Ökomasinatest monsterautodeni

Mul on tohutu armsad kolleegid. Eile, kui ma tööle läksin, seisis mu laua peal imeilus lillepott valgete alpikannidega ja kaart, kus sees õnnitlused aasta möödumise puhul FOCUSes alustamisest. No kas pole armas? Ma olin nii liigutatud. Sellised üllatused teevad kohe terveks päevaks tuju heaks ja annavad indu.

Nädalavahetus möödus meil mõnusalt. Ilm oli ka täitsa suvine, nii et sain lausa suvekleite kanda. Laupäeval toimus Battersea vana elektrijaama juures keskkonnasõbralike liiklusvahendite näitus. Läksime ka asja uurima. Väljapanek oli üllatavalt uhke. Oma toodangut esitlesid pea kõik suuremad autotootjad, kes ka lahkesti oma masinatega proovisõitu teha lasid. Kahjuks me ei osanud seda ette näha, et ilma juhiluba näitamata sõidule ei saa ja kuna lube kaasas polnud, siis pidime vesise suuga pealt vaatama, kuidas imevaikselt sõitvad autod mööda ringrada vuravad. Ilusaid autosid väga palju polnud. Mul on mulje, et autodisainerite jõud raugeb poolel teel. Kui auto esimene ots on ilus saanud, siis "tagumik" on kole või siis vastupidi. Oleneb vist sellest, kumbast otsast autot joonistama on hakatud. Meie üheks lemmikuks sai Hyundai Veloster, mis oli ilus nii eest, kui tagant ja isegi seest! Lahe asi selle auto juures oli see, et uksi oli sellel ainult kolm. Juhil ja kõrvalistujal muidugimõista, aga taga oli uks ainult kõnnitee poolses servas. Maru nutikas lahendus, mis hoiab kindlasti ära palju ohtlikke olukordi, kus inimene ettevaatamatult autost sõiduteele astub ja niimoodi õnnetuse põhjustab. Noortele, 11-17 aastastele, autosõpradele oli eraldatud ala keset näituseväljakut, kus nad said oma kätt proovida. See paistis olevat kõige popim atraktsioon, sest huviliste järjekord oli metsik. Millegipärast sõitsid nad kõik maru aeglaselt, nii et Kalle kahtlustas, et ehk oli mingi kiirusepiirang peale pandud. Lisaks autodele sai näha ka muid liiklemiseks mõeldud ökomasinaid nagu elektrimootoriga jalgrattad, mingid imelikud trimmereid meenutavad sõiduriistad jms. Nende elektrimootoritega jalgratastega juhtus mõni aeg tagasi üks päris naljakas lugu. Kalle oli kord oma järjekordset rattatrenni tegemas ja sõitis ikka päris kiiresti kui ta äkitselt oma hämmastuseks märkas, kuidas üks neiu temast tuima rahuga mööda liugleb. Võttis veidi aega enne, kui Kalle märkas mootorit neiu rattal :) Kui nüüd aga näituse juurde tagasi tulla, siis päris huvitavad olid ka autodest üle jäänud jubinatest tehtud loomakujud, mis kõigile vaatamiseks välja olid pandud (üks nendest on ka tänase loo illustreerival fotol). Mõni neist oli ikka väga andekalt tehtud. Loomakujude vahel olid aga pikad postid, kust kostus tasast muusikat. Postidel olid siin-seal avad ja kui sa ava ees oma kätt liigutasid, siis muutus meloodia ja rütm, nii et sa said seal omamoodi musitseerida. Lõbutsesime seal kohe tükk aega. 

Pühapäev kujunes meil poiste- ja tüdrukutepäevaks. Poisid läksid vaatama Roberti ühe lemmiktegelase Ben10 monsterautode show'd. Monsterautod on need ilmatu suured, tohutute ratastega masinad, mis väikseid autosid lömastavad. Olen seda telekast näinud ja olin rõõmus, kui Kalle ja Robi mind eriti kaasa ei kutsunud. Robert oli juba mitu päeva selle mineku pärast elevuses ja aina luges, mitu ööd veel enne üritusele minekut magada tuleb. Õnneks ta ei pidanud pettuma, sest asi oli ootamist väärt. Juba uksel oli neile ulatatud kõrvatropid, mida Robi ka kasutas, sest müra oli olnud täiesti hull. Ben10-ga seostus asi tegelikult ainult niipalju, et masinad olid värvitud ja kujundatud sarja tegelastele vastavalt ja ükskord oli vist Ben ka ise mootorratal lavale kihutanud. Muidu käis asi ikka selle ümber, et suured masinad sõitsid mootorimüra ja ragina saatel üle ritta seatud sõiduautode ja motikad hüppasid kohutavalt kõrgelt üle bussi. No äge! Robi oli sellest käigust nii suures vaimustuses, et nüüd mängib kodus ka muudkui autodega (muidu ta eriti suur autode fänn pole) ja eile kooli minnes võttis lausa fännikinda ja üritust tutvustava infolehe kaasa. Klassivennad olid vaimustuses!

Meie Axiga aga teostasime oma ammuse soovi ja läksime teistkordselt Briti muuseumisse. Käisime seal ka paar aastat tagasi (täitsa lõpp, kuidas aeg lendab), aga kuna siis oli kaasas ka Robi, kellele tundus väljapanek igavavõitu, siis pidime kõike vaatama kiirendatud korras. Nüüd oli aga aega maa ja ilm. Suutsime vastu panna kiusatusele ja möödusime Oxford Street'i poodidest ilma sisse astumata. Õnneks ei ole praegu käimas eriti palju allahindlusi, nii et poodide vaateaknad meid odavate hindadega ei meelitanud ja see tegi neist möödumise muidugi märksa lihtsamaks. Briti muuseum oli endiselt sama lahe, kui meile meelde oli jäänud. Võtsime põhjalikult läbi Egiptuse osa (Ax on suur vana Egiptuse fänn), siis uurisime veel väljapanekut kelladest, jõudsime käia tutvumas Aafrika, India ja Põhja-Ameerika väljapanekutega ja siis jõud rauges. Kõige naljakamad olid indiaanlaste kujud. Nende näoilmed olid nii tõetruud, et mõne kuju ees me lausa naersime. Näiteks istusid seal kaks, kohe näha, et väga solvunud nägudega tegelast, teineteise poole seljaga või siis üks teine taies, mis kujutas endast isa, kes uhke näoga oma poega kõndima õpetab. Meie kõige lemmikum kuju oli aga ühest eriti õnneliku näoga võidumehest, käed püsti ja nägu suurest võidujoovastusest säramas. Seda kuju vaadates sa lausa kuulsid, kuidas ta suurest õnnest kisab. Paari tunniga, mis me seal muuseumis olime, ei jõudnud me ikkagi kõike läbi võtta. Millegipärast hakkab selg muuseumites valutama. Ilmselt suurest vitriinide ees kõõlumisest. Nälg ka juba näpistas, nii et seadsime sammud hiinalinna ja kostitasime endid rikkalikus toidukohas, kus 8 naela eest võis süüa nii palju, kui süda lustis. Maitsesime peaaegu kõike, nii et pärast oli raske olla. Kuna olime väga Leicesteri väljaku läheda, seal aga asub uus ja uhke M&M kommide pood, siis läksime vaatama, mis seal pakutakse ja kuidas see välja näeb. No lahe oli see küll, aga ikka absurdselt kallis, nii et me ei ostnud midagi. Seal müüdi kõike - alates (loomulikult) kõikvõimalikes värvides M&M kommidest ja lõpetades pidžaamade ja ehetega. Kõigel muidugi M&M logo peal. Poel on neli korrust ja kõik on hirmus värvikirev ja lõbus ja lausa kutsub lapsi ostlema. Robertil jääb kahjuks see pood ilmselt nägemata ;) Ma ei viitsi temaga sinna vaidlema minna. Ta kindlasti ei taha mõista, miks pole mõtet osta 10 naelast Buckinghami palee valvuri vormis M&M mehikest või midagi muud umbes sama mõttetut. Käisime läbi kogu poe ja lugesime oma mõnusa tüdrukute-päeva lõppenuks. Jalad olid suurest kõndimisest juba päris valusad, nii et koju jõudmise üle oli päris hea meel. 

Vihma hakkas just sadama, kuigi alles paistis päike. Ma olen avastanud, et siin elades tasub käekotis igaks juhuks hoida nii vihmavarju, kui ka päikseprille. Iial ei oska arvata, kumba neist just parajasti vaja läheb. Vahel võib isegi juhtuda, et vajad neid lausa korraga :)

Rõõmsate tervitustega!