Avatud majad

Mul on täna vaba päev, sest tegemist on nii palju, et tööle minemiseks enam aega üle ei jää :) Tulin just Roberti koolis toimunud koosolekult. Istun meie Richmondi rongijaama kõrval asuvas lemmik kohvikus, joon maailma kõige paremat cappuccinot ja kirjutan seda lugu. Kõlab nagu tihe päev tõesti ;)

Robi kooli koosolek oli kokku kutsutud selleks, et tutvustada lapsevanematele, kuidas nende võsukesi sel aastal õpetama hakatakse. Mulle väga meeldis nende lähenemine. Igal veerandil on oma teema, mille läbi siis kõiki aineid õpetatakse. Selle veerandi teemaks on "Kõik minu kohta" (all about me), nii et lugemispalad, mida naed loevad, loodusõpetus, matemaatka, ajalugu ja kõik muud õppetunnid katsutakse ühel või teisel viisil selle teemaga siduda. Minu meelest nii vahva! Robi laulab kodus juba mitu päeva laulukest, mille eesti keelsed sõnad oleksid umbes, et "Mina, mina, küll on hea olla mina! Ma olen kõige vahvam, ainulaadsem terves maailmas, küll on tore olla mina!" Õpetajad rõhutasid, et sel aastal on õppetöö võrreldes eelmise aastaga palju intensiivsem, aga et sellegipoolest peaksid lapsed seda ikka naudinguga võtma ja õnnelikud olema. See muidugi ei peatanud hiljem vanemate küsimustetulva, et kas piisab, kui last iga päev lugema ja kirjutama õhutada ja et kui koolis ka igal nädalal pooletunnine prantsuse keele tund on, et kas siis on üldse mõtet ta lapsel veel väljaspool kooli keeltekoolis prantsuse keele tunnis käia? Jeerum! Need lapsed on ju alles 5 aastased! Appikene! Ikka väga püüdlikud vanemad. Me võtame siinset Robi koolis käimist ikka üsna lõdvalt ja lasemegi tal õnnelik olla ja ei sunni liigselt tagant. Nagunii alustab ta ju Eestis uuesti oma kooliteed. Uuriti veel, et mis siis saab, kui laps on mõnes aines kehvem, et kas teda siis järele aidatakse. Selle kohapealt võttis lausa direktor isiklikult sõna ja ütles, et sellised, mõnes aines veidi nõrgemad, lapsed koondatakse gruppidesse ja nendega tegeletakse spetsiaalselt veel eraldi, et neid aines järele aidata. Iga last pidi päev-päevalt jälgitama ja nende kohta märkmeid tehtama ja kui õpetaja märkab, et mõnes aines on mahajäämus, siis võetakse asi kohe käsile. Lapsevanematele pidi sel puhul koju saadetama väike teade selle kohta, et teie laps osaleb nüüd selle ja selle grupi töös. Minu meelest jälle tore väljamõeldis. Arvutiõppe kohapealt tegelevad lapsed sellega, et õpivad, kuidas internetist pilte leida (kooskõlas jälle parajasti käimas oleva teemaga) ja seda, kuidas neid leitud pilte Word'i faili kopeerida. Peale selle harjutavad nad veel klaviatuuril kirjutamist ja ka näiteks puldiga roboti kontrollimist. Nii vajalikud oskused! No roboti kohta ma ei tea, kas seda nüüd nii vaja on, aga arendab see last kindlasti väga hästi. Praegu saadetakse igal nädalal koju üks raamat, mida laps peab lugema ja sõnad, mille kirjapilt tal tuleb pähe õppida ja alates uuest aastat antakse igaks nädalaks koju ka kirjatükid, mille kirjutamist tuleb harjutada. Lugemise osas on Robi täpselt nagu mina väiksena. Esimene kord, kui me lugu loeme, siis ta on üsna püüdlik ja loeb sõnu enam-vähem hästi, aga teisel korral üritab  juba mälu järgi "lugeda" ja paneb juba parajalt pada ja no mida kord edasi, seda hullemaks asi läheb. Ma ise olin täpselt samasugune. Vaatasin kaks esimest tähte sõnast ära ja siis pakkusin huupi. Nii, et kui aus olla, siis ega me väga mitu korda seda koju saadetud raamatut ei vaatagi. Kaks-kolm korda ja aitab küll :) Usinad vanemad paneks mu sellise avalduse peale kiriku vande alla praegu ;) Hea, et nad eesti keelt ei oska.

Täna pealelõunal lähen taas Robi kooli, sest seal on täna kavas Sponsoreeritud Jalutuskäik Afganistani laste heaks. Ma ei kujuta ette, kuidas see asi täpselt välja nägema hakkab või mida see tähendab, aga kuna mul täna nagunii vaba päev oli, siis pakkusin ennast vabatahtliku vanemana appi lapsi sellel jalutuskäigul turvama. Ma küll nõutavat politsei kontrolli läbinud ei ole, aga see ei segavat mind jalutuskäigul osaleda. Ainuke, mida ma teha ei või on see, et ma ei tohi ühtegi teist last, peale Robi, kempsu saata. Ma usun, et suudan selle teadmisega elada ;) Jalutuskäigust räägin siis täpsemalt järgmise nädala loos. 

Kuna ma juba siin nii kooli teemadele pühendunud olen, siis jätkan samas vaimus. Agnes on sel aastal oma koolist päris suures vaimustuses. Ta on peaaegu kõigis ainetes kõige kõrgema tasemete gruppides, mis tähendab seda, et õpetajad, kes teda õpetavad, on ka kõige kõrgema taseme õpetajad. Natuke isegi alatu mõelda, et kui oled tuhnuke, siis pead läbi ajama kehvemate õpetajatega, aga nii see vist juba kord on. Ax ei sallinud enne üldse prantsuse keele tundi, sest neil oli tõesti tobe õpetaja, kes neid ainult kirjutama pani, aga mis keele õppimine see on, kui sa ainult kirjutada oskad. Sellel aastal on Axil aga uus õpetaja, kes pidi nendega ainult prantsuse keeles rääkima ja olema üldse väga värvikas kuju, nii et Ax läheb tundi lausa lustiga ja on hakanud kodus ka juba prantsuse keeles rääkima. Õpetajal pidi olema naljakas komme hüüda õpilaste valede vastuste peale "Ullalaaaaaa!" , mis kõlab kohutavalt naljakalt. Peale selle pidid nad iga tunni alguses laulma laulukest "Macarena". Nii, et pole ime, et prantsuse keelest on saanud üks Agnese lemmik tunde. Ax saabus eile koolist aga täieliku pommuudisega - alates eilsest hakkab Ax igal esmaspäeval koolis hiina keelt ehk mandariini keelt õppima! Kas pole vinge? Ax oli nii vaimustatud! See oli olnud Agnese kooli ajaloo kõige esimene hiina keele tund ja seda võimalust pakutakse ainult neile, kes on teistes võõrkeeltes kõige kõrgemas grupis. Õpetaja oli olnud armas pisike hiinlanna, kes rääkis nendega peamiselt ainult hiina keeles, mis oli nii segane, et no mitte millesti aru ei saanud. Eile õppisid nad numbreid ja Ax rääkis huvitavat lugu, et kuna hiina keeles kõlavad sõnad "neli" ja "surm" väga sarnaselt, siis peavad hiinlased number nelja õnnetuks numbriks. Samas, kui number kaheksa pidi olema neil õnnenumber, sest see pidi kõlama sarnaselt sõnaga "võit". Inimesed pidid lausa maksma selle eest, et  nende telefoninumber sisaldaks võimalikult palju number kaheksaid. Ma olen vist väga õnnelik, sest minu siinne telefoninumber sisaldab lausa neli kaheksat! :) Kui me siit ära kolime, siis müün selle kalli raha eest mõnele hiinlasele ;) Agnesest saab täielik polüglot, sest nüüd õpib ta lausa kuut keelt – eesti keelt, inglise keelt, prantsuse keelt, hispaania keelt, hiina keelt ja vene keelt. Vägev! Saksa ja portugali keel ongi veel ainult puudu ja siis oleksid kõik maailma „suured keeled“ selged. Tänu Agnese huvitavatele koolitundidele saan ma ise ka vaat, et iga päev targemaks. Hetkel õpivad nad bioloogias baktereid ja ühe tunni teema oli see, kuidas organism haigustega võitleb. Te olete kindlasti kuulnud arste ütlevat, et alla 38 kraadist palavikku pole mõtet alla võtta tablettidega, aga mitte keegi pole kunagi vaevunud seletama, miks seda siis mõtet teha pole. Tänu Agnesele ma nüüd tean ja jagan seda teadmist ka teiega. Asi on selles, et kui sa jääd haigeks, siis asuvad valged verelibled puntidena ümber haigust tekitanud bakterite nendega võitlema, aga kui valgeid vereliblesid ei jagu, siis genereeribki keha sulle palaviku, et seeläbi  valgeid vereliblesid juurde toota, nii et nad saaksid haigusetekitajatega paremini võidelda. Vot siis! Jälle targem! 

Nädalavahetusel toimus Londonis selline tore üritus nagu "Avatud Majade Nädalavahetus" (Open House Weekend). See toimub igal aastal ja tähendab see seda, et hooned, mis tavalisel päeval rahvale avatud pole, avavad oma uksed ja lubavad huvilistel sisse astuda ja ringi kaeda. Need on tavaliselt kontorihooned, riigiasutused või ka paleed või muuseumid, mis võivad isegi ka tavalisel päeval avatud olla, aga neil kahel päeval on sinna sissepääs tasuta. Meil läks ausalt öeldes esimese hooga isegi meelest ära, et selline tore üritus sellel nädalavahetusel käimas oli ja me läksime vaatama hoopis Londonis asuvat Väikest Veneetsiat. Väike Veneetsia kõlab küll väga uhkelt, aga nagu välja tuli, siis ega see nüüd midagi nii väga erlist polegi. Lihtsalt kaks kanalit saavad kokku üheks, seal sõidab palju paate ja kanalite ääres saab jalutada. Päris armas koht, aga no mitte midagi sellist, et kiljuks vaimustusest. Olimegi siis parajasti oma kanaliäärsel jalutskäigul, kui nägime silti, mis suunas "Avatud Majade Nädalavahetuse" puhul avatud kontorihoone poole. Kuna me seal juba niikunii olime ja vihma hakkas ka tibutama, siis mõtlesime, et astume sisse. Tegemist oli The Battleship Building nime kandva hoonega, mis asub üsna Paddington'i jaama lähedal. Sattusime täpselt selleks ajaks, kui algas ka giidiga ekskursioon. Hoone oli rajatud 1968-69 aastal ja arhitektiks oli Paul Hamilton. See ehitati Briti Raudtee depooks ja oli selle aja kohta väga ainulaadne oma modernsuse ja vormidega, mis olid pigem art deco stiilis, kui oma aja kohased. Hoone võitis omal ajal palju auhindu, muuhulgas ka parima betoonehitise auhinna 1969 aastal. Raudteelased kolisid hoonest välja 90ndate alguses välja ja maja jäi tühjaks ja hakkas lagunema. Maja "vallutasid" reivipeolised, kes lagastasid selle täielikult ära. 2000 aastal sai hoone renoveeritud, kusjuureks abiks sellel tööl oli maja algselt projekteerinud arhitekt. Nüüd asub seal väga hubane ja mõnus inseneribüroo BDSP Partnership ja uue hingamise saanud maja võitis aastal 2002 Aasta Ehitise preemia. See avatud majade üritus on minu meelest nii tore, et iga vähegi arhitektuurist huvitatud inimene võiks selle oma kalendrisse punasega ära märkida ja järgmisel aastal sel ajal suuna Londonisse võtta. 

Pühapäeval läksime juba teadlikult maja vaatama. Uurisime, milliseid maju Richmondi kandis näha saab ja otsustasime minna Twickenhamis asuvasse Kuningliku Armee Muusikakooli (Royal Military School of Music) Minu meelest kohutavalt naljakas, et selline kool üldse olemas on. Hetkel pidi Kuninglikul Armeel olema 29 orkestrit, mis on üsna vähe võrreldes 80ndate aastatega, kui orkestereid oli olnud lausa üle 70! Muusikakool asub uhkes hoones, nimega Kneller Hall, mis on rajatud 18.sajandi alguses. Sattusime maja vaatama jälle täpselt ekskursiooni ajaks ja ega seal ilma giidita ringi kõndida ei võinudki. Ikka sõjaväevärk! Huvilisi oli meie arvates uskumatult palju. Meiega ühes grupis oli ca 40 inimest. Kõigepealt räägiti pikalt maja ajaloost, mis oli värvikas. Maja on aegade jooksul aina ühe omaniku käest teise kätte läinud, muutes oma kuju ja kasutamise otstarvet, kuni sellest 1857 aastal Cambridge Hertsogi, Prints George õhtutusel muusikakool sai. Põhjus, miks printsi arvates muusikakkooli vaja oli, peitub piinlikus loos, mis juhtus 1854 aastal Türgis. Krimmi sõja ajal tähistati Kuninganna sünnipäeva paraadiga. Sel ajal koosnes armee orkester vabatahtlikest pillimeestest, kes olid Kuninganna sünnipäeva auks esitanud rahvuslikku hümni, mängides seda aga igaüks ise rütmis ja tempos, mis kokku kõlas, kui kohutav kakofoonia, nii et paraadil olnud rahvas oli suurt piinlikust tundnud seda kuulates. Nii saigi siis idee muusikakooli vajalikkusest idanema pandud. Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, aga armee muusikutel on ikka päris raske töö. Õnneks tänapäeval nad lahinguväljal mängima ei pea, aga kunagi oli olnud lausa hädavajalik, et armee kõiki vallutusretki saatis ka bänd. Näiteks üks kooli muuseumisse väljapanemiseks pandud lömmis puhkpill oli leitud otse Waterloo lahinguväljalt. Loomulikult saadavad armee muusikud kõiki kuninglikke paraade ja muidu tähtsaid üritusi. Koolis asub isegi väike kabel, kus siis õpilased saavad lihvida jumalateenistustel esinemiseks vajalikke oskusi. Igal pühapäeval toimuvad seal ka jumalateenistused ja kooli praegustel ja endistel õpilastel ja õppejõududel on lubatud selles väikses kabelis ka abielluda. Koolis asuvas muuseumis oli välja pandud suur hulk erinevaid pille, mida väga laheda jutuga giid meile ka tutvustas. Poleks arvanudki, et (põhiliselt) pasunatest nii palju ja huvitavalt rääkida võimalik on :) 

Asutangi end nüüd Sponsoreeritud Jalutuskäigule minema. Vihma õnneks (veel) ei saja :)

Kallistan teid kõiki!