Hea naine

Meil on nüüd lapsehoidja, kelleks on väga vahva Eestist pärit neiu, kes on juhtumisi ka minu tädipoja sõbranna. Ta käis meil eelmisel kolmapäeval külas ja õhtu kujunes väga toredaks. Ta töötab tegelikult siin muul alal, aga on hea meelega nõus meile vahel lapsehoidjaks tulema, kui meil vaja peaks olema. Kui päris aus olla, siis ega meil ju väga lapsehoidjat vaja polegi. Ax saab vajadusel ka Robile seltsiks olla ja ega meil neid üritusi, mis hilja õhtul toimuvad, eriti palju ju pole ka. Aga võiks ju! Võõral maal, sõpradest ja sugulastest kaugel elades, on üks suur mure see, et lihtsalt kahekesi olemise aega praktiliselt polegi. Lapsed on meil kiftid ja ega ma ei kurdagi, et nendega kogu aeg koos midagi ette võtame, aga õhtu (või lausa nädalavahetus) ainult kahekesi oma mehega lisab elule ikka mõnusalt vürtsi. Agnes on vahel ikka nii armas ja on Robiga kahekesi kodus, et me saaksime Kallega kahekesi õhtusöögile minna, aga süda ikka valutab natuke, et kuidas nad seal kodus on ja nii ei saa ju päris 100% õhtut ka nautida. Kui kõik on korras, siis pole ju üldse muret, aga kui midagi peaks viltu minema (ptuiptuiptui üle vasaku õla), siis oleks ikka hea, kui mõni täiskasvanu ka kodus oleks. Pealegi rikume me praegu tegelikult seadust, sest seaduse järgi ei tohi siin alla 16-aastased lapsed ilma täiskasvanuta kodus olla. See reegel on minu meelest muidugi liiga üle pingutatud ja jabur, aga no mis teha. Mõnus, et meil on nüüd vahel veidi vabadust! Ei teagi kohe, mis selle õnnega peale hakata :)

Minu sõbanna käis hiljuti oma mehega Londonis. Meile nad külla ei jõudnud, sest neil on samuti väiksed lapsed ja nad nautisid võimalust päris kahekesi aega veeta. Ma mõistan neid täiesti! Miks ma sellest aga üldse juttu teen on see, et peale reisi pani sõbranna Facebooki nende Londoni reisi pildid üles. Kallel küll Facebookis kontot pole, aga kui mul on leht lahti jäänud, siis ta vahel ikka vaatab, mis seal toimub. Ja mida ta näeb! Tuli välja, et minu sõbranna on nii hea naine, et oli veetnud nende väheste päevade jooksul, mis nad Londonis üldse olid, pool päeva oma kalli abikaasaga Sõjamuusemis. Meie sinna muidugi mõista veel jõudnud polnud, sest mulle lihtsalt üldse ei meeldi sõjateema. Kalle muidugi ei saanud mainimata jätta, et kuidas mina küll nii hea naine pole, et teine tuleb mõneks päevaks Londonisse ja on nõus sellest kallist ajast suure osa Sõjamuuseumis veetma. Meie lausa elame siin ja pole sinna ikka veel jõudnud. Panin sellepeale kõrvad ludusse ja pidin tunnistama oma kaotust. Kui saabus laupäev, siis hakkasime mõtlema, et mida ette võtta. Ilm just eriti ilus polnud, nii et just selline paras muuseumide külastamise päev. Ja mis te arvate, kuhu me siis läksime? Usun, et kõik arvasid ära – muidugi Sõjamuuseumisse! Ma ei saanud ju sõbrannast kehvem olla ja poisid nii tahtsid sinna minna. Meie Axiga jäime oma arvamuse juurde, aga läksime ikka kaasa. Ma küll korra pakkusin, et äkki Kalle tahaks isa ja poja päeva teha, aga see variant langes kuidagi märkamatult ära. Muuseum oli väljast väga ilus, uhke suure torniga maja, mis algselt oli olnud psühhiaatriahaigla, lihtsamalt öeldes hullumaja. Päris sobiv paik sõjamuuseumile, ma leian. Muuseumi ees ilutses vägev kuulipilduja (mis nii ilus polnud), mis olla kunagi lausa 29 km kaugusele suutnud tulistada. Vägev värk! Muuseum asus viiel või kuuel korrusel. Ei mäletagi enam täpselt. Sisse minnes oli suur ruum täidetud kõikvõimalike sõjamasinatega – tankid, kuulipildujad, pommi poolt kokku litsutud auto, allveelaev jne. Rahvast oli päris palju, enamuses mehed ja ma võin öelda, et ma pole elu seeski näinud nii palju elevuses olevate nägudega mehi. No tõesti! Päris lõbus oli neid vaadata. Aga ikkagi, mind see muuseum erutada ei suutnud. Sõda on kole asi ja sõjamasinad on koledad ja mulle tõesti ei paku pinget, kui vägev mõni tank oli või kui kaugele mõni pommiheitja oma pommi heitis. Minu meelest on see vastik. Eks ajalugu on ajalugu ja mis olnud, see olnud, aga ma ei taha seda näha. Kalle ja Robi leidsid muidugi, et muuseum oli lahe, aga ma usun, et me sinna rohkem ei lähe. Või siis vähemalt mina ei lähe. Nüüd on meil aga punkt kirjas, sest kõik Londoni kümme parimat muuseumi on läbi käidud või no vähemalt nähtud, sest selleks, et neid kõiki korralikult läbi käia, kulub ikka meeletu aeg. Sõjamuuseum oli neist siis viimane. Nendest kõigist on minu lemmikud vist Rahvusgalerii ja Briti muuseum. Briti muuseumit saime tegelikult ainult nö nuusutada, sinna peaks teinekord veel tagasi minema. Hea idee järgmiseks vihmaseks päevaks!

Peale Sõjamuuseumis käiku läksime vaatama linnaosa Elephant & Castle, mis kõlab ju väga uhkelt. Kuna muuseum asus otse selle linnaosa keskuse kõrval, siis oligi hea sinna jalutada. Aga oli see alles üks kole koht! Ma olin lugenud raamatust „Minu London“, et see pole just mingi eriti kaunis paik, aga ma olin ikkagi üllatunud, kui kole see oli. Must ja räpane, täis väga eri-ilmelisi maju ja väga erivärvilisi inimesi. Kogu see asi oli seal kuidagi väga kaootiline ja hirmus ja asja ei teinud paremaks ka inetu turg, mis metroojaama kõrval asus. Isegi kaubanduskeskus oli nii eemaletõukav, et välisuksest me kaugemale ei siirdunud. Sinna kanti on nüüd ehitatud isegi mõni ilus pilvelõhkuja, aga isegi need ei suutnud asja paremaks teha. Läksime sealt üsna kähku minema. Elamus oli ju saadud.

Pühapäeval oli selle eest imeilus ilm. Soojakraade just eriti palju polnud, aga päike paistis nii soojalt, tunne oli nagu Eestis kuskil märtsi lõpus. Käisime hommikupoole Axi koolis Car Boot Sale’l. Seekord seal väga põnevat kraami polnud, Robert ainult hankis endale 1.30 naela eest kolm eriti olulist mänguasja. Pärast tulime koju, Kalle läks rattaga sõitma ja meie tegime aiatöid. Sügisel ei jõudnud kõiki lehti kokku riisuda ja nüüd siis sai see töö tehtud. Robert rõõmustas putukate üle, kes lehtede alt välja tulid ja karjatas neid natuke. Putukad eriti ei allunud korraldustele. Meie Axiga rõõmustasime aga nartsissi üle, mille pung on juba nii suur, et hakkab kohe-kohe õitsema.

Meil peaksid töömehed kohe siia jõudma. Asi selles, et meil läks duššisüsteem nässu. See töötab umbes 5 minutit ja siis lülitab ennast välja, nii et pesemiseks tuleb käia kas vannis või end kopsikuga üle uhada. Tõstsin meie kinnisvaramehele hädakisa juba paar nädalat tagasi, aga no siin asjad venivad. Ei saa nii ruttu kohe asja kallale asuda. Enne tuleb ikka üheksa korda mõõta ja siis alles lõigata või kuidas see vanasõna oli. Esimese nädala vist kinnisvaramees lihtsalt ootas, et äkki paraneb asi ise ära. Ei paranenud. Nüüd siis lubas mehed kohale saata. Eks näis, mis sellest asjast saab. Oleme siin juba dušši all käimise kiirusrekordeid püstitamas! Kokkuhoid missugune!

Ikka tervitades!