Õpime lugema

Eelmisel neljapäeval oli meid Kallega palutud Roberti kooli õpetajaga kohtuma. Tegemist oli igal sügisel toimuva arenguvestlusega. Ootasime seda kohtumist suure huviga. Kuigi Robi räägib sel aastal koolis toimuvast tunduvalt rohkem, kui eelmisel aastal, siis oleme sellegi poolest koolis toimuva osas suhteliselt pimedusega löödud. Õpetaja oli Robiga väga rahul. Kiitis, et Robi on tunnis aktiivne, töötab suure innuga ja et tema käekiri ja üldse kõik tööd,mis ta teeb, on väga ilusad. Need pidid olema juba lausa justkui Roberti kaubamärk, et pole vaja töö pealt nime lugedagi, kohe on näha, et Robi tehtud. Kahjuks meil endil ei õnnestunud Roberti vihikuid näha. Sellest oli natuke kahju, sest me oleksime hea meelega neid kõrgekvaliteedilisi üllitisi vaadanud. Lugemine pidi Robil ka juba õpetaja sõnul päris hästi välja tulema. Ainuke mure pidigi veel olema kirjutamine, sest Robi ei saa päris hästi veel kõigi tähtede kõlast aru. Eriti pidid raskusi valmistama D ja T, B ja P ja C,K ja G. No C ja K ongi minu meelest harjutamise küsimus, sest need kõlavad ju täpselt ühtemoodi. Pehmete ja tugevate häälikute osas on aga minu meelest viga eesti keelses häälduses, kus me neil erilist vahet ju ei tee. Me ei häälda ju näiteks sõnu "buss" ja "diivan" eriliselt pehme algusega. Sama hästi võiks olla puss ja tiivan. Siis oli muidugi veel see raskus, et ma ei osanud Robertit hästi õpetada ka. Palusingi õpetajalt selles osas abi, mida ta ka lahkelt jagas. Nemad õpivad siin ju lugema umbes nagu eesti keeles, häälides tähti umbes nii, et A on ä, E on e ja I on i. Tundub lihtne, aga tegelikult tekitas see minus suurt segadust. Oli päris keeruline Robit aidata, kui ta kirjutas midagi ja küsis äkki, et kuidas tuleb kirjutada täht UÄH? No mis täht see selline on? Tavaliselt küsisin siis Robi käest, et mis sõna ta tahab kirjutada ja siis oskasin öelda, aga ma ei tahtnud teda ka valesti õpetada ja tahtsin, et mina ja õpetaja ütleksime tähti ühtemoodi. Õpetajaga tähtede õppimisest oli mul suur kasu, sest ta näitas mulle nippi, mille peale ma ise ei tulnud. Tähe õige kõla saamiseks tuleb lihtsalt mõelda mingi sõna peale, millega see algab. Päris lihtne, aga ma ei tulnud selle peale. Näiteks Y hääldub nagu i (yellow) ja U hääldub nagu a (umbrella) jne. Nüüd on mul palju lihtsam Robile tähti selgitada. Selles mõttes on eesti keel ikka sada korda lihtsam. Loed tähed kokku ja ongi sõna :) Inglise keeles käib paras mõistatamine. Kui Robi tähtede kõlad selgeks saab, siis järgmiseks peab ta õppima ära tähekombinatsioonid, mis alati ühtemoodi kõlavad. No näiteks, et "ch" kõlab alati nagu "tš" või "ee" kõlab alati nagu "ii" või "ure" kõlab nagu "ö". Õpetaja soovitas Robertil iga päev natuke kodus kirjutada. Kasvõi ühe lause ja palus, et me Robertit kodus ka õpetas. Lihtsalt sellepärast, et kui neil järgmisel aastal suuremaks kirjutamiseks ja lugemiseks läheb, jõuaks Robi teistega sammu pidada ja ei tunneks ennast õnnetuna, sest koolis peab ikka rõõmuga käima :) Minu meelest nii armas selgitus ja õige ju ka! 

Laupäeva hommikul käisime muidugi jälle Robiga muusikatunnis. Neil on seal nüüd juba päris mitu laulu, mida nad laulavad ja igas tunnis on nad natuke mõnda intstrumenti ka proovida saanud. Robile meeldib seal jätkuvalt. Peale muusikatundi saime Kallega kohvikus kokku ja läksime põnevasse paika nimega Crystal Palace. Crystal Palace sai oma nime tänu ehitisele, mis 1851.aastal toimunud Suure Näituse tarbeks ehitati. Tegemist oli tohtu, 92 000 m2 klaashoonega, mis püstitati Hyde Parki. Hoones esitleti viimaseid Tööstusrevolutsiooni avastusi. Kui näitus läbi sai, siis viidi hoone Lõuna Londonis asuvasse kohta nimega Sydenham Hill, mis tänu kristallpaleele saigi hiljem ümber nimetatud Crystal Palace'ks ja mida tänapäeval selle nime all ka tuntakse. Kahjuks pole uhke hoone praegusel hetkel enam alles, sest see põles 1936 aastal maha. Põhjust sinna kanti minna oli aga kuhjaga. 19.sajandi lõpul hakati maailma eri paigus avastama dinosauruste jäänuseid ja teema oli põnev. Sellest ajendatuna rajati Crystal Palace aeda dinosaurustepark, mis on maailma vanim sellelaadne park. Rajatud 1854 aastal, on pargis esindatud tohutud dinosauruste ja muude eelajalooliste loomade kujud. Dinosaurused ei ole muidugi nii peenekoelised kui tänapäevased kujud ja enamik neist meenutas pigem mõnda imetajat, aga põnev oli sellegipoolest. Park oli kujundatud väikeste tiigikeste ümber, mille ääres looklesid mõnusad jalutusrajad. Pargis oli ka väike loomaaed, aga peale kahe suure sea meil muid elukaid näha ei õnnestunud, sest loomaaeda hakati just sulgema. Crystal Palace'sse sõitsime rongiga, aga tagasi koju otsustasime tulla bussiga. See oli väga hea mõte, sest muidu ei oleks me saanudki teada, et see on üks väga ilus kant, kust avanevad võrratud vaated ühelt poolt Londonile ja teiselt poolt metsatukkadele ja aasadele. Kuna loomaaed jäi nägemata, küla lähemalt uurimata ja Agnes ei saanud oma laupäevase trenni tõttu üldse kaasa tulla, siis tuleb sinna teinekord kindlasti tagasi minna. 

Pühapäeval oli ilm lausa võrratu. Sooja oli 20 kraadi ringis, nii et Robi lippas ringi T-särgi väel. Mul oli küll kampsun seljas, aga kohati oli sellega isegi palav. Selleks, et ilusast ilmast viimast võtta, otsustasime minna vaatama Londoni lähedal asuvat paleed nimega Eltham Palace. Kalle meiega kaasa ei tulnud, sest tal oli vaja teha ettevalmistusi eelseisvaks tööreisiks Mongooliasse. Kagu-Londonis asuv Eltham Palace kingiti Kunigas Edward II 1305 aastal ja seda kasutatigi kuningliku residentsina kuni 16.sajandini. 1470 aastal lasi toonane kuningas Edwward IV ehitada sinna uhke suure saali, mis on tänase päevani säilinud. Seoses Greenwichi Palee ehitamisega hakati aga Elthami Paleed üha vähem külastama ja nii jäi see 17.sajandi lõpuks üsna rääma ja tänase päevani on sellest kunagisest hiilgavast hoonest säilinud ainult Suur Saal ja sild, mis läheb üle maja ümbritseva tiigi.  Praegune palee on ehitatud suures osas 1930ndatel. 1933 aastal kolis sinna elama Stephen Courtauld koos oma naise Virginiaga, kes lasid Suure Saali restaureerida ja ehitasid sinna kõrvale elumaja, mis oli sel ajal ülimalt moodne ja sisustatud Art Deco stiilis. 1940 aastal sai Suure Saali katus pommitamisel kõvasti kannatada ja 1944 aastal otsustasid Courtauldid sealt ära kolid, kinkides maja Kuningliku Armee Õppekeskusele, mis tegutses seal kuni 1992 aastani. Siis anti maja üle English Heritage nimelisele asutusele, kes hoolitseb maja eest tänaseni. Meile see maja meeldis. Kuigi oli kuidagi veider käia ringi nii moodsalt sisustatud lossis. Kõik oli tõesti väga 30ndad. Hoopis midagi muud, kui oleme harjunud siinsetes lossides nägema. Pole ime, et seal on tehtud mitmeid 30ndatest aastatest rääkivaid filme. Ma ei kujutaks paremat paika sellesse ajajärku jäävate filmide tegemiseks. Kuna praegu on Halloween'i aeg, siis said lapsed Suures Saalis endile ämblikke ja koletisi meisterdada ja lisaks sellele rääkis üks näitleja neile veel õudusjutte. Keset saali oli kirst, kus lebas luukere. Robi oli vaimustuses! Majast rohkem meeldis meile isegi selle ümber olev aed. See oli suur ja sopiline, siin-seal olid mõned lillepeenrad, aga enamasti olid seal lihtsalt erinevad puudesalud. Aiast avanesid võrratud vaated kaugustesse, nii et Robi binoklit kasutades nägime ära isegi Londoni City’s asuva Gherkin’i. Aias tegutses ka väike kohvik ja kohe aia kõrval oli hobuste koppel, kus ligi 10 hobust ringi jalutasid. Jalutasime mööda aeda kohe tükk aega. Päike oli mõnusalt soe ja eks see lisas kogu olemisele veel oma võlu. 

Lastel on praegu koolivaheaeg, mida nad naudivad suure rõõmuga, magades hommikul kella sajani, nii et kui mina kella 14 paiku töölt koju jõuan, on nemad vaevalt paar tundi üleval jõudnud olla :) Neljapäeval lendame Agnese ja Robertiga aga hoopis Milaanosse, külla meie sugulastele, kes seal elavad. Ootame seda reisi juba suure elevusega!  

Palju päikselisi tervitusi!

Sügisesem

Ilm on meil jahedamaks läinud ja mul on selle üle isegi hea meel, sest nüüd saan ma kanda oma imeilusat mantlit, mille ma kevadel ostsin, aga mida ma tänu soojade ilmade varajasele saabumisele vähe kanda olen saanud. Selle mantli kandmine on aga puhas rõõm, sest see näeb maru lahe välja, mida tõestab ka asjaolu, et ei möödu päevagi, mil keegi mulle selle kohta komplimenti ei teeks. Kõige naljakam lugu juhtus kevadel, kui üks noormees, kes töötab müüjana Richmondi rongijaama poes, minult veidi häbelikult küsis, et kust ma küll selle  imeilusa mantli ostsin, et ta pruudil tuleb sünnipäev ja ta tahaks seda talle kinkida. Jagasin siis lahkelt infot. No kas pole lõbus? Praegugi tuleb muie suule, kui sellele mõtlen. 

 

Reede õhtul tegime Kallega mõnusat äraolemist. Jätsime lapsed koju ja läksime alles hiljuti renoveerimise läbi teinud kalarestorani õhtustama. Juba esimene mulje oli väga hea, sest meid tervitas eriti rõõmsameelne ja samas asjalik ettekandjaneiu. Kuuldes meid omavahel rääkimas, uuris, et kust kandis me pärit oleme ja kuuldes, et Eestist lõi ta nägu särama. Tema ise oli pärit Leedust ja ta avaldas arvamust, et kõige toredamad inimesed on pärit just Balti riikidest. Me muidugi nõustusime selle väitega. Ma ei tea, kas just sellepärast või ongi seal restoranis nii kombeks, aga teenindati meid küll lausa võrratult. Ma ei olnud kunagi varem austreid proovinud ja et need seal menüüs nii kaunilt kirjas olid, siis otsustasin oma väikesest aukartusest nende vastu üle saada ja nad ära proovida. Varsti saabuski meie lauda kandik austritega. Neiu selgitas, et nad olid just äsja veel elus olnud ja et nüüd on alanud nende suremise protsess, aga et nad on veel üsna elus. Hmm, päris inimsööja tunne tekkis, kui aus olla. Mulle selgitati väga asjatundlikult, kuidas austrid tuleb kahvliga karbi küljest lahti urgitseda, mida neile peale niristada (sidrunit või tabasco kastet) ja kuidas siis see komplekt endale sisse luristada. Lõhn oli austritel päris mõnus ja meenutas merd. Olen filmides näinud, kuidas inimesed endale austrid sisse lõnksavad, aga mina seda ei suutnud. Suu täitus ebamäärase limase ollusega, mida ma ilma närimata küll alla neelata ei suutnud. Otse vastik ei olnud, aga ma ei kiljunud ka vaimustusest. Pigem olin uhke, et olin neid proovinud. Kuna austrite karbid olid väga ilusad, siis palusin, et need meile kaasa pakitaks. Seda ka tehti ja Robi oli pärast nende üle väga rõõmus. Sellest karpide kaasa pakkimisest tuli mul meelde, et viimasel ajal on hakatud siin propageerima restoranist toidu kaasa võtmist. Mõte on siis selles, et kui oma portsu restoranis ära süüa ei jaksa, siis võiks paluda toit ära pakkida, et sa saaksid selle koju kaasa võtta. Minu meelest on idee suurepärane. Ainuke eemaletõukav asi on väljend, mida siin kasutatakse paki kohta, kuhu toit pannakse. Seda kutsutakse siin millegipärast "doggy-bag" (eesti keeles umbes "kotike koerale"), mis tuleb ilmselt sellest, et tihti viiakse ülejäänud toit koju koerale. Ma muidugi ei tea, kas see nii on, aga ma usun küll, et sellest see nimi võib tulla. Samas kutsutakse niimoodi ka kotikesi, kuhu koera junnid pannakse, et need siis tsiviliseeritult (ideaalse variandi puhul) prügikasti torgata. Mulle tundub, et restoranid peaksid mingi muu väljendi välja mõtlema, et inimesi ärgitada toitu kaasa võtma.

Nädalavahetusel toimus kahe Robi sõbra sünnipäev. Ikka kirikus ja ikka suure kisa ja käraga, nii et ma pikalt neil pidudel ei peatukski. Üks huvitav mäng tasuks aga küll äramärkimist. Igale lapsele anti täispuhutud õhupall, mille laps oma jalge vahele pidi panema ja niimoodi ümber tooli hüppama. Tagasi oma kohale jõudes tuli pall katki istuda. Palli sees oli väike üllatus, mille laps endale sai. Jälle vahva idee, mida kõrva taha panna!

Agnes käis pühapäeval Kew Gardensis loodusest pilte tegemas. Alguses pidime meie ka kaasa minema, aga siis tuli plaanidesse muutus, nii et Ax läks üksi. Tegelikult oli tal selle üle isegi hea meel, sest siis ta sai rahulikult omas tempos ringi jalutada ja kasvõi sada pilti ühest väiksest lillest teha, ilma et keegi tüütaks ja õiendaks, et lähme juba edasi. Pildid said imeilusad ja ma olen isegi natuke heas mõttes kade. Ma olen alati veidi kade, kui keegi midagi ilusat pildile saab. Üks Axi tehtud paljudest fotodest on ka tänase loo illustratsiooniks.

Meie Kalle ja Robiga läksime aga sel ajal, kui Agnes loodust imetles, Robertile uut kirjutuslauatooli ostma. Vanaga juhtus piinlik lugu. Istusime selle lihtsalt katki. Ma kahtlustan, et põhisüüdlane olen mina, sest istusin õhtuti selle, ilmselgelt lastele mõeldud, tooli peal ja lugesin Robile unejuttu. Ühel hetkel tool enam üheski muus asendis, kui ainult kõige madalamas, ei püsinud ja nii ei saanud Robi oma laua taga enam ei joonistada ega kirjutada. Tuli osta uus tool. Läksimegi pühapäeval seda ostma, aga et päev oleks veidi huvitavam, kui lihtsalt poeskäik, siis otsustasime enne poodi minekut põigata läbi Boston House nime kandvast majast. See asub Ealing Broadway lähistel. Kodulehe andmetel pidi saama maja ka seest uudistada, plussiks seda ümbritsev ilus park. Kodulehe andmed osutusid aga väga vananenuks, sest majja me sisse ei pääsenud. Piilusime aknast ja avaneva vaatepildi järgi otsustades polnud seal juba väga ammu keegi käinud. Kõik paistis vana, väsinud ja tolmune. Paras õudusfilmi võtteplatsiks. Väljast oli maja päris kena. Pargis kasvasid tohutu suured okaspuud, mille nime ma kahjuks ei tea. Võimsad olid need igatahes küll. Robile seal pargis millegipärast väga meeldis, nii et ta kihutas aina ringi ja küsis, et ega me ometi veel ära minema ei pea. Meil polnud kiiret. RIngi jalutades nägime silti, mis juhatas loodusrajale. Läksime uurima, kuhu see viib. Jalutasime läbi võsa, ühel pool kätt loksumas suhteliselt sogase vee ja kahtlase aroomiga oja. Kulus vaevu viis minutit ja äkitselt olime jõudnud tohutu suure silla alla, mida mööda vurasid neljas reas autod. Loodusrada oligi läbi saanud :) Peagi lahkusime ka pargist ja võtsime suuna tooli-poe poole. Otsustaime bussiga mitte minna, sest ilm oli ilus ja mõnus oli jalutada. Avastasime enda jaoks sellel teel kaks uut parki, millest üks kandis toredat justkui eesti keelset nime "Lammas Park". Tooli saime ka ostetud. Võtsime kohe suurema ja uhkema, nii et kogu pere võib sellel (muidugi kordamööda) istuda. Robi on sellest nüüd nii suures vaimustuses, et teeb vabatahtlikult õhtuti koolitööd. Me ei ole teda tegelikult eriti sundinudki, aga vaatan, et vist ikka peab natuke ärgitama. Muidu on ju tal endal koolis paha tunne, kui ei oska nii hästi, kui teised. Eile oli tore juhus, kus Robi läks Agnese tuppa vaatama, et mis Agnes teeb. Robile meeldib väga Axi toas käia, sest ta ütleb, et Ax teeb kogu aeg põnevaid asju. Eile, kui Robi Agnese juurde läks, õppis Ax just parajasti prantsuse keelt ja nähes Robit ütles talle "Bonjour!", mille peale Robi ole kohe vastanud "Bonjour!". Ax oli küsinud: "Ça va?" (kuidas sul läheb?) ja Robi oli hoobilt vastanud "Ça va bien!" (mul läheb hästi!) Nii äge! Kui nii edasi läheb, siis on varsti Axil ja Robil oma salakeel. 

Lõpetuseks jagan teiega ühte nippi, mida Agnes kooli bioloogiatunnis õppis. Kui puuvili ei ole päris küps, siis tuleb see panna banaani ja õuna vahele seisma. Banaan ja õun pidid eritama mingit sellist ainet, mis paneb teised puuviljad küpsema. Tegin seda kuuldes kohe ka katse. Meil olid ostetud neli mangot, mis kõik olid üsna kõvad. Panin neist kaks koos banaani ja õunaga taldrikule seisma, kaks ülejäänut jätsin aga niisama seisma. Paari päeva pärast olid banaani ja õunaga koos olnud mangod suussulavalt küpseks saanud, samas kui teised kaks olid endiselt kõvad. Proovige järele!

Kallistan teid kõiki!

Kingitus

Agnese koolis toimus eelmisel kolmapäeval kooli tutvustav üritus järgmisel aastal põhikooli minevatele lastele ja nende vanematele. Avaldused kooli pääsemiseks tuleb esitada detsembriks, nii et paras aeg sellise ettevõtmise korraldamiseks. Koolid näevad siin suurt vaeva, et ennast reklaamida ja niimood võimalikult palju tublisid õpilasi endale meelitada. Ma tean, et Roberti koolis on pea iga nädal mõne põhikooli esindaja viimase klassi lastele ja nende vanematele enda kooli presenteerimas käinud. Agnes osales sellel üritusel kooli esindajana ja tutvustas tulevastele õpilastele kooli keeleosakonna tööd. Seda muidugi mitte päris üksi, võõrkeeleõpetajad ja paar teist õpilast olid ka abiks. Kuna Axi koolis õpetatakse alates sellest aastast ka hiina keelt, siis mängis üks Agnese hiinlasest kooliõde elevuse tekitamiseks ja meeleolu loomiseks klassis taustaks Hiina rahvuspilli, mida kutsutakse hiina viiuliks. Üritus nägi välja nii, et lapsed ja lapsevanemad kõndisid giidide juhtimisel koolis ringi, külastasid klasse, kus erinevad aineosakonnad oma tööd tutvustasid ja rahvast lõbustasid. Näiteks Science’s (füüsika, bioloogia, keemia) korraldati rahva rõõmuks väikseid plahvatusi, matemaatika klassis volditi paberist kujundeid, kunsti klassis vooliti savist kujusid ja keelte klassis maailiti pintsliga hieroglüüfe. Ühest klassist oli tehtud kohvik, kuhu olid üles seatud päikesevarjud ja rannatoolid, et mõnusamat meeleolu luua. Toidupoolise tõid Axi kooli lapsed ise kohale ja neid müüdi väikse tasu eest. Minu meelest nii tore idee! Agnes jäi kogu üritusega väga rahule. Oli olnud hästi lõbus ja peale selle oli hea tunda ennast asjaliku ja vajalikuna. Ma jäin mõttesse, et kas Eestis ka sellist üritust teha mõtet oleks või kas äkki juba tehakse midagi sellist? Kuna algkool ja põhikool on Eestis koos, siis võib olla võiksid selliseid presentatsioone teha hoopis kutsekoolid 9-klassi lastele ja nende vanematele?

Neljapäeval sai Agnes kätte oma kaua oodatud sünnipäevakingituse. Axi sünnipäev on jaanuaris ja me kinkisime talle selle puhul kaks Rihanna kontserdi piletit. Kontsert toimus alles oktoobris, nii et Axil tuli oma kingitust päris kaua oodata. Neljapäeva õhtul jätsimegi poisid koju, lõime ennast üles ja läksime kontserdile. See toimus O2 Arenal, mis on üks ilmatu suur kontserdihall. Seal on lisaks meeletult suurele kontserdisaalile veel mitukümmend restorani, kino ja ma ei tea, mis kõik veel. Me jõudsime täpselt soojendusesineja ajaks, nii et väga kaua aega ringi vaadata polnudki. Piletid olid meil istekohtadele, sest alla 16 aastastele seisukohti ei müüdud. Noh, Ax näeb tegelikult juba nii vana välja, et oleksime vast ära ka petnud kontrollid, aga tegelikult olid istekohad päris hea valik. Kui oli veidi igavam lugu, siis istusime, aga kui jala kepsuma võttis, siis möllasime ridade vahel. Kõik tegid nii :) Soojenduseks esines maailmakuulus DJ nimega Calvin Harris. Ma pean muidugi tunnistama, et polnud sellest nimest midagi  kuulnud, aga Agnes kilkas vaimustusest, sest tema muidugi oli. Muusika, mida DJ lasi, oli aga väga vinge ja paari tema enda mixitud lugu ma isegi teadsin. Möllasime nagu pöörased ja kui DJ oma esinemise lõpetas, siis olime otsekohe valmis Rihanna saatel tantsu edasi vihtuma, aga keda polnud, oli Rihanna. Saalis pandi tuled põlema ja kulus üle 45 minuti enne kui ta lavale ilmus. See oli ainuke kehv asi selle kontserdi juures, sest kogu peomeeleolu oli selle passimisega ära läinud. Õnneks taastus kogu elevus õige ruttu, sest Rihanna tegi ikka vägeva šõu, kusjuures ta suutis kogu selle tantsimise juures veel väga hästi laulda ka. Mõne loo puhul pidin näpud kõrva panema, sest saal kajas kuidagi vastu ja ei saanud õiget tunnet. Võib olla oleks vabaõhu kontsert selles mõttes veidi parem olnud? No aga äge oli ikka küll! Ma ei olnud enne suur Rihanna fänn, aga nüüd küll olen. Agnes oli täitsa pöördes ja ütles, et ta ei osanud arvatagi, et ta sünnipäevakingitus NII äge on! Kuna Rihanna hilines oma lavale saabumisega, siis läks kontsert kõvasti üle aja, nii et jõudsime vaevu-vaevu viimasele rongile ja koju alles kell 1 öösel. Hommikul olime unised nagu talveunes karud, aga siis panime Rihanna plaadi mängima ja elu tuli kohe jälle sisse. Isegi Robi, kes küll kontserdil ei käinud, aga on muidu suure hommikuse unega, sai hoobilt voodist välja :) Peaks teinegi kord hommikul soovikontserti korraldama ;)

Olge terved!

Elu õpetab

Ilm püsis ilus terve eelmise nädala. Sooja oli ligi 30 kraadi ja ilmavaatlejad rääkisid, et see pidi olema saja aasta rekord. Küll mulle meeldib olla selliste rekordite purustamise juures :) Täna on juba veidi jahedam ja nädala lõpuks lubati riigi põhjapoolsetesse piirkondadesse juba suisa jäidet ja võib olla isegi lund, mis tundub väga ebatõenäolisena, aga mine sa tea. Ilm muutub siin sekunditega. 

Reede hommikul läksin üle hulga aja jälle kepikõndi tegema. Saatsin Roberti kepiklõbina saatel kooli ja läksin sealt otse Richmondi parki. Minu kepid tekitavad endiselt suurt elevust ja on imetluse ja imestuse objektiks. Üks vanem mees ei suutnud kiusatusele vastu panna ja hüüdis mulle oma auto aknast, et "lund ju ei ole!", ise oma nalja üle äraütlemata rõõmus olles. Ma ei olnud ka kade, tegin imestunud näo pähe ja ütlesin, et oi, ma ei märganudki ja tänasin teda jagatud info eest :) Ma olen juba mitu korda käinud hommikusel kepikõnnil ja kirunud ennast, et mul pole olnud nutti fotokat kaasa võtta. Reedel ma fotokat ei unustanud, nii et sain täieliku kaifi nii kõndimisest kui ka ilusate piltide tegemisest. Päike paistis kelmikalt läbi puuvõrade, nii et esimese poole oma rännakust läbisin õige mitmete peatustega, sest kogu aeg oli vaja seisatada ja pilte teha. Edasi sammusin reipalt, kuni märkasin isahirvede karja üle autotee loivavat. Nad tõepoolest lausa tuiasid mööda autoteed, mis läbi pargi kulgeb, nii et autojuhtidel ei jäänud üle muud, kui lihtsalt seista ja oodata. No eks nad on vast sellega harjunud ka. Hirved  tulid otse minu poole ja kuigi nad on üsna suured loomad ja neil on väga suured sarved, siis ma ei tundnud hirmu, sest nad on ju inimestega harjunud. Võtsin oma fotoka välja ja klõpsisin neist pilte. Kõik oli rahulik ja kena, mina olin õnnelik, et nad nii hästi pildile sain, kui äkitselt toimus midagi hirmsat! Kaks isahirve, kes mulle kõige lähemal seisid, hakkasid omavahel rammu katsuma - panid sarved metsiku kiiruse ja tohutu jõuga kokku ja trügisid üksteist, sarved kolksumas teineteise vastu. Olin otse keset sõjatandrit! Kogu julgust kokku võttes tegin sellest võitlusest kiiresti ühe pildi (tänase loo illustratsioon!) ja vaatasin, et minema sain. Kartsin, et nad peavad mu käimiskeppe ka sarvedeks ja tulevad äkki veel mullegi kallale. Ikkagi ju võõras sarvedega isend! Oh, kui jube oli! Nende võitlus väga kaua ei kestnud ja lüüa saanud hirv kõndis solvunult minema, ise väga ebamaiseid hääli tehes. Kõndisime tükk aega paralleelselt, nii et ma mõtlesin oma peas juba välja pääsetee, juhuks, kui ta peaks mind tõepoolest ründama. Õnneks lõppes kõik hästi ja peale tudisevate jalgade ja väriseva südame, minuga muud hullu ei juhtunud. Peale seda intsidenti tuli mul muidugi meelde aasta tagasi kohalikus lehes loetud artikkel, et sügisel ei maksa hirvedele lähedale minna, sest neil on paaritumise aeg ja nad on selle tõttu väga sõjakad. Ei tule ka ju kõik meelde! Eile kuulsin, et ühte naist oligi üks isahirv rünnanud. Sellest olla ajalehes kirjutatud. Küll on hea, et see naine mina ei olnud. 

Agnes käis laupäeval kahel sünnipäeval. Esimene kujutas endast lihtsalt mööda Camdeni turgu kolamist ja shoppamist. Teine pidu toimus sünnipäevalapse kodus, kuhu jäädi ka ööseks. Mukiti, maiustati, lauldi karaoket, vaadati voodist filmi ja söödi popcorni. Kõlab nagu mõnus pidu, mida see ka oli. Meie käisime Robiga laupäeva hommikul järjekordses muusikaringis (Robile meeldib seal jätkuvalt) ja peale seda saime Kallega kokku ja läksime kõik kolmekesi Thames'i äärde jalutama ja ilusat ilma nautima. Sõitsime rongiga Wandsworth'i ja jalutasime sealt mööda jõe äärt Chelsea'ni välja. Mulle väga meeldib seal jalutada. Inimesi on seal vähe, kõnnitee lai ja ilus ja vahepeal on kohvikud, kus väikseid peatuseid teha. Kes inimtühja Londonit näha tahab, sel tasuks suund sinna kanti võtta.

Pühapäeva hommikul avati meie külas turg. Läksime ka vaatama, mida head seal pakutakse. Inimesi oli muidugi metsikult. Nädalavahetustel ja eriti ilusa ilmaga nädalavahetustel, on seal tegelikult alati palju rahvast, kes kõik, piknikukorvid pungil, Kew Gardensi nimelisse botaanikaaeda ilma nautima lähevad. Nüüd siis oli lisaks neile päevanautijatele seal ka hulgaliselt turukülastajaid. Müügilette oli üsna palju ja müüdi nii juurikaid, kala, kui liha. Peale selle veel koogikesi, käsitööd, juustu ja muud toidupoolist. Robi ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostis endale ühe hot-dogi. Alates kevadel toimunud kuninglikust pulmast, on sellest söögist saanud Robi lemmik, aga et me kodus neid just tihti ei valmista, siis kaupleb Robi alati mõnel sellisel üritusele endale ühe söömiseks. Turult me rohkem midagi ei ostnudki. Rahvas tungles lettide ääres ja et meil tegelikult midagi otseselt vaja polnudki, siis jalutasimegi niisama ringi ja vaatasime melu. Pärast läksime Richmondisse, et jõe ääres jalutada ja jäätis süüa.  

Ostuhulludel on Londonis raske elu, sest ahvatlused piiravad sind iga kandi peal. Seoses ilusate ilmade püsimisega, on kaupmehed hädas, sest inimesed ei osta piisaval hulgal talveriideid ja nii ongi alanud järjekordsed allahindlused. Minu meelest eelmised allahindlused alles lõppesid. Ei lasta ka inimestel rahulikult vaateakendest mööda käia :) Kuidas sa saad siis poest rahulikult mööda jalutada, kui silt nii ahvatlevalt kutsub, et hinnad all kuni 50%. Õnneks on alla hinnatud koledam osa kollektsioonist, nii et käsi rahakoti järele haarama niiväga ei kipugi. Seegi hea :)

Soojade soovide ja pehmete kallistustega!

India suvi

Inglismaale on saabunud vananaistesuvi. Ma ei suutnud täna hommikul ilmateadet vaadates oma silmi uskuda ja et teiega oma rõõmu jagada, siis illustreerisingi tänase loo pildiga, millel kujutatud järgnevate päevade Londoni ilmaprognoos. Kas pole võrratu? Valmistusin just suureks sügiseks, lasin ära vahetada kevad-sügiskingade kontsaplekid, viisin keemilisse puhastusse oma sügismantli ja panin ära kõik suvekleidid. Need tuleb nüüd muidugi jälle välja otsida, aga ma ei kurda. Teen seda suurima heameelega! Inglased nimetavad sügisesi sooje ilmu "India suveks" ja neile teeb tohutult nalja, kui ütlen, et eestlased kutsuvad seda hoopis vananaistesuveks. Ma olen viimasel ajal hakanud inglaste naljakaid väljendeid üles kirjutama. Veider on see, et enamasti kattuvad meie ja nende ütlused erinevate asjade kohta. Näiteks meie ütlus "see ei võta tal tükki küljest" kõlab inglastel "see ei võta tema ninalt nahka". No onju umbes sama?  Sellega seoses meenub mulle, et kui me siia kolisime, siis ma olin täiesti segaduses, kui inimesed minu teretamise peale küsisid, kas minuga on kõik ikka korras (are you allright?) Ma ei saanud üldse aru, et miks ei peaks siis minuga kõik korras olema või et kas ma tundun kuidagi imelik, kui ma neile "tere" ütlen? Õige pea sain ma aga aru, et see ongi nende viis terele vastata. Selle peale tuleb öelda: "Jah, aitäh! Ja teil?", mille peale nad enamasti vastavad, et "mitte eriti halvasti (not too bad!)". Lõbus! Ei mingit "how do you do/ I'm fine, thank you" vestlust. 

Kui ma oma eelmise nädala loo kirjutamise lõpetasin, siis kiirustasin Roberti kooli sponsoreeritud jalutuskäigule. Kujutasin ette, et jalutame loosungite ja lipukestega varustatult mööda Richmondi tänavaid, inimesed plaksutavad ja teevad annetusi Afganistani laste heaks. Tegelikkus oli aga midagi hoopis muud. Jalutasime lihtsalt, lapsed paaris ja lapsevanemad nende kõrval, kooli lähedal asuvasse parki, tegime seal ühe ringi ja tulime kooli tagasi. Ei ühtegi loosungit, ei mingeid lipukesi ega korjanduskarpe. Ausalt öeldes ei näinud meie matka peale mööda sõitvate autojuhtide ja pargis olevate koerajalutajate mitte keegi. Veider! Lapsevanemad ei osanud ka mulle selgitada, miks see jalutuskäik vajalik oli. Öeldi, et nii lihtalt on kombeks. Annetusi tuleb koguda oma sõprade/tuttavate/töökaaslaste ringis ja siis saadud summad kuu lõpuks kooli viia. Teen siis Focuses ühe korjandusringi ja toetame Kallega isiklikult ka üritust. 

Eelmine teisipäev algas koosolekuga koolis ja lõppes ka sellega. Kui hommikul käisime Robi koolis, siis õhtul toimus õppeaastat tutvustav koosolek Agnese koolis. Mulle meeldis Agnese kooli koosolek väga. See oli ülesehitatud samamoodi nagu eelmiselgi aastal, nii et alguses pidas direktor sütitava kõne kooli aulas ja edasi toimus järgemööda neli nö workshop'i ehk siis töö väiksemates gruppides. Tutvustati hindamise süsteeme, seda, kuidas lapsed tasemete järgi jaotatud on, milliseid abimehi koolis leidub (alates psühholoogist ja lõpetades karjäärinõustajaga) jne. Oli väga huvitav ja tempokas õhtu. Kõige huvitavam oli ehk see, et Agnesel (ja muidugi ka kõigil teistel tema aastagrupi lastel) tuleb juba sellel aastal ära otsustada, mis ainetes nad kahe aasta pärast oma põhikooli lõpueksamid teevad. Sellest, millised eksamid nad valivad ja kuidas nad need sooritavad, sõltub see, millisesse (ja kas üldse!) ülikooli nad tulevikus lähevad. Tuletan meelde, et Eesti mõistes käib Agnes alles 7.klassis! Selleks, et neil oleks kergem otsustada, korraldatakse koolis kevadel üritus, kuhu tulevad erinevate ametite esindajad, et lastega vestelda. See annab lastele aimu, milliseid töökohti üldse olemas on. Samuti on abiks otsuse tegemisel koolis tegutsevad karjäärinõustajad. Võib olla on tänu tasemetesüsteemile lastel ka veidi lihtsam seda otsust teha, sest neil on juba enam-vähem selge, mis aines nad tugevamad on, aga no keeruline on otsustada ju ikka. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis peale põhikooli lõpueksamite tegemist õpivad nad järgmisel aastal ainult neid aineid, milles nad oma eksamid tegid, et siis edasi Eesti mõistes gümnaasiumisse minna, kus veel süvendatumalt neid aineid õppida. Kui ülikooli mineku mõtet pole, siis minnakse vist kohe peale põhikooli lõppu ametit õppima. Koolisüsteem on siin minu meelest üle mõistuse segane! Ma ise mäletan, et läksin suure rõõmuga omal ajal keskkooli, sest siis oli veel kolm aastat aega mõelda, mida oma eluga peale hakata ja tegelikult ei olnud selget pilti ka kolme aasta möödudes. Ma ei tea, kas praegu Eestis juba antakse õpilastele karjäärinõu? Loodan küll, et see nii on. 

Eelmisel nädalal käisin koos Robiga lausa kolmel sünnipäeval. Kaks neist olid Robi klassiõdede sünnipäevad ja üks meie siinse uue eestlannast sõbranna tütre 3-aasta sünnipäevapidu. Kahjuks jõudsime viimasel olla ainult natuke aega, sest järgmine sünnipäevapidu pressis juba peale. Ühe klassiõe pidu oli aga eriti vahva. See toimus pitsarestoranis ja pidulisi oli umbes 15. Kõik lapsed sätiti laudade taha seisma, pandi neile põlled ette ja mütsid pähe ja iga laps meisterdas endale, kolme eriti entusiastliku kokapoisi juhendamisel, ise pitsa. Minu meelest jälle nii tore idee! Lapsed olid nii ametis ja nii asjalikud, et lausa naerma ajas. Tainas oli juba valmis tehtud, nii et igaüks sai endale taignapätsikese, mida nad siis veidi sõtkusid, rullisid ja pannile panid (kõigil oli oma väike pann). Igaüks valis enda pitsale just sellised asjad, mida ta tahtis, nii ei tulnud ka pärast probleemi, et keegi poleks oma pitsat söönud. Selleks, et pitsad ahjus sassi ei läheks, oli iga väikse koka mütsil number ja see number kirjutati ka iga ahju läinud pitsa juurde. Niiviisi oli lihtne pärast pitsad laiali jagada. Sellist pidu saaks väiksema seltskonnaga ju isegi kodus teha. See eeldab lapsevanemalt muidugi tugevat närvi, et mitte kogu tekkivast jahumöllust välja teha ;) 

Robert hakkas nüüd muusikatunnis käima. Ta peab tõesti väga hästi viisi ja kui kevadel tuli koolist kiri, et sügisest alustab koolis üks kord nädalas toimuv muusikaring, siis ma arvasin kohe, et Robi peaks seal osalema. Ring pidi toimuma kord nädalas lõunavahetunni ajal, nii et väga mugav. Ma ei tulnud aga selle peale, et ma peaksin avalduse otsekohe ära täitma ja kooli viima. Jorutasin sellega ikka hea paar kuud ja jäin loomulikult kohast ilma. Eelmisel nädalal saabus aga koju kiri, kus öeldi, et tänu suurele huviliste hulgale, avas Richmondi Muusikakool (kes seda tundi organiseerib) laupäevased rühmad ja et Robert on väga oodatud. Kellaaeg ei olnud väga hirmus, algus kell 10.30, nii et otsustasime minna uurima, mis seal toimub. Kohale jõudes selgus, et Robi grupis oli huvilisi ainult viis, kellest kaks poissi olid Robi klassist ja üks tema paralleelklassist. Lisaks veel üks võõras tüdruk. Robi arvas küll alguses, et ta ei hakka seal midagi tegema ja ainult vaatab, aga kuna sõbrad olid juba ees, siis ta otsustas ikkagi tunnist osa võtta. Kestis see ainult pool tundi, mille jooksul nad natuke võimlesid, trummi saatel marssisid, veidi laulsid ja tamburiini mängisid. Robile jättis kogu asi väga hea mulje, nii et nüüd on meie laupäeva hommikud sisustatud. 

Meil hakkavad siin puudel lehed juba värvi muutma ja alla kukkuma. Käisime ükspäev juba sahistamas ja värvilisi lehti otsimas. See polnud üldse lihtne ülesanne, sest ilusaid värvilisi lehti leidub siin väga vähe. Enamus mahakukkunud lehti on pruunid või suisa rohelised. Õigeid vahtraid on siin vähe. Enamus on plataanid, mis on suured, võimsad, roheliselaigulise tüvega puud, mille lehed on justkui suured vahtralehed, aga need ei lähe üldse värviliseks ja on alla kukkudes sama rohelised, kui puu otsaski. Ühel hommikul vannitoas hambaid pestes tundus mulle, et kätte on jõudnud hoopis kevad, sest akna taga laulis terve linnukoor. Ma pole suuremasi linnuteadlane ja ei oska arvata, mis linnud need olid, aga kõlasid need igatahes küll täpselt nii nagu Eestis kevadel. Huvitav, kas nad tulevad siis siia talvituma või olid nad lihtsalt läbilennul? 

Päikesest säravate tervitustega!

Avatud majad

Mul on täna vaba päev, sest tegemist on nii palju, et tööle minemiseks enam aega üle ei jää :) Tulin just Roberti koolis toimunud koosolekult. Istun meie Richmondi rongijaama kõrval asuvas lemmik kohvikus, joon maailma kõige paremat cappuccinot ja kirjutan seda lugu. Kõlab nagu tihe päev tõesti ;)

Robi kooli koosolek oli kokku kutsutud selleks, et tutvustada lapsevanematele, kuidas nende võsukesi sel aastal õpetama hakatakse. Mulle väga meeldis nende lähenemine. Igal veerandil on oma teema, mille läbi siis kõiki aineid õpetatakse. Selle veerandi teemaks on "Kõik minu kohta" (all about me), nii et lugemispalad, mida naed loevad, loodusõpetus, matemaatka, ajalugu ja kõik muud õppetunnid katsutakse ühel või teisel viisil selle teemaga siduda. Minu meelest nii vahva! Robi laulab kodus juba mitu päeva laulukest, mille eesti keelsed sõnad oleksid umbes, et "Mina, mina, küll on hea olla mina! Ma olen kõige vahvam, ainulaadsem terves maailmas, küll on tore olla mina!" Õpetajad rõhutasid, et sel aastal on õppetöö võrreldes eelmise aastaga palju intensiivsem, aga et sellegipoolest peaksid lapsed seda ikka naudinguga võtma ja õnnelikud olema. See muidugi ei peatanud hiljem vanemate küsimustetulva, et kas piisab, kui last iga päev lugema ja kirjutama õhutada ja et kui koolis ka igal nädalal pooletunnine prantsuse keele tund on, et kas siis on üldse mõtet ta lapsel veel väljaspool kooli keeltekoolis prantsuse keele tunnis käia? Jeerum! Need lapsed on ju alles 5 aastased! Appikene! Ikka väga püüdlikud vanemad. Me võtame siinset Robi koolis käimist ikka üsna lõdvalt ja lasemegi tal õnnelik olla ja ei sunni liigselt tagant. Nagunii alustab ta ju Eestis uuesti oma kooliteed. Uuriti veel, et mis siis saab, kui laps on mõnes aines kehvem, et kas teda siis järele aidatakse. Selle kohapealt võttis lausa direktor isiklikult sõna ja ütles, et sellised, mõnes aines veidi nõrgemad, lapsed koondatakse gruppidesse ja nendega tegeletakse spetsiaalselt veel eraldi, et neid aines järele aidata. Iga last pidi päev-päevalt jälgitama ja nende kohta märkmeid tehtama ja kui õpetaja märkab, et mõnes aines on mahajäämus, siis võetakse asi kohe käsile. Lapsevanematele pidi sel puhul koju saadetama väike teade selle kohta, et teie laps osaleb nüüd selle ja selle grupi töös. Minu meelest jälle tore väljamõeldis. Arvutiõppe kohapealt tegelevad lapsed sellega, et õpivad, kuidas internetist pilte leida (kooskõlas jälle parajasti käimas oleva teemaga) ja seda, kuidas neid leitud pilte Word'i faili kopeerida. Peale selle harjutavad nad veel klaviatuuril kirjutamist ja ka näiteks puldiga roboti kontrollimist. Nii vajalikud oskused! No roboti kohta ma ei tea, kas seda nüüd nii vaja on, aga arendab see last kindlasti väga hästi. Praegu saadetakse igal nädalal koju üks raamat, mida laps peab lugema ja sõnad, mille kirjapilt tal tuleb pähe õppida ja alates uuest aastat antakse igaks nädalaks koju ka kirjatükid, mille kirjutamist tuleb harjutada. Lugemise osas on Robi täpselt nagu mina väiksena. Esimene kord, kui me lugu loeme, siis ta on üsna püüdlik ja loeb sõnu enam-vähem hästi, aga teisel korral üritab  juba mälu järgi "lugeda" ja paneb juba parajalt pada ja no mida kord edasi, seda hullemaks asi läheb. Ma ise olin täpselt samasugune. Vaatasin kaks esimest tähte sõnast ära ja siis pakkusin huupi. Nii, et kui aus olla, siis ega me väga mitu korda seda koju saadetud raamatut ei vaatagi. Kaks-kolm korda ja aitab küll :) Usinad vanemad paneks mu sellise avalduse peale kiriku vande alla praegu ;) Hea, et nad eesti keelt ei oska.

Täna pealelõunal lähen taas Robi kooli, sest seal on täna kavas Sponsoreeritud Jalutuskäik Afganistani laste heaks. Ma ei kujuta ette, kuidas see asi täpselt välja nägema hakkab või mida see tähendab, aga kuna mul täna nagunii vaba päev oli, siis pakkusin ennast vabatahtliku vanemana appi lapsi sellel jalutuskäigul turvama. Ma küll nõutavat politsei kontrolli läbinud ei ole, aga see ei segavat mind jalutuskäigul osaleda. Ainuke, mida ma teha ei või on see, et ma ei tohi ühtegi teist last, peale Robi, kempsu saata. Ma usun, et suudan selle teadmisega elada ;) Jalutuskäigust räägin siis täpsemalt järgmise nädala loos. 

Kuna ma juba siin nii kooli teemadele pühendunud olen, siis jätkan samas vaimus. Agnes on sel aastal oma koolist päris suures vaimustuses. Ta on peaaegu kõigis ainetes kõige kõrgema tasemete gruppides, mis tähendab seda, et õpetajad, kes teda õpetavad, on ka kõige kõrgema taseme õpetajad. Natuke isegi alatu mõelda, et kui oled tuhnuke, siis pead läbi ajama kehvemate õpetajatega, aga nii see vist juba kord on. Ax ei sallinud enne üldse prantsuse keele tundi, sest neil oli tõesti tobe õpetaja, kes neid ainult kirjutama pani, aga mis keele õppimine see on, kui sa ainult kirjutada oskad. Sellel aastal on Axil aga uus õpetaja, kes pidi nendega ainult prantsuse keeles rääkima ja olema üldse väga värvikas kuju, nii et Ax läheb tundi lausa lustiga ja on hakanud kodus ka juba prantsuse keeles rääkima. Õpetajal pidi olema naljakas komme hüüda õpilaste valede vastuste peale "Ullalaaaaaa!" , mis kõlab kohutavalt naljakalt. Peale selle pidid nad iga tunni alguses laulma laulukest "Macarena". Nii, et pole ime, et prantsuse keelest on saanud üks Agnese lemmik tunde. Ax saabus eile koolist aga täieliku pommuudisega - alates eilsest hakkab Ax igal esmaspäeval koolis hiina keelt ehk mandariini keelt õppima! Kas pole vinge? Ax oli nii vaimustatud! See oli olnud Agnese kooli ajaloo kõige esimene hiina keele tund ja seda võimalust pakutakse ainult neile, kes on teistes võõrkeeltes kõige kõrgemas grupis. Õpetaja oli olnud armas pisike hiinlanna, kes rääkis nendega peamiselt ainult hiina keeles, mis oli nii segane, et no mitte millesti aru ei saanud. Eile õppisid nad numbreid ja Ax rääkis huvitavat lugu, et kuna hiina keeles kõlavad sõnad "neli" ja "surm" väga sarnaselt, siis peavad hiinlased number nelja õnnetuks numbriks. Samas, kui number kaheksa pidi olema neil õnnenumber, sest see pidi kõlama sarnaselt sõnaga "võit". Inimesed pidid lausa maksma selle eest, et  nende telefoninumber sisaldaks võimalikult palju number kaheksaid. Ma olen vist väga õnnelik, sest minu siinne telefoninumber sisaldab lausa neli kaheksat! :) Kui me siit ära kolime, siis müün selle kalli raha eest mõnele hiinlasele ;) Agnesest saab täielik polüglot, sest nüüd õpib ta lausa kuut keelt – eesti keelt, inglise keelt, prantsuse keelt, hispaania keelt, hiina keelt ja vene keelt. Vägev! Saksa ja portugali keel ongi veel ainult puudu ja siis oleksid kõik maailma „suured keeled“ selged. Tänu Agnese huvitavatele koolitundidele saan ma ise ka vaat, et iga päev targemaks. Hetkel õpivad nad bioloogias baktereid ja ühe tunni teema oli see, kuidas organism haigustega võitleb. Te olete kindlasti kuulnud arste ütlevat, et alla 38 kraadist palavikku pole mõtet alla võtta tablettidega, aga mitte keegi pole kunagi vaevunud seletama, miks seda siis mõtet teha pole. Tänu Agnesele ma nüüd tean ja jagan seda teadmist ka teiega. Asi on selles, et kui sa jääd haigeks, siis asuvad valged verelibled puntidena ümber haigust tekitanud bakterite nendega võitlema, aga kui valgeid vereliblesid ei jagu, siis genereeribki keha sulle palaviku, et seeläbi  valgeid vereliblesid juurde toota, nii et nad saaksid haigusetekitajatega paremini võidelda. Vot siis! Jälle targem! 

Nädalavahetusel toimus Londonis selline tore üritus nagu "Avatud Majade Nädalavahetus" (Open House Weekend). See toimub igal aastal ja tähendab see seda, et hooned, mis tavalisel päeval rahvale avatud pole, avavad oma uksed ja lubavad huvilistel sisse astuda ja ringi kaeda. Need on tavaliselt kontorihooned, riigiasutused või ka paleed või muuseumid, mis võivad isegi ka tavalisel päeval avatud olla, aga neil kahel päeval on sinna sissepääs tasuta. Meil läks ausalt öeldes esimese hooga isegi meelest ära, et selline tore üritus sellel nädalavahetusel käimas oli ja me läksime vaatama hoopis Londonis asuvat Väikest Veneetsiat. Väike Veneetsia kõlab küll väga uhkelt, aga nagu välja tuli, siis ega see nüüd midagi nii väga erlist polegi. Lihtsalt kaks kanalit saavad kokku üheks, seal sõidab palju paate ja kanalite ääres saab jalutada. Päris armas koht, aga no mitte midagi sellist, et kiljuks vaimustusest. Olimegi siis parajasti oma kanaliäärsel jalutskäigul, kui nägime silti, mis suunas "Avatud Majade Nädalavahetuse" puhul avatud kontorihoone poole. Kuna me seal juba niikunii olime ja vihma hakkas ka tibutama, siis mõtlesime, et astume sisse. Tegemist oli The Battleship Building nime kandva hoonega, mis asub üsna Paddington'i jaama lähedal. Sattusime täpselt selleks ajaks, kui algas ka giidiga ekskursioon. Hoone oli rajatud 1968-69 aastal ja arhitektiks oli Paul Hamilton. See ehitati Briti Raudtee depooks ja oli selle aja kohta väga ainulaadne oma modernsuse ja vormidega, mis olid pigem art deco stiilis, kui oma aja kohased. Hoone võitis omal ajal palju auhindu, muuhulgas ka parima betoonehitise auhinna 1969 aastal. Raudteelased kolisid hoonest välja 90ndate alguses välja ja maja jäi tühjaks ja hakkas lagunema. Maja "vallutasid" reivipeolised, kes lagastasid selle täielikult ära. 2000 aastal sai hoone renoveeritud, kusjuureks abiks sellel tööl oli maja algselt projekteerinud arhitekt. Nüüd asub seal väga hubane ja mõnus inseneribüroo BDSP Partnership ja uue hingamise saanud maja võitis aastal 2002 Aasta Ehitise preemia. See avatud majade üritus on minu meelest nii tore, et iga vähegi arhitektuurist huvitatud inimene võiks selle oma kalendrisse punasega ära märkida ja järgmisel aastal sel ajal suuna Londonisse võtta. 

Pühapäeval läksime juba teadlikult maja vaatama. Uurisime, milliseid maju Richmondi kandis näha saab ja otsustasime minna Twickenhamis asuvasse Kuningliku Armee Muusikakooli (Royal Military School of Music) Minu meelest kohutavalt naljakas, et selline kool üldse olemas on. Hetkel pidi Kuninglikul Armeel olema 29 orkestrit, mis on üsna vähe võrreldes 80ndate aastatega, kui orkestereid oli olnud lausa üle 70! Muusikakool asub uhkes hoones, nimega Kneller Hall, mis on rajatud 18.sajandi alguses. Sattusime maja vaatama jälle täpselt ekskursiooni ajaks ja ega seal ilma giidita ringi kõndida ei võinudki. Ikka sõjaväevärk! Huvilisi oli meie arvates uskumatult palju. Meiega ühes grupis oli ca 40 inimest. Kõigepealt räägiti pikalt maja ajaloost, mis oli värvikas. Maja on aegade jooksul aina ühe omaniku käest teise kätte läinud, muutes oma kuju ja kasutamise otstarvet, kuni sellest 1857 aastal Cambridge Hertsogi, Prints George õhtutusel muusikakool sai. Põhjus, miks printsi arvates muusikakkooli vaja oli, peitub piinlikus loos, mis juhtus 1854 aastal Türgis. Krimmi sõja ajal tähistati Kuninganna sünnipäeva paraadiga. Sel ajal koosnes armee orkester vabatahtlikest pillimeestest, kes olid Kuninganna sünnipäeva auks esitanud rahvuslikku hümni, mängides seda aga igaüks ise rütmis ja tempos, mis kokku kõlas, kui kohutav kakofoonia, nii et paraadil olnud rahvas oli suurt piinlikust tundnud seda kuulates. Nii saigi siis idee muusikakooli vajalikkusest idanema pandud. Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, aga armee muusikutel on ikka päris raske töö. Õnneks tänapäeval nad lahinguväljal mängima ei pea, aga kunagi oli olnud lausa hädavajalik, et armee kõiki vallutusretki saatis ka bänd. Näiteks üks kooli muuseumisse väljapanemiseks pandud lömmis puhkpill oli leitud otse Waterloo lahinguväljalt. Loomulikult saadavad armee muusikud kõiki kuninglikke paraade ja muidu tähtsaid üritusi. Koolis asub isegi väike kabel, kus siis õpilased saavad lihvida jumalateenistustel esinemiseks vajalikke oskusi. Igal pühapäeval toimuvad seal ka jumalateenistused ja kooli praegustel ja endistel õpilastel ja õppejõududel on lubatud selles väikses kabelis ka abielluda. Koolis asuvas muuseumis oli välja pandud suur hulk erinevaid pille, mida väga laheda jutuga giid meile ka tutvustas. Poleks arvanudki, et (põhiliselt) pasunatest nii palju ja huvitavalt rääkida võimalik on :) 

Asutangi end nüüd Sponsoreeritud Jalutuskäigule minema. Vihma õnneks (veel) ei saja :)

Kallistan teid kõiki!