Olümpia

Ma tean, et ma lubasin, et ma sellel suvel enam blogilugusid ei kirjuta, aga no kuidas ma saan siis mitte kirjutada, kui olümpiatuli otse õuele toodi. Alates nädalavahetusest rändab olümpialeek mööda Londoni linnaosasid ja täna hommikul jõudis see Richmondisse. Mul vedas, et ma teisipäeviti kodus töötan. Jätsin toimetused, kus seda ja teist ja läksin ka asja kaema. 

Rahvast oli tänavale kogunenud palju. Mehed mootorratastel jagasid kõigile täispuhutavaid torusid, mis kokku lüües helehäälset trummipõrinat teevad. Lipud olid inimestel endil kaasas. Õnneks jagati Twitteri kaudu kogu aeg infot, kui kaugel tuli liigub, nii ei tulnud mõttetult raja ääres seista ja sai rahulikult veidi enne õiget aega lihtsalt kohale minna.

Kõigepealt saabusid eriti sõbralikud, rahvale lehvitavad, politseinikud. Siis suured sponsorite bussid kõva muusika ja tantsijatega, et rahva elevust veelgi tõsta. Mööda sõitsid masinad, mille akendest vaatasid välja Olümpia maskotid. Elevus kasvas...

Ja siis see tuligi! Olümpiatuli! Otse minu silmade ees! Poleks arvanudki, et mind selline meeleliigutus tabab. Pisar just põsele ei langenud, aga kuidagi eriti uhke tunne oli küll. Kahju oli ainult, et ma ei saanud seda elevust Agnese, Roberti ja Kallega jagada. Ax ja Robi mõnulevad juba Pärnu kandis, varbad merevees ja Kalle peab veel viimast päeva tööl olema. No mis seal ikka. Õnneks on olemas see blogi, nii et jagan oma rõõmu siin :)

Olümpia alguseni on jäänud vaid kolm päeva! Ootame põnevusega!

Sõjalaevad ja suvi

HMS Victory

Trotsides vihma, mis justkui oavarrest alla tuli, sõitsime laupäeval Portsmouthi. See on tore mereäärne linn, kus olime varemgi käinud. Eelmisel korral käisime vaateid nautimas Spinnakeri tornis ja sattusime suurde vaimustusse Portsmouthis asuvatest outleti poodidest, nii et selleks ajaks, kui olime valmis minema uudistama vanu sõjalaevu, mis sadamas seisavad, oli kellaaeg juba liiga hiline ja laevale minek jäi ära. Seekord aga teadsime juba poelõkse vältida ja läksime kohe laevadega tutvust tegema. Kõigepealt läksime laevale, mis kannab nime HMS Warrior. Valmis sai see laev aastal 1861 ja oli sel hetkel maailma suurim, kiireim ja kõige relvasatum laev. Viimases tiitlis ei tule hetkeksi kahelda, sest see laev oli otsast otsani täis kahureid, püstoleid ja püsse. Kahur asetses isegi kapteni kabinetis ja iga ca 20m tagant olid püsti postamendid, kus püstolid justkui vaagnal valmis olid, et neid oleks mugav jooksu pealt haarata. Kuigi sõjalaev, oli pealikute „korteris“ kena söögisaal, pika laua, mugavate toolide ja lühtria laes. Tavaliste madruste elu muidugi nii mõnus polnud. Nemad elasid pisikestes vaevu voodit mahutavates kajutites ja sõid söögisaalis, mis esimesel hetkel söögisaali tegelikult ei meenutanudki, sest lauad olid otse kahurite vahele paigutatud. Järgmiseks läksime vaatama kuulsat laeva nimega HMS Victory. See laev on kuulus selle poolest, et see oli Admiral Nelsoni lipulaev, millega ta võitles ka kuulsas Trafalgari lahingus Hispaanias. Just selles laevas, 21.oktoobril 1805 aastal, suri Admiral Nelson Trafalgari lahingus saadud haavadesse. Peale seda, kui Lord Nelson suri, pandi tema surnukeha puust tünni, mis täideti brändiga, et keha roiskuma ei läheks. Kui laev lõpuks Inglismaale jõudis, oli keha täiesti ideaalses seisukorras. Admiral Nelson maeti 09.jaanuaril 1806 aastal St Pauli Katedraali Londonis. HMS Victory valmis 1765 aastal ja oli teenistuses 34 aastat. See on ainus tänapäevni säilinud laev, mis on võidelnud Ameerika Iseseisvussõjas, võtnud osa Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni sõdadest. Laev oli võrreldes HMS Warrioriga palju väiksem, mis on ka mõistetav, sest see on ju palju vanem. Kalle pidi enamuses ruumidest käima kummargil, sest laed olid lihtsalt nii madalad. Eriti uhke oli admirali eluruum. Ikka siid ja samet ja uhke tumedast puidust mööbel, mis kuulus kunagi Admiral Nelsonile. Mulle meeldisid eriti admirali ja kapteni voodid, mis olid justkui lapsehällid, mis rippusid laest alla. Väga kaval idee, sest tormiga oli niimoodi ju palju parem magada. Voodist oleks võinud alla kukkuda. Kahureid oli selleski laevas hullu moodi ja püssirohu jaoks oli eraldatud kogu laeva põhi. Ma pean ütlema, et kuigi ma sõjandusest suurt ei hooli, siis oli isegi minul seal laevas huvitav ringi käia.

Robert sai eile koolist tunnistuse. Tunnistus on tegelikult raport Roberti edusammude kohta. Õpetaja on üksikasjalikult kirjutanud, kuidas Robertil koolis läheb, mis on tema tugevad ja mis nõrgemad küljed ja kuidas ta on aasta jooksul arenenud. Matemaatika ja kunst on õpetaja hinnangul Robi lemmik ained. Lugemine ja õigekiri tahab veel veidi harjutamist, mis on ka loomulik, aga üldiselt olid kõik hinnangud väga positiivsed! Igati tubli poiss! Eriti uhke olen ma selle üle, et õpetaja kirjutas, et Robert on väga heasüdamlik, teistega arvestav ja tore kaaslane ja et tal on koolis palju sõpru ja et on suur rõõm, et selline tore poiss selles klassis käib. No mis sa hing veel oskad tahta! Iga aine juures on hinnang Roberti pingutusele ja ma pean uhkusega ütlema, et kõigis ainetes hinnati Robertit „väga heaga“, mis on parim võimalik hinnang. Oleme uhked!

Meie blogi läheb nüüd suvepuhkusele. Reedel lähme Agnese ja Robertiga Eestisse, aga et ma pean veel veidi tööl käima, siis jätan lapsed minu vanemate juurde suve nautima ja tulen veel ise paariks nädalaks tagasi Londonisse, et siis Kallega koos augusti alguses pikemaks ajaks Eestisse sõita.

Mõnusat, toredat, vahvat ja päikselist suve! Kohtumiseni augusti lõpus!  

Magus nagu Eesti maasikas

Maasikad, maasikad, maasikad! Mulle hakkas ühel hetkel tunduma, et armsad Eesti sõbrad muust enam ei räägigi, kui peenralt korjatud, värsketest, magusatest, päikesesoojadest maasikatest, mida on nii mõnus põske pista ja mis maitsevad nagu soe suvepäev. Tundsin, kuidas väike kadeduseuss minus pead tõstis ja hüüdis klassikute sõnu laenates „ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!“ Olin kuskilt kuulnud, et siin on olemas farmid, mis pakuvad teenust „Pick Your Own“, mis eesti keelde tõlgituna võiks tähendada „Korja Endale Ise“. Minu suureks rõõmuks leidsingi Google abiga pika nimekirja sellistest farmidest, mis kõik lähemal või kaugemal Londonist sellist teenust pakuvad. Farme oli erinevaid. Mõned olid spetsialiseerunud vaid paarile marja- või köögiviljasordile, teistes oli valik laiem. Valisime välja Weybridge lähedal asuva farmi, mis jääb ca 30 minutilise autosõidu kaugusele meie kodust ja kus saab korjata nii maasikaid, tikreid, vaarikaid jm marju, kui ka porgandeid, ube ja teisi köögivilju. Ilm oli päikseline ja mõnus, aga mitte liiga palav, nii et just mõnus väikse korilusega tegelemiseks. Parkla servas seisis teenindusputka, kust said võtta endale korjamiseks vajalikud anumad ja pärast korjatud marjade/köögiviljade eest maksta. Ei saa ka mainimata jätta, et kilo hind oli peaaegu poole odavam, kui poest ostes. Valisime endile sobilikud anumad. Maasikate jaoks suuremad, 3kg mahutavad papist korvikesed ja vaarikate ja tikrite jaoks väiksemad, plastmassist karbikesed ja läksime otsima, kus need peenrad siis asuvad. Imestusel polnud piire, kui meie ees laiusid sajad meetrid peenraid maasikate, vaarikate ja tikritega! Ma ei ole elu seeski nii palju maasikaid näinud. Peenrad lausa punasid punastest marjadest. Peale meie oli seal endale magusat kraami korjamas veel nii mõnigi pere. Paistis, et see ongi lastega perede atraktsioon. Armas oli vaadata, kuidas lapsed olid suurde korvi korjanud umbes viis maasikat ja ühe rabarberi ja kuidas siis vanemad täiesti rahulikult nende eest maksid mõned sendid ja rõõmsalt lahkusid. Ei mingit higimull otsa ees korilust ja nõuet, et korv tuleb täis korjata. Meie muidugi nii tagasihoidlikult ei esinenud ja korjasime oma korvidele ikka kuhjad peale. Kui olime saagi eest tasunud, siis tegime seal samas pikniku, pikutasime heinamaal ja sõime äsja nopitud marju. Maasikad olid võrratud! Täpselt nagu Eestis! Ka vaarikad olid head, aga kõige üllatavamad olid tikrid, mis olid nii magusad, et ei tulnud mõttessegi neist lihtsalt sisu välja imeda ja kest minema sülitada. Need lausa sulasid suus. Peale marjapiknikut korjasime veel natuke porgandeid ja põldube ja siis sõitsime koju. Kogu sellest käigust jäi äärmiselt hea mulje ja ma olen kindel, et lähme veel teinegi kord sinna tagasi. Mõtlesin, et ei tea, kas Eestis oleks sellisel äril mõtet? Järjest rohkem on ju neid inimesi, kellel ei ole enam maal vanaema ja vanaisa, kellel pikad maasikapõllud maja taga laiumas. Ehk oleks isegi huvilisi, kes tahaksid endale head kraami ise noppimas käia? Põllumehele see erilist kulutust juurde ei tooks ja põld saaks nagu võluväel marjadest poole puhtamaks.

Agnese koolis oli eile selline päev, kus lapsed, kes sügisest 7.klassi tulevad (Eesti mõttes 5.klassi), tulid kooliga tutvuma ja veetsid terve päeva erinevates tundides. Agnes ja teised tublid noored hakkavad neile alates sügisest olema mentoriks ja veetsid ka eilse päeva lastele seltsiks olles. Agnes ütles, et neist oli isegi päris palju abi olnud, sest mõnel väiksel lapsel (10.-11.aastased) oli meel härdaks läinud, nii et Agnes sai kohe kevadel toimunud mentorluse kursustel õpitud nippe ära proovida ja lastega vesteldes neil tuju tõsta. Mõtled küll, et 10.aastane laps on juba suur ja asjalik, aga kui ta on terve elu käinud pisikeses koolis, kus on vaid 300 last, kus tal on olnud oma klassiruum ja oma armas mänguväljak kõik need 6 aastat, mis ta koolis on käinud ja kui ta siis äkitselt satub mammutkooli, kus juba ainuüksi ühes aastagrupis on 200 last, siis võib ikka kõhedaks võtta küll. Nii tore, et neil lapsukestel sügisel suured sõbrad ees ootamas on. Niimoodi on ju hoopis kindlam uues koolis alustada.

Ma ei saatnudki täna Robertit kooli. Tegin talle lihtsalt popipäeva. Ta käib küll rõõmsalt koolis, aga ma näen, et ta on pikast kooliaastast väsinud ja mõtlesin, et las parem mõnuleb ühe päeva. Magab kaua ja kui minu tööpäev läbi saab, siis lähme kalamuuseumisse (Londoni Akvaariumisse) ja võib olla ka London Eye’ga sõitma. Oleneb sellest, kui pikk järjekord seal on. Ma arvan, et mitte väga pikk, sest täna sajab vihma. Milline üllatus, kas pole?  Ilmamehed tegid juunist kokkuvõtteid ja leidsid, et selle aasta juuni oli kõigi aegade vihmaseim, s.o 250 aasta kõige vihmasem. Just nii kaua on ilmavaatlusi kirja pandud. Põud on nüüd lõpuks läbi ja ma võiksin voolikuga aeda kasta, aga sellel pole vajadust, sest aed on niigi kastetud. Võiks isegi öelda, et üle ujutatud. Õnneks paistab päike aeg-ajalt pilve vahelt, nii et olukord ei ole vaatamata kõigele siiski lootusetu :)

Kallid, musid, pikad paid!

Paat

Ramsgate sadam

Loodetavasti möödus Jaanipäev kõigi jaoks rõõmsalt ja meeleolukalt. Meie sellel aastal Jaanipäeva ei tähistanudki. Ausalt öeldes ei tulnud mul pähegi, et peaks lõket tegema ja vorsti sussutama. Huvitav, kas hakkamegi välismaalasteks muutuma? Tegelikult pole muretsemiseks põhjust. Usun, et asi oli hoopis selles, et meie laupäev oli nii tegus ja toimekas, et no läks lihtsalt meelest ära see kohustuslik lõke ja vorstike. Suvist pööripäeva tähistasime aga päeval küll. Koos rootslastega ja koos vana hea heeringa ja pitsi kangemaga. Mitte küll valge viinaga vaid hoopis Hollandi köömnenapsuga, mis maitses muide väga hästi, nii et ei saanud arugi, et kangusekraade selle kraamil suisa 45. Tegelik põhjus, miks me rootslastega napsu võtsime oli aga see, et Kalle endine ülemus, kes nüüd juba aasta jagu pensionipõlve nautinud on, oli Inglismaal käimas ja kutsus meid lahkesti külla. Nagu ma juba kunagi maininud olen, siis on Kalle endine ülemus vana meremees ja kuidas veel üks vana meremees oma pensionit paremini veedaks kui mitte merel. Sven oli siia purjetanud oma uuel jahil, mida me kõigepealt vaatama läksimegi. No küll oli ikka ilus ja uhke paat. Agnes oli nii üllatunud, kui ta seda nägi, sest me rääkisime kogu aeg, et lähme Sveni paati vaatama. Ax kujutas ette mingit aerupaati, millel heal juhul mootor peal on ja oli omaette mõelnud, et no ei tea, mida sellest ikka nii väga vaadata on. Paat osutus aga vägevaks jahiks, kus kaks magamistuba, elutuba-köök ja isegi täitsa korralik kemps/dušširuum olemas on. Kuna oli tormihoiatus, siis me merele ei läinud vaid olime niisama paadis ja tegime seal väikese pikniku. Sven rääkis, et sadama kandis elavad väga nutikad hülged, kes lüüsi/paisu (inglise keeles „lock“) alla laskmist teadustava sireeni peale kohale ujuvad ja asuvad  paatide vahel kala püüdma. Kui lüüs jälle mõne aja pärast alla lastakse ja hüljestel kõht täis on söödud, siis lähevad nad tagasi avamerele. Meil õnnestus ka ühte sellist kavalpead näha. Oli tõesti nii, et niikui sireen oli kõlanud, ujus hüljes kohale. Lõbus vaatepilt!

Sveni "väike" paat

Edasi sõitsime sadamast umbes poole tunni tee kaugusel olevasse linnakesse nimega Whitstable. Seal asub Sveni ja tema abikaasa pensionikindlustus ehk väike armas suvekodu, mida nad sel ajal, kui nad ise seal ei viibi, välja üürivad. See oli tore, pisike ja valgusrikas majake, kus me keha kinnitasime ja väikest soolaleiva/pööripäevapidu pidasime. Whitstable asub mere ääres ja on kuulus austrite poolest, mida seal kandis on püütud juba Rooma aegadest peale. Meie sel korral austreid küll ei söönud, sest kõht oli head Rootsi heeringat juba täis. Linnana on Whitstable imearmas. Seal on kitsad tänavad,  mis ääristatud ilusate ja omanäoliste majadega. Mul jäid kripeldama mitmed pudi-padi poed, mida ma seal nägin ja restoranid, mis aina värskeid austreid reklaamisid. Rand on seal kiviklibune. Robert oli rõõmus, sest leidis sealt mitmeid krabisid. Küll surnuid, aga no ikkagi lahe. Ranna äärt pidi sai jalutada mööda laudteed. Lõbus oli vaadata, kuidas iga mereäärne majapidamine oli oma aianurka ehitanud kõrge terassi, et ikka saaks mere vaadet täiel rinnal nautida. Peale linnaekskursiooni lahkusime oma Rootsi sõpradest ja Whitstable’st ja läksime vaatama, mida kujutab endast kuulus linn nimega Canterbury. Seal asub maailmaakuulus 13.sajandil ehitatud katedraal. Kuna jõudsime linna nii hilja, siis katedraali sisse me ei pääsenud, aga väljast oli see uhke küll. Meenutas tegelikult väga Salisbury katedraali, nii kujult, kui välimuselt. Võib olla oli ehk natuke suurem, aga meie tahumatu silm väga suurt erinevust ei leidnud. Linn ise on vahva ja vanaaegne. Täis ägedaid maju, mõnusaid tänavaid ja toredaid parke. Kes sinna kanti satub, siis tasub kindlasti ära käia. Rohkem, kui Canterbury, jäi aga kripeldama Whitstable. Tuleb ükskord tagasi minna. 

Kaval hüljes

Robert leidis rannas krabi

Austri karpide kogumispunkt Whitstable rannas

Whitstable rand

Canterbury on vana linn. Pildil olev hotell aastast 1403

Canterburys on paadisõit popp tegevus

Canterbury katedraal oma hiilguses

Robertil on koolis igal esmaspäeval „uudiste ring“, mis siis tähendab seda, et iga laps räägib teistele, mida põnevat ta nädalavahetusel tegi. Robert otsustas pühapäeva õhtul oma nädalavahetuse sündmused lausa kirja panna. Minu meelest sai tema jutt nii andekas, et ma ei saa seda teiega jagamata jätta, nii et skännisin selle sisse ja jagan suurima rõõmuga „Roberti blogi“. Selguse mõttes tuleb öelda, et aitasin teda vaid mõne üksiku keerulisema sõna kirjutamisel. 

Roberti reisikiri

Mäletate ehk, et kevadel oli meil päevakorral Agnese põhikooli lõpueksamite valik. Agnes vuhkis nüüd viimased kaks nädalat eksameid teha. Neil on siin kombeks, et igal aastal toimuvad kevadeti eksamid igas aines. Paras tüütus, aga samas hea, sest harjutab lapsi eksamipingega toime tulema. Osadest, sellel aastal tehtud, eksamite tulemustest sõltus, kas Agnes saab üldse teha põhikooli lõpus just need eksamid, mille ta valis. Õnneks läksid Axi eksamid nii hästi, et ta saab teha täpselt need eksamid, mille ta valis. Lisaks kohustuslikele eksamitele teeb Ax siis veel eksamid hispaania keeles, geograafias, keskkonnateadustes ja kunstis. Tegelikult küll ei tee, sest me kolime järgmisel suvel tagasi Eestisse, aga neid nelja ainet hakkab ta siis kõige muu kohustusliku kõrval alates järgmisest kooliaastast eriti süvendatult õppima.

Palju päikselisi  tervitusi!

La Dolce Vita

Mul on rõõm teatada, et vähemalt mõnel pool maailmas on soe. Saabusime eile õhtul Kallega suurest suvest ja tundub, et meil õnnestus sellest natuke isegi kaasa rabada, sest täna on Londonis üle hulga aja jälle suvekleidi-ilm. Alustan aga otsast ja sellest, et meil tekkis Kallega juba talvel plaan minna minu sünnipäeva paiku Itaaliasse, et minu vananemist ikka väärikalt tähistada. Lastega reisida on vahva, aga vahel on pagana lahe käia kuskil ka lihtsalt kaksi. Sellepärast küpseski meil teine plaan, lennutada minu kallid vanemad selleks ajaks siia, kuni meie Itaaliasse päikest otsima lähme. Mõeldud, tehtud! Ma pean siinkohal oma lahedaid vanemaid tänama, kes meie plaaniga kohe nõus olid ja ilma silmagi pilgutamata olid nõus pea nädalaks ajaks lastele seltsiks jääma. Ega neil lihtne polnud. Päevaplaanid olid tihedad, sest Robert tuleb ju igal hommikul kooli saata ja pärast talle täpsel kellaajal jälle järgi minna (Ax saab nende ülesannetega õnneks ise hakkama ;), vaadata, et kõik trenniasjad oleksid kotis, et raamatud loetud ja sõnad õpitud (jutt käib ikka Robertist, sest Ax on meil juba suhteliselt iseseisev inimene). Laupäeval oli kohustus minna ka Roberti koolis toimunud igaaastasele laadale. See on vägev üritus, kus toimub palju loteriisid, mänge, kontserte, saab põrkeautodega sõita ja head ja paremat süüa. Kogu tulu läheb koolile. Mul oli natuke piinlik, et ma sellest üritusest nüüd nö kõrvale hiilisin, sest seda laata aitavad läbi viia põhiliselt lapsevanemad, aga lohutasin ennast sellega, et olen olnud muul ajal aktiivne emme. Meie seltskond jäi laadaga väga rahule. Robert võitis loteriis hõbeauhinna, mis oli ainult veidi kehvem variant, kui peaauhind ehk kuldauhind. Kingituse valik oli olnud lai ja kuigi mängu korraldaja oli mu isale soovitanud, et ehk ta tahaks suurt pudelit Šoti viskit ja kuigi kiusatus sellist auhinda vastu võtta oli suur, siis leidis mu isa džentelmenina ikkagi, et kuna Robert õnneratast oli veeretanud ja kuna ta viskist veel väga ei hooli, siis las ta valib ikkagi midagi ise. Robert oli pika mõtlemise peale valinudki välja ilmatu suure paki jäätist. Auhinna oli välja pannud Richmondis tegutsev Itaalia jäätistega kauplev kohvik. Jäätisele tuli mõnel järgneval päeval järele minna. Valida sai suure hulga jäätiste hulgast lausa kolm sorti, mis kõik siis ühte suurde karpi pandi. Kõik olid Robi õnne üle väga õnnelikud. Pühapäeval käis nende rõõmus seltskond Kew Gardensi botaanikaaias. Neil vedas hullumoodi, sest just täpselt enne seda, kui nad hakkasid pileteid ostma, oli arvutisüsteem omadega sassi läinud ja nad said botaanikaaeda külastada puhta muidu. Võit rahas lausa 36 naela. Lilleilu nautlemine pole teps mitte odav lõbu.

Samal ajal nautisime meie Kallega Itaaliat. No küll oli mõnus! Ilm oli super. Viimasel päeval isegi liiga super, sest sooja oli lausa 39 kraadi. Pean tunnistama, et seda oli veidi liiga palju. Õnneks on Itaalias lisaks võrratutele veinidele ka hea õlu, mis läks kuuma ilmaga nagu soojale kerisele. Ma ei hakkagi siin pikalt kroonikat kirjutama, et kuidas kõik oli ja mis me kõik tegime. Ma arvan, et pildid räägivad enda eest. Seda pean küll aga ütlema, et itaallased on üks äraütlemata sõbralik ja tore rahvas. Mis siis, et nad inglise keelt ei räägi, käte ja žestide abil said kõik asjad aetud. Peale mõningast veini manustamist tundsin, et olen juba itaalia keele algkursuse läbinud, nii et rääkisin juba (enda meelest) üsna soravalt ;) Maandusime Milanos ja rentisime sealt auto. Sihtpunkt kõigi poolt armastatud Toskaana, kuhu me sõitsime Genova kaudu. Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et Milano kandis kasvatatakse palju riisi. Ma ei olnud Itaalia riisikasvatusest mitte midagi kuulnud, nii et neid suuri ja laiu riisipõlde näha oli väga üllatav. Teine suur avastus oli minu jaoks Liguria. See on piirkond, mis jääb Genova linna ümbrusse. See kant oli minu jaoks täiesti tundmatu. Suur oli minu üllatus, kui ma nägin, millised mõnusad liivarannad seal kandis asuvad, kusjuures piirkond on ise on kaljune. Mööda rannajoont sõites läbisime hulgaliselt imearmsaid linnakesi ja külakesi, mis olid pikitud piki rannajoont, sinisinine meri loksumas randa. Võrratu! Liguria rannad tegid Toskaana omadele 1:0 ära. Vähemalt minu meelest küll. Toskaana oli aga võrratu! Mulle nii meeldivad need mäetipul asuvad elamised, mida ümbritsevad viinamarjaistandused ja oliivisalud, tee ääri piiramas küpressid. Oleksime me paar nädalat hiljem läinud, siis oleks meil õnnestunud näha ka kuulsaid Toskaana õitemeres päevalillepõlde. Hetkel olid lilled alles nupus ja vaid siin-seal oli mõni eriti varajane lill oma õie lahti teinud. Ma tahtsin kindlasti ära käia ka väikeses linnas imega Certaldo. Käisin seal 17 aastat tagasi ja mälestused olid head, aga üsna hägusad. Tahtsin näha, kas mul tuleb see kant meelde, kui ma seda uuesti näen. Mitmel korral tekkiski mul deja vu tunne. Saabusime linna päevasel ajal (täpselt nagu ka 17-aastat tagasi). Linn oli justkui välja surnud, ainult vanamehed istusid puu all pargipingil ja parandasid maailma. Itaalia vanamehed on üldse nalajakad. Istuvad koos kobaras pingil ja üks on justkui eestkõneleja, kes teistele oma seisukohti mingi eriti olulise küsimuse osas selgitab. Teised kuulavad, vahepeal vahele segades ja vaieldes. Mulle tundub, et see on nende põhiline meelelahutus. Pühapäeva hommikul ühe väikse linna peaväljakul cappuccinot juues saime lausa elamuse neid mehi vaadates. Iga puu all istus oma „grupeering“, kes siis häälekalt maailma asju arutas. Väga lõbus. Certaldo linna juurde tagasi tulles, siis ma ei suutnud uskuda, kuidas ma sain olla ära unustanud, et selle linna kohal kõrguvate kindlusmüüride vahel paikneb nii lahe linnake. Ma mäletasin, et oli kindlus, aga pisiasjad olid kõik ära ununenud. Kui ma seda lahedat, keskaegset ja väga hästi sälinud majade ja tänavatega kindluslinna nägin, siis tuli muidugi kõik meelde. Linna peatänaval oli parajasti käimas pulmapeo ettevalmistus. Piki tänavat olid üles seatud kaks pikka lauda. Need lauad olid ca 200m pikad ja parajasti askeldati suure vaibarulli suuruse riiderulliga ja veeretati lina lauale. Sellest tuli kindlasti vägev pidu. Meid kahjuks peole kutsutud polnud ja kontvõõraks hakata me ka ei söendanud. Vaatasime pruudi üle (väga ilus!) ja lahkusime jäätist limpsides linnast. Jäätisega on Itaalias naljakas lugu. Terve maailm teab, et itaallased teevad parimat jäätist, aga mida ma ei teadnud on see, et nad ka armastavad hullupööra seda süüa. Mul jäi mulje, et itaallaste jaoks ei ole mitte kunagi liiga vara või liiga hilja süüa üks mõnusalt suur ports jäätist. Öösel, kui me hotelli poole vantsisime ja pidasime plaani veel tee pealt ühe veini ühes võtta, sabatasid kohalikud hoopis jäätiseputka juures. Minu meelest nii tore ja armas komme. Sulandusime massidesse ja sõime kohe iga päev vähemalt ühe, vahel ka mitu, jäätist. Oli ikka hea küll. Lisaks jäätiselettidele ajasid suu vett jooksma ka lihtsad köögiviljaputkad. Ma ei imesta, et itaallased nii hästi süüa teevad, sest kui toorained, millest sa oma toidu valmistad, on juba nii isuäratavad, siis see ju lihtsalt kutsub kokkama. Kujutate pilti, et mul hakkas suu vett jooksma, kui ma nägin köögiviljaletil müügil olevaid punaseid sibulaid. Need olid lihtsalt nii võrratud, rohelised sabad küljes tilpnemas, et löö või kohe hambad sisse ;) Seal samas kõrval ilusti rivis suure mehe pöidla jämedused suvikõrvitsad, õienupp küljes. Ilmselt süüakse see õis ka ära. Kalad, kartulid ja isegi toores liha – kõik tekitas isu. Kokkama ma siiski ei hakanud vaid nautisin teiste tehtud toitu. No küll oli hea! Kahju oli, et magu ei ole kummist. Kaalule minek tundub hetkel väga jubeda ettevõtmisena. Õnneks mind keegi sinna peale astuma ei sunni ka ja vabatahtlikult ma sinna ei lähe. Tehke või tina! Itaaliasse tagasi läheks aga iga kell! 

Genova tänavad on üsna kitsad

Lillepood Genova linnas

Genova linna peaväljak

Pesu  kuivab kõrgustes hästi

Genova jahisadam

Rannamõnusid saab nautida otse linnas. Meie üks lemmik linn Lerici.

Liguria rannad on mõnusalt liivased ja vesi sinisinine

Lerici - meie vaieldamatu lemmik!

Selline vaade avanes meie hotellist Livornos.

Veneetsia kvartal Livorno linnas

Männilinn Castiglioncello

Mina meenutusterajal Certaldos

Certaldos toimub kibe pulmapeo ettevalmistus.

Sellisesse postkasti lendab kiri linnutiivul

Certaldo kindluselinna tänav

Certaldo all-linn

Magasime nagu kuningakassid. Meie hotell San Gimignanos.

Vaade meie San Gimignano hotelli aknast. Elasime keset melu :)

Parajasti olid käimas San Gimingnano pidustused. Linn oli selliseid tegelasi täis.

Veini ja toitu teevad itaallased võrratult! Menüü on muide käsitsi kirjutatud.

Sellised naljakad masinad kimasid tänavatel ja teedel ringi. Kalle mahuks vaevu kasti :)

Külamehed arutavad asja...

Toskaana päikese all

Colle Val d'Elsa - siin tehti juba vanal ajal kristalli.

Mõlgiparandus Itaalia moodi :)

Mina ja maailm :)

On see nüüd mõrv või armurõõm? Võta nüüd kinni...

Firenze peakatedraal. No ei mahu pildile...

...ja ikka ei mahu

Katedraal pungitab

Firenze kuulus poodlemise sild

Soojade soovide ja parimate tervitustega!