin asuvad ju kõiksugu rahvusvahelised firmad, mis alalõpmata oma töötajaid siia ümber asustavad. Focus on üks vanimaid sellelaadseid organisatsioone, nii et järgmisel aastal täitub Focusel juba 30 aastat alustamisest. Kategooriaid, milles auhindu anti, oli mitmeid. Kuna Focus on väike organisatsioon, siis meil ei olnud erilisi lootusi auhinna võitmiseks, sest pistsime rinda suurte ja vägevate tegijatega. Olime rõõmsad juba sellegi üle, et meid nelja parima hulka valiti. Seda enam tuli see auhind suure ja ülimalt hea üllatusena. Focus võitis auhinna kategoorias „Excellence in Employee & Family Support“, mis eesti keeles tähendab siis umbes midagi sellist nagu „Suurepärane töötajate ja nende perekonna toetuses“ Auhinnagala oli väga uhke üritus, aga et me ei arvanud, et me võidame, siis ei hakanud me kogu kambaga sinna minema, nii et läksid ainult meie tegevdirektor Barbara ja tema asetäitja Alessandra. Oh seda rõõmu! Eile oli meil võidu puhul pidulik lõuna ja Barbara, olles sõiduvees, andis veel omakorda igale töötajale isikliku aukirja panuse eest Focuse edusse. Minule omistatud aukiri oli mulle välja antud „Silmapaistvate tulemuste, jätkuva panuse ja äärmiselt positiivse suhtumise ja energilisuse eest Focuse töösse“. Armas, kui saad tunnustuse osaliseks, isegi siis, kui see on natuke naljaga pooleks.


Päikest ja õnne ja kõike muud head!

Tuesday, 10 May 2011

Koolis, kontserdil ja peol

Eelmise nädala neljapäeva olin ma oodanud juba tükk aega, sest sellest tõotas tulla üks igati meeldiv päev. Esimene põhjus, miks neljapäeva oodata tasus oli Axi koolis toimunud järjekordne arenguvestlus. Küll on ikka tore, kui sul on nii tore ja tubli tütar, et arenguvestlusele minek tekitab meeldivat elevust ja ootusärevust, mitte hirmuhigi laubal. Agnes oli enne õpetajatega kokku leppinud, mis kell me nendega kohtume, nii et kõik käis täpse ajakava järgi. Nii nagu ma lootnud ja oodanud olingi, sain ma jälle korraliku kaifi osalieks. Agnese hinded on endiselt ühed, sekka paar kahte. Paljudes ainetes on ta juba praegu jõudnud tasemele, mis on tema eesmärgiks pandud järgmise aasta lõpuks. Õpetajad ei jõudnud ära kiita, kui hästi on Agnesel alati kõik kodused tööd tehtud, kui sõbralik on ta teiste õpilaste vastu, kui huvitav on tema mõttelend ja kui asjalikult vastab küsimustele, kui neid temalt küsida. Oli ainult üks asi, milles õpetajad soovitasid Axil end tagant utsitada. Nad leidsid, et Agnes võiks tunnis julgemalt oma arvamust avaldada ilma, et seda temalt küsitaks. Eesti mõistes tähendaks see siis justkui tunni segamist, siin aga leitakse, et kui lapsel on tunni teema osas mõtteid, siis tal tuleks neid mõtteid kogu klassi ees julgelt jagada, et siis kõik saaksid selle üle arutleda. Kas pole lahe? Ma kujutan ette, et õpetaja seisukohast on selliseid tunde palju keerulisem ohjeldada, aga teisest küljest on selline tund palju huvitavam nii õpilasele, kui ka õpetajale. Rääkimata sellest, et niimoodi õpivad lapsed tulevikuks väga vajalikku oskust - oma ideede ja mõtete julget avaldamist. Sellest tuli mul meelde ühe prantslanna jutt, kellega ma FOCUSes kohtusin, kes ütles, et prantslased ei avalda mitte iialgi oma arvamust, kui seda neilt ei küsita. Seda otse vastupidiselt inglastele, kellel on koosolekutel alati käsi püsti ja kes ei karda öelda, mis nad millesti arvavad. Nüüd ma näen, kust selline julgus tuleb.

Peale Axi koolis toimunud enesehinnagut tõstvat üritust, kiirustasime koju, sest meil Kallega oli sel õhtul kavas veel teinegi kaua oodatud üritus. Ühe minu lemmik laulja Katie Melua kontsert. Tegelikult pidi see kontsert toimuma juba eelmise aasta detsembris, aga millegipärast jäi see siis ära ja lükati edasi maisse. Nii, et oodatud sai seda ikka kohe päris pikalt. Kontsert toimus Hammersmithi Apollo kontserdimajas. Läksime kohale pool tundi peale uste avamist ja jõudsime täpselt soojendusbändi alguseks kohale. Soojendusbändiks oli Jonathan Jeremiah ja bänd koosnes kitarriga lauljast (kelle nimi ongi juhuslikult Jonathan Jeremiah ;), kontrabassimehest ja viiuldaja-neiust. Kitarri, kontrabassi ja viiuliga saab ikka väga lahedat musa teha. Paar nende lugu mulle isegi täitsa meeldisid. Kui soojendusbänd lõpetas, siis tekkis pooletunnine paus, mille jooksul külastajad end mitmetes baarides kosutada said. Baare oli seal tõesti palju, arvestades, et kontserdisaal ei olnud väga hiiglaslik. Ma arvan, et umbes 1,5 korda Tartu väike Vanemuine. Siis aga algas kontsert. Juba esimesest hetkest, kui Katie Melua lavale tuli ja laulma hakkas, olin ma üleni kananahaga kaetud. Mul tekkib eriti heade lugudega alati kananahk ihule. Päris imelik, sest tavaliselt seostatakse kananahka just ebameeldiva emotsiooniga. Mul on vastupidi, vähemalt muusika osas küll. Katie Melual on ikka meeletult võimas hääl ja väga ilusad laulud. Oma tuntumatele lugudele sekka esitas Melua vahepeal ka rockilikumaid lugusid, mis aga minu arust talle nii hästi ei sobi. Rocki jaoks on tal ehk liiga puhas ja võimas hääl. Kontsert kestis paar tundi. Rahva tungival soovil tehti lausa kolm lisalugu, millest üks, „Nine Million Bicycles“, on minu absoluutne lemmik! Võiks lausa öelda, et selle looga Katie Melua mu kunagi ära võluski. Nii, et jäime kontserdiga väga rahule. Mina ilmselt veidi rohkem, kui Kalle, sest mulle lihtsalt meeldib tema muusika rohkem, kui Kallele. Veidi ehk häiris suur saal ja intiimsemas õhkkonnas - võib olla kuskil restoranis või mõnes väiksemas saalis, kus istud laua taga, limpsid veini ja kuulad Katie Meluat laulmas - oleks kaif olnud veel suurem.


Reede oli täis tihedaid toimetusi, mis kulmineerusid pealelõunal kell 4 alanud Roberti suurejoonelise sünnipäevapeoga. Suurejooneline pole selle kohta üldse liiga palju öeldud, sest see pidu oli meil tõesti suurelt ette võetud. Kutsutud oli kogu klass ehk 30 last ja meie suureks üllatuseks tulid kõik, peale paari lapse, kohale ka. Lisaks veel mõned õed-vennad, nii et kokku võis seal olla ligi 35 ca 5 aastast last. Möll oli metsik! Sünnipäeva pidasime kohalike kommete kohaselt kiriku kõrval asuvas kirikule kuuluvas majas, mis ongi sinna ehitatud ürituste korraldamiseks. Maja on avar ja valgusrikas, seal on köök ja suur saal, mis mahutab 100 inimest. Koos kohale tulnud laste ja nende vanematega meil palju sajast puudu vist ei tulnudki. Kõige parem selle maja juures on aga see, et seal on suur muruplats, kus lapsed saavad ringi joosta ja palli mängida. Ilm oli lausa võrratu! Veel neljapäeval sadas vihma ja ma olin üsna murelik, aga reedel paistis lauspäike ja sooja oli 25 kraadi! Ideaalne! Kuna pidu algas kohe peale kooli (tunnid lõppevad neil kell 3.10), siis otsusasin reegleid rikkuda ja katsin kohe rootsilaua ja palusin kõigil kohale tulnud lastel (ja vanematel) ennast kostitada. See ebatavaline käitumine tekitas vanemates suurt poolehoidu ja veidi ka imestust, sest no nii pole ju kombeks. Siin on tavaliselt nii, et söömine on viimane asi, millega peol tegeletakse. Kõigepealt minnakse kohale, siis tuleb meelelahutaja lapsi lõbustama ja pool tundi enne peo lõppu kamandatakse kõik lauda ja antakse veidi süüa. Meil oli niisiis kõik peapeale keeratud, aga see paistis kõigile väga meeldivat. Saal oli meil kaunistatud õhupallidega, mis olid kuude viiest õhupallist koosnevasse punti seotud ja siia-sinna sätitud, et ruumile värvi anda. Peale selle maalisin ma ilmatu suure sildi "Happy Birthday Robbie", mille me riputasime õue, maja seinale ja Robi palvel ussi moodi suure number viie, mis kaunistas saali seina. Kõik see nägi väga vahva välja! Kalle puhus veel lisaks palju õhupalle täis ja lapsed lõbutsesidki esialgu õhupallidega mängides. Minu meelest pole paremat meelelahutust õhupallidest. Nalja kui palju ja pauku ka, kui mõni neist katki läheb ja seda ju ikka juhtub. Külalised aina saabusid ja Robert võttis neid vastu nagu peremees kunagi. Jooksis külalistele vastu, tänas kingituse eest ja palus edasi astuda. Emad olid sellisest käitumisest lausa lummatud ja ütlesid, et nad pole veel kunagi midagi sellist näinud. Nende lapsed ei lähe kunagi kellelegi vastu ja kingitused antakse tavaliselt vanemate kätte. Olin uhke! Kui möll oli juba üle igasuguse piiri minemas ja lapsed jooksid ringi nagu metslased, möirgasid ja rõõmustasid, siis jõudis kohale meie tellitud meelelahutaja - mees nimega Steve, päris elus sisalike, madude, ämblike ja konnadega. Lapsed said mõnigase raskusega murule istuma palutud ja siis algas show. See oli lihtsalt uskumatu, kes sellel mehel kõik kaasas olid. Esimeseks asjaks tõmbas ta oma spordikotist (sest just seal nad tal olid, kui ta kohale jõudis) välja pika kirju mao. Robert paluti assistendiks ja madu riputati talle kaela. Efekt oli vägev! Lastel ja lapsevanematel vajusid suud ammuli ja kõik jälgisid mängu vaimustunud pilgul. Kui Robi oli, madu kaelas, juba jupp aega ringi patseerinud, siis oli ka teistel soovijatel võimalus endale madu kaela riputada. Tahtjatest juba puudus polnud ja elevus aina kasvas. Mõned tüdrukud ja emad muidugi väga esiritta ei tunginud ja jälgisid mängu kaugemalt, aga poisid ja julgemad tüdrukud olid suures vaimustuses. Kui seda madu oli juba küllalt kaua uuritud, siis võeti välja teine, veel suurem ja veel ägedam - albiino madu. Ka see pandi kõigepealt Robile kaela ja seejärel kõigile teistele, kes ainult soovi avaldasid. Vahelduseks madudele toodi järgmisena välja sisalik. See sisalik pidi aga olema nii kiire vend, et ta oli jalutusrihma otsas justkui koer ja Robi, kui tähtis sünnipäevalaps, sai endale au selle "koeraga" mööda muruplatsi jalutada. Mul oli seda isegi veidi hirmus vaadata, sest kui Robi oleks rihmast lahti lasknud, siis oleks see sisalik ühe hooga kellegi aeda põrutanud. Õnneks seda ei juhtunud. Siis toodi lagedale järgemööda veel sisalikke, madusid, ämblikke ja väike imearmas konn. See oli nii armas, justkui mänguasi. Nii roheline justkui laste joonistus, väikeste oranzide laikudega siin-seal. Kõige vahvam selle konna juures oli see, et Steve palus lastel mingit unelaulu laulda. Lapsed siis ümisesid midagi üsna ebaselget, mille peale - uskuge või mitte - konn pani kõigepealt ühe silma kinni ja mõne aja pärast veel teisegi ja jäi magama. Pärast tuli teda lausa veidi raputada, et ta üles ärkaks. Maru äge! Ka konna lasti lastel käes hoida. Kõige viimaseks loomaks oli kameeleon. See meeldis juba ka enamusele tüdrukutest, kes ka teda kätte võtta tahtsid. Ma proovisin ka kameeleoni hoida ja ta võttis ikka päris kõvasti oma sõrmedega kinni. Pole ime, et ta puu otsas niimoodi püsib. Sellega oli show läbi. Kokku võttis kogu see loomade uurimine aega oma tund aega ja ega kauem polekski vaja olnud. Lapsevanemad ei jõudnud ära imestada, kust me küll sellise tegelase leidsime ja kuidas me selle peale üldse tulime. Pidin siis tunnistama oma riski, et ma leidsin ta guugeldades (olgu tänatud Google) ja olin tegelikult üsna murelik, sest mine sa tea. Võib olla ei tulegi kohale või võib olla on jama või äkki ei oska ta lastega suhelda, aga risk tasus ennast kuhjaga ära. Kõik, eesotsas Robiga, olid lihtsalt vaimustuses! Kui Steve oma hirmuäratava kotitäiega lahkus, siis palusime kõik lapsed majja, panime küünlad tordile ja laulsime Robile sünnipäevalaulu. Siis sõid kõik torti ja pidu saigi läbi. Iga külaline sai kaasa kingitkoti ja peale selle veel enda valikul ühe õhupalli saali kaunistanud õhupallipuntrast. Meie koristasime maja ära ja juba kell 7 olime kodus, kus lõbu jätkus, sest Robi hakkas oma ligi kolmekümmet kingitust avama. See võttis tal aega ligi tund aega ja mina panin muudkui kirja, kes mida oli kinkinud (sest kuidas ma muidu oleks osanud tänukirju kirjutada). Robi sai kingituseks väga lahedaid asju ja mitte ühtegi kinkekaarti. Mulle meeldib, kui kingitakse kingitusi, mitte kinkekaarte. Siis on tunne, et kingisaajale on mõeldud. Kõiki kingitusi ma ei hakka ette lugema, aga mõned siiski. Näiteks sai Robi kokku viis raamatut (kõik erinevad ja väga toredad), Ben10 Monopoly-mängu, ilmatu suure veepüssi, puldiga auto, lühikesed suvepüksid ja t-särgi, raketiheitja ja palju muud põnevat. Mõned asjad on meil veel siiani põhjalikult läbi uurimata. Pühapäeva õhtu veetsin ma tänukirju vorpides. Hea, et ma kingituste avamisel kõik kirja panin, muidu poleks küll suutnud kõiki kingitusi ja kinkijaid kokku viia. Lisasin iga lapse tänukirja juurde ka parima peol tehtud pildi temast (parimal juhul mõne sellise, kus lapsel on madu kaelas või sisalik käes) ja eile hommikul viisime need kooli. Kõik olid vaimustuses ja emad ütlesid, et lapsed olid terve nädalavahetuse ainult sellest peost rääkinud ja leidnud, et see oli kõigi aegade kõige ägedam sünnipäev! Oh, ma olen rõõmus! Rõõmus, et pidu nii tore sai ja rõõmus, et see läbi on. Hurraaa!


Pühapäev algas äärmiselt toredalt! Kalle oli Axile ja Robile emadepäeva hommiku korraldamisel abiks olnud ja katnud imeilusa laua. Mind lauldi üles ja paluti alla minna. Suures toas mängis Katie Melua plaat, laual oli maasikatort, kohvi, kaks kaarti ja lilled. Lilled oli Robi ise valinud ja nagu ta ise seletas, siis pidid need olema koletise-lilled. Ma ei teagi, mis lilledega tegu on. Need näevad natuke draakonivilja moodi välja küll, nii et koletiselill sobib neile nimeks hästi. Ax kinkis mulle minu lemmik kingituse - 15 minutit juuste susamist ja Robi oli joonistanud kaardi, kus meie temaga oleme südame sees ja alla on kirjutatud "Mulle meeldib emme" :) Nii armas! Lõunale läksime Tai restorani, mis on meie pere lemmik, nii et süüa ma ei pidanud sel päeval ka tegema. Küll mul on armas pere! Olen õnnelik!





Päikest teie päevadesse!

Monday, 2 May 2011

Tänavatäis pidu



Ma usun, et tänase blogiloo teema pole kellelegi uudiseks. Loomulikult ei saa ma üle ega ümber eelmisel reedel toimunud kuninglikest pulmadest ja ega ma ei tahagi sellest mööda minna, sest tegemist oli meeletult suurejoonelise üritusega. Juba alates esmaspäevast käisid linnas tihedad ettevalmistused ja telekast anti aina uusi reportaaže selle kohta, kus Kate’i või William’it nähtud oli, kui rasked on puud, mida Westminster Abbey’sse tassiti ja vangutati pead selle üle, et ilmajaam lubas reedeks hirmsaid vihmahoogusid. Kõik olid tohutus ärevuses. Roberti koolis korraldati neljapäeva päeval lastele kuninglik piknik, kuhu kõik pidid oma kaisuloomad kaasa võtma. Kaisuloomadele kirjutasid lapsed koolis lausa kutse, mida neil tuli siis kodus oma loomale näidata. Robert oli oma pehmele Ben10 tegelasele kirjutanud ilmselt kutse mingis salakeeles, sest meile jäi selle sisu arusaamatuks. Pikniku tarbeks olid kõik lapsed endale valmistanud võileiva, võtnud siis oma kaisukad kaenlasse ja läinud kooli õuele murule, kuhu olid laotatud tekid. Seal söödi siis oma võilevad ära, mängiti seltskondlikke mänge ja mindi siis tagasi klassi. Piknikul käimise tava harjutatakse siin lastesse küll juba maast ja madalast.


Reede hommikul asusime telekast tseremooniat vaatama. Otsustasime kohapeale mitte minna, sest muidu oleks kogu laulatuse ilu nägemata jäänud ja peale selle ei tundunud seal rahvasummas tunglemine ja tundide viisi ootamine kuigi ahvatleva väljavaatena. Ilm oli õnneks ootamatult ilus ja kuigi päike just ei säranud, siis vihma ka õnneks ei sadanud. Minu meelest oli juba külaliste saabumist väga põnev vaadata. Uskumatu, milliseid kübaraid seal leidus. No ja kui noored printsid juba saabusid, siis oli elevust majas rohkem, kui küllalt. Minu meelest andis prints Harry oma laheda olemisega kogu sellele asjale kuidagi kelmika ja lõbusa tooni. See, kuidas ta ei kannatanud oodata, kui Kate oma isaga altari ette kõndis ja piilus üle õla, et teda vaadata ja siis sosistas midagi Williami kõrva, see kõik oli kuidagi nii inimlik ja armas. Oh ja Kate’i ja tema kleiti tasus oodata! Ta nägi lihtsalt vapustavalt kaunis välja! Eks te olete isegi vast neid pilte näinud ja võib olla isegi tseremooniat jälginud, nii et ma rohkem sellel ei peatukski. Meie jäime igatahes väga rahule!




Peale teleülekande lõppu läksime Richmondi peale jalutama, et vaadata, kas kuskil ka mõni tänavapidu toimub, kust meiegi osa saaks võtta. Richmondi keskuses olevad tänavad olid lipukeste ja rahvusvärvides vanikutega kaetud, aga mingit erilist pidu seal ei toimunud. Pigem tavaline pühapäevane linnapilt. Rahvas oli võib olla mõnevõrra rõõmsamas meelolus ja siin-seal oli näha rahvusvärvidesse riietatud inimesi. Koju tulles avastasime aga, et otse meie kõrvaltänavas toimub suur pidu. Tänav oli autodele suletud, üle tänava jooksid lipukestega kaunistused ja keset tänavat oli üles seatud laud. Muusika mängis ja rahvas lõi klaase kokku. Läksin uurima, et kas meiegi võiks peost osa võtta. Öeldi, et see on tegelikult küll nende tänava rahvale mõeldud pidu, aga kuna me seal nii lähedal elame, et siis tulgu me muidugi kampa. Läksime siis kodust läbi, pakkisime kaasa pudeli Proseccot, pool arbuusi, viinamarjad, kartulikrõpsud, pudeli Sprite ja joogitopsid ja läksime peole. See pilt, mis seal avanes, oli ikka väga lõbus. Lauad olid kaetud rahvusvärvides paberlinikutega ja olid lookas koogikestest, küpsistest ja muust heast-paremast. Laudade ääres oli lugematu arv erinevat sorti toole, sest kõik inimesed olid peole tulnud oma toolidega. Muusika mängis ja lastele oli püsti pandud meisterdamisnurk joonistus-ja voolimistarvetega. Ühe lauakese peale oli üles sätitud suured plakatid piltidega 1977 aastal sellel samal tänaval toimunud Kuninganna valitsemisaja 25-aastapäeva puhul korraldatud tänavapeost. Pildid olid peaaegu äravahetamiseni sarnased reedese peoga. Teistel välja pandud plakatitel olid aga ära toodud planeeringud erinevatest aastatest, kust oli näha, mis ajal meie kandi tänavad on rajatud. Näiteks 1910 aastal ei olnud siin pool ühtegi tänavat, aga juba 1933 aastal olid kõik tänavad ja majad seal, kus nad nüüdki seisavad. See oli väga põnev uurimine. Siis oli seal veel fotodega kaunistatud üks aed. Fotodel oli kujutatud see sama tänav pildistatuna viimase aasta jooksul peaaegu, et iga päev. Päris huvitav idee, kuigi ega need pildid üksteisest eriti palju just ei erinenud. Autod piltidel ainult vaheldusid. Pidulisi lõbustas ka üks kohalik noormees, kes maalis kõigi soovijate näod kunstipäraseks. Robi kasutaski kohe võimalust ja lasi endast koletise teha. Mina piirdusin lipukesega põsel. Varsti peale meie saabumist asuti mängima toolimängu. See on see mäng, kus kõnnitakse ümber toolide ja alati on üks tool vähem, kui mängijaid ja kui muusika vait jääb, siis tuleb istuda vabale toolile. Kes toolist ilma, see läheb mängust välja. Kuna Robert oli just sel hetkel kunstniku käe all koletiseks muutumas, siis me sellest mängust osa ei võtnud. Järgmisena ette võetud mängust, kus muusika vaikides tuli jääda liikumatult seisma, võtsime aga kogu kambaga osa. Robi rokkis nii meeletult, et ei teinud väljagi, kui ta mängust välja langes ja möllas kuni mängu lõpuni ikkagi kaasa. Korraldatud oli ka Kate kihlasõrmuse asukoha määramise mäng. See käis nii, et kohale oli toodud suur plakat, kus Kate ja William seisavad ja mängijal tuli pimesi näidata ära asukoht, kus ta arvas sõrmuse olevat. Robi pani sellega täitsa metsa, Axil läks mõnevõrra paremini ja mina tabasin peaagu märki. Auhinda ma siiski ei saanud, sest keegi oli minust veel täpsem olnud. Kui pidu oli juba jupp aega tuuritanud, hakati grillima vorstikesi ja hakklihapihve (need on inglaste erilised lemmikud), mis pandi saia vahele. Juurde sai võtta ka salatit. Tegelikult tuli peol osalemiseks tasuda ka osavõtumaks, mille eest osteti siis sööki ja jooki (Pimm's) aga kui ma pakkusin peo peakorraldajale, et ma tahaksin talle ka osavõtumaksu maksta, siis ta arvas, et pole vaja, et süüa on niigi küllalt. Nii, et saime nö tasuta peo. Kokku olime peol ligi kolm tundi. Inimesed olid sõbralikud ja ajasid meiega hea meelega juttu, nii et tundsime ennast sellel peol hästi. Olime õnnelikud, et saime sel tähtsal päeval koos inglastega rõõmustada.




Hetkel on meil käsil aga järgmise peo korraldamine. Järgmisel reedel toimub nimelt Roberti sünnipäevapidu klassikaaslastele. Lükkasime selle peo edasi tänu munadepühadele ja kuninglikule pulmale. Robert on tegelikult päris rõõmus, et tal jälle sünnipäev tuleb. Ei pidanudki tervet aastat ootama :) Peopaigaks valisime ikka kohalike kommete järgi kiriku ja kutsutud on kogu klass. Loodetavasti oleme oma ülesannete kõrgusel ja sünnipäevapidu tuleb meeldejääv ja tore!







Mõnusat maid ja miljon päikselist tervitust!

Tuesday, 26 April 2011

Päikest täis nädal!

Kolmapäev algas meil suure elevuse ja lauluga, sest lõpuks ometi oli kätte jõudnud kaua oodatud päev - Roberti sünnipäev! Kingitused,kaktus, kommid ja küünlad ootasid laual, nii et kõik oli väga pidulik. Robi nautis hetke ja ei tormanudki kohe kingitusi avama vaid lihtsalt istus ja vaatas kogu seda ilu. Ta oli seda oodanud täpselt 99 päeva, sest just täpselt nii palju oli tema sünnipäevani aega jäänud, kui me päevi lugema hakkasime. Lõpuks sai uudishimu Robist ikkagi võitu ja kingid said tohutu kiirusega avatud. Nende lähemaks uurimiseks läks aga hoopis kauem aega ja minu kaasabi, nii et ehmatusega avastasin äkitselt, et kell on juba kaks päeval ja meie ikka veel mängime.

Kella viie paiku läks elu aga eriti lõbusaks, sest külla tulid Juta ja Mann. Kuna nende lend maandus City Airportis, mis asub väga mugavalt Kalle töökoha lähedal, siis läks Kalle neile lennujaama vastu. Tohutu tore oli Jutat ja Manni üle pika aja jälle näha. Kohtusime ju viimati jõulude ajal Eestis. Juta oli meie kodukandist suures vaimustuses ja leidis, et me elame ikka imeilusas kohas. Nii tore oli tema vaimustust näha ja kuulda, sest enda silm ju harjub nii ruttu ja kui siis keegi tuleb ja on nii siiralt vaimustatud, siis vaatad ise ka jälle enda ümber uue pilguga. Robi sünnipäeva puhul pidasime maha toreda grillipeo, sest ilm oli võrratu ja grillimine on Robi meelest üldse kõige ägedam viis süüa teha. Lapsed hullasid ja mängisid lõputult, nii et meil oli aega lobiseda. Selles osas on minu ja Jutaga raske, et kui me kokku saame, siis on meil nii palju asju, mida arutada ja millest rääkida, et ega keegi teine naljalt sõna vahele ei saa. Kui me sügisel Juta perel Luxemburgis külas käisime ja kolmanda päeva õhtul ikka veel vahetpidamata lobisesime, siis Agnes küsis lõpuks, et no millest ometi teil küll nii palju rääkida on? :) Hea, et Skype olemas on, muidu ma vist sureks, kui Jutaga nii tihti lobiseda ei saaks.

Neljapäeva hommikul, kui ilm oli jälle suviselt kaunis ja soe, seadsime sammud minu töökoha kanti Kensingtonis. Tee peal põikasime läbi õhupallipoest ja ostsime igale lapsele õhupallid, et oleks lõbusam matkata. Kuna Juta on suur toidufänn ja lisaks sellele peab ta veel Eesti paremate toidublogide hulka valitud blogi (leiate selle siit: www.jucjaco.blogspot.com ), siis tahtsin talle kindlasti näidata ka kohe minu töökoha läheduses asuvat orgaanilise toidu poodi Whole Foods, mis on minu meelest kõige ägedam toidupood üldse! Seal leidub nii põnevaid asju, et ma arvan, et seal võiks veeta lausa tunde riiulite vahel purke ja pudeleid uurides. Peale selle müüakse seal lõuna ajal veel suures koguses erinevat valmistoitu, pluss juuste, veine, puuvilju ja no üldse kõike, mida toidu nime all tuntakse. Käisime seal ringi nagu mõnes muuseumis. Sain kohe palju targemaks, sest Jutal on toiduvallas ikka tohutud teadmised. Kuna kõht läks sellest toidu vaatamisest päris tühjaks, siis ostsime mõned söögid ja joogid kaasa ja läksime Kensingtoni parki piknikule. Lapsed olid selleks ajaks oma õhupallidest juba väga ära tüdinenud, nii vaene Ax kõndis ringi nagu iseliikuv õhtpallimüügiputka. Et teda sellest vaevast säästa, otsustasime pallid tühjaks lasta ja kotti pista. Sellega sai tohutult nalja, sest nutikad, nagu me oleme, ei lasknud me heeliumil mitte niisama õhku haihtuda vaid võtsime sellest ikka viimast, hingates seda pallidest korda-mööda sisse ja hüüdes porgandi-häälega erinevaid hüüdlauseid. Ma pole enam ammu niimoodi naernud. See on ikka kohutavalt lõbus ajaviide. Kui heelium ja söögid otsa said, siis läksime Kensingtoni pargis asuvale mänguväljakule. Kirjutasin siin ka sellest mänguväljakust kunagi varem. See on pühendatud Printsess Dianale ja on üks ägedamaid mänguväljakuid, mida ma näinud olen või no vähemalt sama äge, kui Luxemburgi linnas asuv vee-atraktsioonidega mänguväljak. Lapsed lõbutsesid seal kohe mitu tundi ja meie saime taaskord segamatult lobiseda ja päikest nautida (täielik kaif).

Kuna reedel oli Kallel ka vaba päev, siis sõitsime kõik koos Londoni läheval asuvasse linnakesse nimega Guildford. See on väga vana Inglise linn, mis hakkas jõudsalt kasvama 978 aasta paiku, kui seal hakati münte vermima. Guildford jättis meile kohe väga hea mulje. Läbi linna voolab jõgi ja osa linna asub üsna kõrge koha peal. Keset linna on muidugi poodlemise tänav (nagu siin ikka kombeks) ehk high street, mis selle linnakese puhul vääris oma nime täielikult, sest see asuski justkui künkal, minnes ikka üles ja üles, otse mäkke. Mäe otsas oli ka vana kindlus (ehitatud 11.sajandi paiku), millest eriti palju enam alles polnud, aga torni sai ikka ronida ja ümbritsevaid vaateid nautida. Kindlus ise asus imeilusas pargis, kus õitses lugematu arv tulpe ja muid lilli ja oli palju vahvaid rajakesi. Peale väikest einet ühes välikohvikus läksime jõe äärde jalutama. Kuna ilm oli jälle võrratult kaunis, siis oli jõe ääres palju inimesi, kes piknikku pidasid või niisama lesisid. Jõgi oli täis paate ja laevu, mis vahetpidamata edasi-tagasi sõitsid. Kuna osa jõest on tammiga üles paisutatud, siis töötas jõel ka lüüs, millega laevu üles või alla lasti, et nad saaksid oma teekonda jätkata. Muru oli nii mõnus ja õhk nii suviselt soe, et lesisime natuke murul ja puhkasime jalga. Natuke oli isegi kahju, et me ei teadnud, et seal nii lahe jõeäärne roheala on, muidu oleks kindlasti isegi pikniku-kraami kaasa ostnud ja seda seal nautinud. Mõned hullud lapsed käisid isegi jões suplemas, aga ma olen alati olnud arvamusel, et lastel ja eriti Inglise lastel puudub külmatundmise geen. Mul oli neid igatahes jube vaadata. Guidford jättis meile kokkuvõttes ülihea mulje. See tundus sellise armsa linnana, kus võiks isegi elada. Midagi täiesti inglaslikku!

Laupäev oli väga raske ja väsitav, sest me käisime Jutaga shoppamas. Kalle oli nii armas, et jäi Robi ja Manniga koju, et meie Jutaga saaks poodidest ikka viimast võtta. Minu jõud rauges nelja tunniga, mille järel ma koju siirdusin. Juta möllas veel kuni peaaegu poodide sulgemiseni. Mõnus on ikka shopata, kui kauba eest hingehinda ei küsita. Täpselt sel ajal, kui Juta väsinuna kodu poole kõndis, hakkas sadama meeletut äikest! Päev oli olnud kohutavalt palav ja no siis pole ka ime, et äike paukuma hakkab. Vaene Juc oli koju jõudes nagu märg kass. Õnneks mitte üldse kurb. Soe vihm oli mõnusaks kosutuseks peale väsitavat „tööd“. Kalle oli lastega toredasti aega viitnud, käinud nendega mänguväljakul ja lasknud neil Robi sünnipäevaks saadud basseinis mõnuleda. Kui mina koju jõudsin, siis hakkasime lastega mune värvima. Lapsed väsisid värvimisest peale esimest muna ära, nii et lõpuks värvisin mina üksi (nagu ikka need asjad käivad. Minu meelest juhtub piparkooke tehes alati täpselt sama). Ma pean ütlema, et midagi pole teha, sibulakoortega tulevad munad ikka kõige ilusamad. Õhtul mängisime kõik koos lauamängu „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja nautisime niisama olemist.

Pühapäev algas muidugi munade koksimisega. Eelmisel aastal oli „jänes“ meie aeda ka šokolaadimune peitnud ja et nende otsimine osutus vahvaks ettevõtmiseks, siis tuli „jänes“ ka sel aastal mune aeda poetama. See on ikka üks väga lõbus ettevõtmine. Kes proovinud pole, sellel soovitan kindlasti katsetada. Lapsed ei jõua ära imestada, miks küll jänes munad niimoodi aeda peitnud on. No eks see imelik ole jah, kui mõtlema hakata. Kas keegi üldse teab, miks jänes mune toob? Loogiliselt võttes peaks see kana ju olema? Jänesest ja munast ma saan veel aru seoses lihavõtetega, et kui paast on möödas, siis on hea nende roogadega maiustada, aga miks jänes peaks mune aeda poetama, sellest ma küll aru ei saa. Lapsed ka ühtegi lahendust välja ei osanud pakkuda. Meie sellel aastal lihavõtete puhul jänest ei söönud, sest maitsesime hoopis peenemaid roogasid. Nagu ma juba enne mainisin, on Juta suur gurmaan ja pole paremat atraktsiooni gurmaanile kui Michelini tärni restorani külastus. Juta uuris välja, et meie kodukandis pidi neid olema suisa kolm. Valisime ühe neist välja ja panime laua juba aegsasti kinni. Kujutate pilti, et kuu aega varem lõunaks lauda broneerides pidin ma lõunasöögi ajas mööndusi tegema, sest kella kaheks lauda saada enam ei õnnestunud. Kõik kohad olid juba täis. Uskumatu! Jalutasime restorani läbi suviselt lõhnava ja sooja Richmondi, nii et Juta vaimustus meie kodukandist aina kasvas. Restoran Bingham, kus meie lõunasöök toimus, asub otse Thamesi ääres, nii et akendest avanevad ilusad vaated jõele. Kuna jõudsime kohale veidi liiga vara ja meie laud polnud veel valmis, siis paluti meil lahkesti baaris enne üks drink teha. Kuna ilm oli tõesti tohutu palav, siis tundus see pakkumine väga ahvatlev. Mõne aja pärast paluti meid lauda. Kõigile, ka lastele, asetati salvrätid sülle ja anti menüüd uurimiseks. Kuna tegemist oli lõunsöögiga, siis saime oma road valida fix-menüüst. Valida võis viie eelroa, kuue põhiroa ja viie magustoidu vahel. Kolmekäiguline lõuna, millele lisandus veel väike koka tervitusroog, maksis täiskasvanule 38 naela. Polegi väga hull, kui arvestada, et tegemist oli tärni-restoraniga. Lastele oli eraldi menüü ja nende kolm käiku maksid 20 naela. Nemad said valida kahe eelroa, kahe põhiroa ja kahe magustoidu vahel. Kuna mina ei oska toidust nii ilusti kirjutada, kui Juta ja ma olen üsna kindel, et ta oma blogis varsti sellest restoranikülastusest ka kirjutab, siis ma ei hakka siin toite väga täpselt kirjeldama. Kellele huvi pakub, siis piiluge Juci blogisse (aadressi panin juba eespool kirja). Ütlen lihtsalt, et kõik oli võrratu! Portsud polnud suured, aga need olid imekaunilt taldrikule sätitud ja kokku olid pandud väga erilised kombinatsioonid. Võtsime kõik erinevad road ja maitsesime siis korda-mööda üksteise valikuid. Mulle meeldis kõige rohkem Roberti eelroog, mis oli seene-risotto, Kalle põhiroog, mis oli imehõrk lõhe ja enda magustoit, mis oli juustukook sellerisorbetiga. Tegelikult olid kõik road väga maitsvad, aga no need eelpool nimetatud kolm jätsid mulle vist kõige kustumatuma mulje. Meie eine kestis ligi kaks tundi ja kõht sai väga täis. Teenindus oli väga meeldiv ja viisakas ja meid pani imestama, kui palju teenindajaid seal oli. Kogu aeg oldi väga tähelepanelikud ja abivalmid, samas mitte üldse pealetükkivad. Igal nädalal sellises kohas ilmselt ei einestaks, aga mõne pidulikuma sündmuse puhul tasub teinegi kordki mõnd Michelini tärni restorani külastada.

Eile lõuna ajal sõitsid Juta ja Mann koju. Vahva, et nad meil nii lähedal elavad. Nüüd on tee selge, nii et ehk tulevad teinegi kord. Meil oleks selle üle küll väga hea meel, sest need koos veedetud päevad olid lihtsalt võrratult toredad!


Kallistan, kallistan, kallistan!

P.S lugu illustreerival fotol seisavad Ax, Mann ja Robi mandlipuu õitesajus