Koolis, kontserdil ja peol

Eelmise nädala neljapäeva olin ma oodanud juba tükk aega, sest sellest tõotas tulla üks igati meeldiv päev. Esimene põhjus, miks neljapäeva oodata tasus oli Axi koolis toimunud järjekordne arenguvestlus. Küll on ikka tore, kui sul on nii tore ja tubli tütar, et arenguvestlusele minek tekitab meeldivat elevust ja ootusärevust, mitte hirmuhigi laubal. Agnes oli enne õpetajatega kokku leppinud, mis kell me nendega kohtume, nii et kõik käis täpse ajakava järgi. Nii nagu ma lootnud ja oodanud olingi, sain ma jälle korraliku kaifi osalieks. Agnese hinded on endiselt ühed, sekka paar kahte. Paljudes ainetes on ta juba praegu jõudnud tasemele, mis on tema eesmärgiks pandud järgmise aasta lõpuks. Õpetajad ei jõudnud ära kiita, kui hästi on Agnesel alati kõik kodused tööd tehtud, kui sõbralik on ta teiste õpilaste vastu, kui huvitav on tema mõttelend ja kui asjalikult vastab küsimustele, kui neid temalt küsida. Oli ainult üks asi, milles õpetajad soovitasid Axil end tagant utsitada. Nad leidsid, et Agnes võiks tunnis julgemalt oma arvamust avaldada ilma, et seda temalt küsitaks. Eesti mõistes tähendaks see siis justkui tunni segamist, siin aga leitakse, et kui lapsel on tunni teema osas mõtteid, siis tal tuleks neid mõtteid kogu klassi ees julgelt jagada, et siis kõik saaksid selle üle arutleda. Kas pole lahe? Ma kujutan ette, et õpetaja seisukohast on selliseid tunde palju keerulisem ohjeldada, aga teisest küljest on selline tund palju huvitavam nii õpilasele, kui ka õpetajale. Rääkimata sellest, et niimoodi õpivad lapsed tulevikuks väga vajalikku oskust - oma ideede ja mõtete julget avaldamist. Sellest tuli mul meelde ühe prantslanna jutt, kellega ma FOCUSes kohtusin, kes ütles, et prantslased ei avalda mitte iialgi oma arvamust, kui seda neilt ei küsita. Seda otse vastupidiselt inglastele, kellel on koosolekutel alati käsi püsti ja kes ei karda öelda, mis nad millesti arvavad. Nüüd ma näen, kust selline julgus tuleb.

Peale Axi koolis toimunud enesehinnagut tõstvat üritust, kiirustasime koju, sest meil Kallega oli sel õhtul kavas veel teinegi kaua oodatud üritus. Ühe minu lemmik laulja Katie Melua kontsert. Tegelikult pidi see kontsert toimuma juba eelmise aasta detsembris, aga millegipärast jäi see siis ära ja lükati edasi maisse. Nii, et oodatud sai seda ikka kohe päris pikalt. Kontsert toimus Hammersmithi Apollo kontserdimajas. Läksime kohale pool tundi peale uste avamist ja jõudsime täpselt soojendusbändi alguseks kohale. Soojendusbändiks oli Jonathan Jeremiah ja bänd koosnes kitarriga lauljast (kelle nimi ongi juhuslikult Jonathan Jeremiah ;), kontrabassimehest ja viiuldaja-neiust. Kitarri, kontrabassi ja viiuliga saab ikka väga lahedat musa teha. Paar nende lugu mulle isegi täitsa meeldisid. Kui soojendusbänd lõpetas, siis tekkis pooletunnine paus, mille jooksul külastajad end mitmetes baarides kosutada said. Baare oli seal tõesti palju, arvestades, et kontserdisaal ei olnud väga hiiglaslik. Ma arvan, et umbes 1,5 korda Tartu väike Vanemuine. Siis aga algas kontsert. Juba esimesest hetkest, kui Katie Melua lavale tuli ja laulma hakkas, olin ma üleni kananahaga kaetud. Mul tekkib eriti heade lugudega alati kananahk ihule. Päris imelik, sest tavaliselt seostatakse kananahka just ebameeldiva emotsiooniga. Mul on vastupidi, vähemalt muusika osas küll. Katie Melual on ikka meeletult võimas hääl ja väga ilusad laulud. Oma tuntumatele lugudele sekka esitas Melua vahepeal ka rockilikumaid lugusid, mis aga minu arust talle nii hästi ei sobi. Rocki jaoks on tal ehk liiga puhas ja võimas hääl. Kontsert kestis paar tundi. Rahva tungival soovil tehti lausa kolm lisalugu, millest üks, „Nine Million Bicycles“, on minu absoluutne lemmik! Võiks lausa öelda, et selle looga Katie Melua mu kunagi ära võluski. Nii, et jäime kontserdiga väga rahule. Mina ilmselt veidi rohkem, kui Kalle, sest mulle lihtsalt meeldib tema muusika rohkem, kui Kallele. Veidi ehk häiris suur saal ja intiimsemas õhkkonnas - võib olla kuskil restoranis või mõnes väiksemas saalis, kus istud laua taga, limpsid veini ja kuulad Katie Meluat laulmas - oleks kaif olnud veel suurem.

Reede oli täis tihedaid toimetusi, mis kulmineerusid pealelõunal kell 4 alanud Roberti suurejoonelise sünnipäevapeoga. Suurejooneline pole selle kohta üldse liiga palju öeldud, sest see pidu oli meil tõesti suurelt ette võetud. Kutsutud oli kogu klass ehk 30 last ja meie suureks üllatuseks tulid kõik, peale paari lapse, kohale ka. Lisaks veel mõned õed-vennad, nii et kokku võis seal olla ligi 35 ca 5 aastast last. Möll oli metsik! Sünnipäeva pidasime kohalike kommete kohaselt kiriku kõrval asuvas kirikule kuuluvas majas, mis ongi sinna ehitatud ürituste korraldamiseks. Maja on avar ja valgusrikas, seal on köök ja suur saal, mis mahutab 100 inimest. Koos kohale tulnud laste ja nende vanematega meil palju sajast puudu vist ei tulnudki. Kõige parem selle maja juures on aga see, et seal on suur muruplats, kus lapsed saavad ringi joosta ja palli mängida. Ilm oli lausa võrratu! Veel neljapäeval sadas vihma ja ma olin üsna murelik, aga reedel paistis lauspäike ja sooja oli 25 kraadi! Ideaalne! Kuna pidu algas kohe peale kooli (tunnid lõppevad neil kell 3.10), siis otsusasin reegleid rikkuda ja katsin kohe rootsilaua ja palusin kõigil kohale tulnud lastel (ja vanematel) ennast kostitada. See ebatavaline käitumine tekitas vanemates suurt poolehoidu ja veidi ka imestust, sest no nii pole ju kombeks. Siin on tavaliselt nii, et söömine on viimane asi, millega peol tegeletakse. Kõigepealt minnakse kohale, siis tuleb meelelahutaja lapsi lõbustama ja pool tundi enne peo lõppu kamandatakse kõik lauda ja antakse veidi süüa. Meil oli niisiis kõik peapeale keeratud, aga see paistis kõigile väga meeldivat. Saal oli meil kaunistatud õhupallidega, mis olid kuude viiest õhupallist koosnevasse punti seotud ja siia-sinna sätitud, et ruumile värvi anda. Peale selle maalisin ma ilmatu suure sildi "Happy Birthday Robbie", mille me riputasime õue, maja seinale ja Robi palvel ussi moodi suure number viie, mis kaunistas saali seina. Kõik see nägi väga vahva välja! Kalle puhus veel lisaks palju õhupalle täis ja lapsed lõbutsesidki esialgu õhupallidega mängides. Minu meelest pole paremat meelelahutust õhupallidest. Nalja kui palju ja pauku ka, kui mõni neist katki läheb ja seda ju ikka juhtub. Külalised aina saabusid ja Robert võttis neid vastu nagu peremees kunagi. Jooksis külalistele vastu, tänas kingituse eest ja palus edasi astuda. Emad olid sellisest käitumisest lausa lummatud ja ütlesid, et nad pole veel kunagi midagi sellist näinud. Nende lapsed ei lähe kunagi kellelegi vastu ja kingitused antakse tavaliselt vanemate kätte. Olin uhke! Kui möll oli juba üle igasuguse piiri minemas ja lapsed jooksid ringi nagu metslased, möirgasid ja rõõmustasid, siis jõudis kohale meie tellitud meelelahutaja - mees nimega Steve, päris elus sisalike, madude, ämblike ja konnadega. Lapsed said mõnigase raskusega murule istuma palutud ja siis algas show. See oli lihtsalt uskumatu, kes sellel mehel kõik kaasas olid. Esimeseks asjaks tõmbas ta oma spordikotist (sest just seal nad tal olid, kui ta kohale jõudis) välja pika kirju mao. Robert paluti assistendiks ja madu riputati talle kaela. Efekt oli vägev! Lastel ja lapsevanematel vajusid suud ammuli ja kõik jälgisid mängu vaimustunud pilgul. Kui Robi oli, madu kaelas, juba jupp aega ringi patseerinud, siis oli ka teistel soovijatel võimalus endale madu kaela riputada. Tahtjatest juba puudus polnud ja elevus aina kasvas. Mõned tüdrukud ja emad muidugi väga esiritta ei tunginud ja jälgisid mängu kaugemalt, aga poisid ja julgemad tüdrukud olid suures vaimustuses. Kui seda madu oli juba küllalt kaua uuritud, siis võeti välja teine, veel suurem ja veel ägedam - albiino madu. Ka see pandi kõigepealt Robile kaela ja seejärel kõigile teistele, kes ainult soovi avaldasid. Vahelduseks madudele toodi järgmisena välja sisalik. See sisalik pidi aga olema nii kiire vend, et ta oli jalutusrihma otsas justkui koer ja Robi, kui tähtis sünnipäevalaps, sai endale au selle "koeraga" mööda muruplatsi jalutada. Mul oli seda isegi veidi hirmus vaadata, sest kui Robi oleks rihmast lahti lasknud, siis oleks see sisalik ühe hooga kellegi aeda põrutanud. Õnneks seda ei juhtunud. Siis toodi lagedale järgemööda veel sisalikke, madusid, ämblikke ja väike imearmas konn. See oli nii armas, justkui mänguasi. Nii roheline justkui laste joonistus, väikeste oranzide laikudega siin-seal. Kõige vahvam selle konna juures oli see, et Steve palus lastel mingit unelaulu laulda. Lapsed siis ümisesid midagi üsna ebaselget, mille peale - uskuge või mitte - konn pani kõigepealt ühe silma kinni ja mõne aja pärast veel teisegi ja jäi magama. Pärast tuli teda lausa veidi raputada, et ta üles ärkaks. Maru äge! Ka konna lasti lastel käes hoida. Kõige viimaseks loomaks oli kameeleon. See meeldis juba ka enamusele tüdrukutest, kes ka teda kätte võtta tahtsid. Ma proovisin ka kameeleoni hoida ja ta võttis ikka päris kõvasti oma sõrmedega kinni. Pole ime, et ta puu otsas niimoodi püsib. Sellega oli show läbi. Kokku võttis kogu see loomade uurimine aega oma tund aega ja ega kauem polekski vaja olnud. Lapsevanemad ei jõudnud ära imestada, kust me küll sellise tegelase leidsime ja kuidas me selle peale üldse tulime. Pidin siis tunnistama oma riski, et ma leidsin ta guugeldades (olgu tänatud Google) ja olin tegelikult üsna murelik, sest mine sa tea. Võib olla ei tulegi kohale või võib olla on jama või äkki ei oska ta lastega suhelda, aga risk tasus ennast kuhjaga ära. Kõik, eesotsas Robiga, olid lihtsalt vaimustuses! Kui Steve oma hirmuäratava kotitäiega lahkus, siis palusime kõik lapsed majja, panime küünlad tordile ja laulsime Robile sünnipäevalaulu. Siis sõid kõik torti ja pidu saigi läbi. Iga külaline sai kaasa kingitkoti ja peale selle veel enda valikul ühe õhupalli saali kaunistanud õhupallipuntrast. Meie koristasime maja ära ja juba kell 7 olime kodus, kus lõbu jätkus, sest Robi hakkas oma ligi kolmekümmet kingitust avama. See võttis tal aega ligi tund aega ja mina panin muudkui kirja, kes mida oli kinkinud (sest kuidas ma muidu oleks osanud tänukirju kirjutada). Robi sai kingituseks väga lahedaid asju ja mitte ühtegi kinkekaarti. Mulle meeldib, kui kingitakse kingitusi, mitte kinkekaarte. Siis on tunne, et kingisaajale on mõeldud. Kõiki kingitusi ma ei hakka ette lugema, aga mõned siiski. Näiteks sai Robi kokku viis raamatut (kõik erinevad ja väga toredad), Ben10 Monopoly-mängu, ilmatu suure veepüssi, puldiga auto, lühikesed suvepüksid ja t-särgi, raketiheitja ja palju muud põnevat. Mõned asjad on meil veel siiani põhjalikult läbi uurimata. Pühapäeva õhtu veetsin ma tänukirju vorpides. Hea, et ma kingituste avamisel kõik kirja panin, muidu poleks küll suutnud kõiki kingitusi ja kinkijaid kokku viia. Lisasin iga lapse tänukirja juurde ka parima peol tehtud pildi temast (parimal juhul mõne sellise, kus lapsel on madu kaelas või sisalik käes) ja eile hommikul viisime need kooli. Kõik olid vaimustuses ja emad ütlesid, et lapsed olid terve nädalavahetuse ainult sellest peost rääkinud ja leidnud, et see oli kõigi aegade kõige ägedam sünnipäev! Oh, ma olen rõõmus! Rõõmus, et pidu nii tore sai ja rõõmus, et see läbi on. Hurraaa!

Pühapäev algas äärmiselt toredalt! Kalle oli Axile ja Robile emadepäeva hommiku korraldamisel abiks olnud ja katnud imeilusa laua. Mind lauldi üles ja paluti alla minna. Suures toas mängis Katie Melua plaat, laual oli maasikatort, kohvi, kaks kaarti ja lilled. Lilled oli Robi ise valinud ja nagu ta ise seletas, siis pidid need olema koletise-lilled. Ma ei teagi, mis lilledega tegu on. Need näevad natuke draakonivilja moodi välja küll, nii et koletiselill sobib neile nimeks hästi. Ax kinkis mulle minu lemmik kingituse - 15 minutit juuste susamist ja Robi oli joonistanud kaardi, kus meie temaga oleme südame sees ja alla on kirjutatud "Mulle meeldib emme" :) Nii armas! Lõunale läksime Tai restorani, mis on meie pere lemmik, nii et süüa ma ei pidanud sel päeval ka tegema. Küll mul on armas pere! Olen õnnelik!

Päikest teie päevadesse!