Rõõmus kooliaasta algus

Robertil algas eile kool. Minu suureks rõõmuks ta lausa ootas kooli minekut, nii et kui ma eile hommikul teda üles ajades ütlesin, et täna on lõpuks see päev, kui saab kooli minna, siis vedas Robert suu suureks naeratuseks, kuigi endal olid veel silmad täitsa kinni. Kooli juures tuli välja, et Robil on ikkagi kaks uut õpetajat. Alguses oli jutt, et abiõpetaja jääb samaks, kes oli eelmiselgi aastal, aga ju siis olukord suvel muutus. Mõlemad õpetajad on noored ja armsad. Õpetaja Miss Martell on tumedate lühikest juustega ja abiõpetaja  pikkade blondide juustega. Robile meeldib see blond vist natukene rohkem. Mul on endiselt käsil programm kasvatada Robertist mees, kes kingib naistele lilli, nii et Robi läks eile kooli kahe lillekimbuga. Keegi teine ei olnud märganud lilli kaasa võtta. No ju see pole kombeks. Õpetajatel oli muidugi lillede üle väga hea meel ja Robi kohe tehtud mees. Väike pisar Robil ikka tuli klassi minnes, aga ei midagi hullu. Kui ma Robile järgi läksin, siis tuli ta klassist välja ja ütles mulle "bonjour". Neil oli vist prantsuse keele tund olnud, kuigi Robi väitis, et see pidi olema hoopis india keel. Peale selle olid nad käinud laulutunnis, kirjutanud sõnu vihikusse ja lõpuks veel kehalisest kasvatust ka teinud. Ikka täisvärk koolipäev. Lauad on nüüd sätitud klassi nii, et ühe laua taga istub kuus last ja laudu on kokku viis. Kohe päris asjalik nägi klass välja. Täna hommikul Robi enam pisaraid ei valanud, aga palus, et ma ütleksin sellele blondile abiõpetajale (kahjuks ma ta nime ei tea), et ta hommikul Robi kõrval istuks. Robert mõtleb alati välja mingi sõnumi, mida ma õpetajale edastama pean. See teeb Robi millegipärast rahulikuks. Ju annab kindlust, et teda on märgatud. 

Blondidest juustest rääkides tuli mul meelde üks päris naljakas seik. Siin Londonis elades on mul alati väga hea ja lihtne rahvahulgas märgata, kus Robi parajasti on, sest nii heledate juustega lapsi rohkem naljalt ei ole ja Robi paistab rahvasummast hästi välja. Suvel Eestis olles juhtus aga mitu korda, et kaotasin Roberti äkitselt silmist, sest minu meetod - otsi valget juuksetutti - enam üldse ei töötanud. Väikseid valgete peanuppudega poisse oli lihtsalt nii palju :) 

Laupäeval otsustasime minna üle hulga aja Londoni Akvaariumisse ehk kalamuuseumisse nagu Robi seda kutsub. Ma ei suuda ära imestada, kuidas on võimalik, et iga kord, kui me seal käime, leiame alati uusi kalasid või muid elukaid, keda varem märganud pole. Iga kord on põnev! Rahvast oli muidugi hirmus palju, aga et me oleme juba päris proffid trügijad, siis ükski kala meil nägemata ei jäänud. Uudisena on kalamuuseumisse toodud nüüd pingviinid. Oh, nad olid nii ägedad. Paterdasid ringi, uudistasid läbi klaasi inimesi ja sukeldusid aeg-ajalt vette. Kuna meil aega oli maa ja ilm, siis sõitsime koju bussiga. Polegi väga hull. Waterloo jaama juurest saab meile kõigest kahe bussiga. Aega läheb muidugi päris palju, aga kui ajaga kitsas käes pole, siis on see lõbus atraktsioon. Chelseas otsustasime teha väikese peatuse ja tulime bussilt maha. Jalutasime mööda tänavaid, põikasime turule, ostsime toidupoolist ja tegime pargis väikse pikniku. Ilm oli ilus ja park oli rahvast paksult täis. Mulle ikka väga meeldib see inglaste piknikutamise traditsioon. Ilm pole neil ju siin suurem asi, aga niikui vähegi päike väljas on, nii on rahvas parkides tekkidel ilma, toitu ja üksteise seltskonda nautimas. Piknik peetud,  astusime jälle bussile ja jätkasime oma ekskursiooni "Tunne kodulinna teid ja tänavaid".

Pühapäeva hommik oli kohutavalt vihmane, nii et tundus, et peale toas passimise polegi midagi teha. Koristasime ajaviiteks maja ja kui sellega ühele poole saime, tuli ka päike välja. Ajastus oli lausa suurepärane, sest tegelikult oli meil plaanis pühapäeval külastada üritust nimega London Mela. See on suur Aasiamaade vabaõhtupidu, mis toimus meile üsna lähedal asuvas Gunnesbury pargis. Seda, et pargis pidu toimub, oli juba kaugele kuulda. Üles oli seatud lausa mitu lava, kus siis vaheldumisi või korraga, esinesid erinevad artistid. Üks lava oli pühendatud rohkem rahvuslikule muusikale, teine popp-artistidele ja kolmanda lava olid vallutanud noored ja vihased hevimehed. Publikut oli palju ja enamus neist paistis olevat (vähemalt juurte poolest) pärit Aasiast. Kogu üritus toimus tohutul maa-alal, kus peale lavade oli veel kümneid lõbustuspargi atraktsioone, lisaks veel benji hüpe (millele erilist tungi ei paistnud olevat), erinevate firmade väljapanekuid oma teenuste kohta, hulk ninni-nänni müüjad ja pikk rivi kõikvõimalikke toiduputkasid. Ostsime endile veidi toidupoolist ja jalutasime ringi. Päris naljakas oli Bolliwoody filmidele pühendatud telk, kus kaunitarid ja ilusad mehed sätendavates kostüümides rahvale Bolliwoody filmidele kohaseid tantse õpetasid. Lärmi ja möllu oli seal palju. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et aasiarahvad sellised suured pidutsejad on. Paljud olid peole tulnud peredega ja üsna rohkelt oli näha ka rahvariietes naisi ja mehi. Tundus, et see oli tõesti nende pidu. 

Kallid, musid, pikad paid!