Pidu peo otsa

Pidu peo otsa - nii võiks eelmise nädala kokku võtta küll, sest nädalavahetus möödus meil sõna otseses mõttes ühelt sünnipäevalt teisele minnes. Laupäeval pidasid oma sünnipäevasid kaks Robi klassivenda, üks hommikul ja teine õhtupoolikul. Hommikune sünnipäev toimus spordihallis ja lapsi oli lõbustamas mingi naljamees, kes mängis nendega mänge ja tegi muidu nalja. Lapsed olid vaimustuses. Õhtune sünnipäev oli aga eriti põnev, sest seda juhtisid kaks politseinikku. Need polnud muidugi mingid päris politseinikud vaid ikka näitlejad, aga välja nägid nad küll väga tõelised. Vanuse poolest oli üks neist ma arvan, et nii 50-60 aastane, pikk, valge lühikese habemega mees, kes lapsed väga osavalt oma käpa alla sai. Teine mees oli sutsu noorem, aga ka väga usaldusväärse välimusega. Kõige lõbusam osa sellest peost algas siis, kui taheti hakata sünnipäevatorti lahti lõikama. Tort oli seisnud kogu aeg peosaali nurgas laual, aga äkitselt oli see kadunud. Varastatud! Nii hakatigi süüdlast otsima, leides siit-sealt hulgaliselt asitõendeid ja arreteerides küll ahvi, küll võluri, küll piraadi (keda mängis väga osavalt sünnipäevalapse isa) ja filmistaari (kes oli sünnipäevalapse ema). Asitõendid paistsid küll vett pidavad, aga siiski tuli iga kord välja, et tegemist pole ikkagi õige tordi-vargaga. Kui lapsed olid juba peaaegu ahastuse, et kus see tort siis on ja kes selle siis õige sisse vehkis, oli tort tagasi laual ja sünnipäevalapse tädi pani sellel küünlaid põlema. Tuli välja, et ta oligi korraks tordi kööki viinud, et sellele küünlaid peale sättida. Lõpp hea kõik hea. Siis lauldi sünnipäevalaulu, sünnipäevalaps puhus küünlad ära ja tort viidi minema (ehk oli tegu samuti rekvisiidiga?). Tordi asemel anti igale lapsele lahkudes kaasa cupcake (ma ei tea, kuidas selle eesti keelne vaste on. See on nagu väike muffin, mis on kaetud glasuuriga), politseiniku müts ja vile. Robi leidis, et see oli väga äge pidu.

Kahe sünnipäeva vahepeal jõudsime ära käia ka Richmondis toimunud suurel laadal. See oli väga suurejooneline üritus, mis toimus Richmondi rohealal. Osa alast oli eraldatud karusellidele ja muudele lõbustuspargi lõbustustele, aga enamuse kogu platsist olid enda alla võtnud väiksed müügiputkad, kus müüdi igasugust kraami. Põhiliselt kasutatud nõusid, kujukesi, ehteid, plaate, mänguasju ja muud nodi. Väga põnev oli seal ringi jalutada ja kõiki neid asju uurida. Seekord me midagi ei ostnud vaid vaatasime niisama. Peale selle oli laadal ka hulgaliselt erinevaid toidumüügiputkasid ja sai osaleda mitmetes õnneloosides. Keset väljakut oli suur lava, kus toimus pidevalt mingi kontsert. Kahjuks me seal väga kaua aega olla ei saanud, sest pidime ju järgmisele sünnipäevale minema. Reede õhtul käisime Richmondis jalutamas ja siis oli juba osa laadaplatsist üles sätitud. Paistis, et seal toimus mingi peen laada eelpidu, sest suur telk oli rahvast täis, kusjuures daamidel olid seljas pikad maani kleidid ja härradel mustad ülikonnad. Ilmselt nende rõõmuks oli tööle pandud karusell, mis lõbusaid viisikesi mängides aina ringe tegi ja millel need peened härrad ja daamid uljalt lõbutsesid. Tore, kui ei lasta endas peituvat last kaotsi minna isegi siis, kui oled riides nagu läheksid kuninganna vastuvõtule.

Laupäevased sünnipäevad ei piirdunud aga ainult Roberti sõpradega, sest sünnipäev oli ka Axi sõbrannal. Pidu algas nagu ikka väikese shoppinguga, aga edasi ei mindud mitte MsDondalsisse keha kinnitama (nagu tihti tavaks on) vaid hoopis sünnipäevalapse koju, kuhu jäädi terveks ööks. Aega sisustati üksteisele meiki tehes, Wii-d mängides ja lauldes. Lõbu oli laialt ja Agnes jäi üritusega rahule. Koju jõudis ta pühapäeval täpselt selleks ajaks, kui meil oli aeg minna sünnipäevale. Lugesite täiesti õigesti! Ka pühapäeval toimus pidu. Sedapuhku oli tegemist Roberti kolme klassiõega (kellest kaks on kaksikud), kes pidasid oma sünnipäeva Kew Gardensi botaanikaaias toimunud piknikuga. Kõigil külalistel paluti oma piknikutekk ja piknikukraam kaasa võtta ja kokku lepitud ajal, kokku lepitud kohas kokku saada. Kalle kaasa tulla ei viitsinud, aga meie kolmekesi läksime, sest tahtsime veel pärast pidu botaanikaaias ringi vaadata. Sünnipäev oli tore. Alguses istusid kõik oma tekkidel, nosisid oma kaasa võetud kraami ja ajasid lähima naabriga juttu. Kui kõigil paistsid kõhud täis olevat, siis võtsid sünnipäevalaste vanemad lapsed oma hoole alla ja korraldas neile mänge. Üks mängudest tundus esimesel pilgul olevat väga vahva, aga kui ma sain pühendatud selle mängu telgitagustesse, siis ma seda mängu enam nii toredaks ei pidanud. Mängu nimi oli "Anna pakk edasi". See mäng käis nii, et lapsed istusid ringis maas ja andsid käest kätte ajalehtedesse mässitud pakki. Muusika mängis ja kui muusika seisma jäi, siis see laps, kelle käes parajasti pakk oli, rebis ühe kihi ajalehte selle ümbert ära ja sai endale kingituseks paberi alla peidetud kommi. Tundub nagu tore mäng, aga tegelikult on see väga vaevarikas mängu korraldajale, sest sul tuleb täpselt jälgida, kes on juba saanud paberit rebida ja kes mitte ja siis õigel hetkel muusika seisma panna, et kõik ikka oma osa kätte saaks. Korraldaja vaatevinklist tüütu. Mängijate jaoks muidugi vahva. Peale selle mängu korraldati seal veel mitmeid jookse-kisa-püüa kinni-mänge, mis lastele alati väga meeldivad. Peo lõpuks toodi välja kolm ussikese-kujulist torti, lauldi sünnipäevalaulu ja söödi tort ära ka. Siis anti kõigile peole tulnutele kingitused ja oligi pidu läbi ja meie läksime botaanikaaeda jalutama. Mõnus oli! Praegu on just rooside õitsemise aeg, nii et käisime neid imetlemas ja nuuskimas. Robert on ikka lahe vend ja leiab endale igas asjas põnevust. Kui meie Axiga ei jõudnud ära imetleda rooside õisi, siis Robi tundis rõõmu sellest, kui leidis roose, millel olid eriti vägevad okkad. Igalühel oma lõbu :) Botaanikaaias toimus pühapäeval ka mingi karneval, nii et mängiti trummidel rütmikaid lugusid ja kaunid poolpaljad neiud, kõrgetel kompadel, suled peas, jalutasid mööda aeda ringi. Kalle rõõmuks tegime neist neiudest ka mõned fotod, mida vaadates oli Kallel isegi natuke kahju, et ta meiega kaasa ei tulnud.

Peale nende pidude toimus ju eelmisel nädalal ka eurovisioon. Teisipäevast eelvooru me ei viitsinud vaadata, aga neljapäeval olime küll teleka ette naelutatud. Enamus laule olid muidugi nii jubedad, et mul oli pidevalt tahtmine edasi kerida. Kahjuks või õnneks seda võimalust polnud. Õnneks sellepärast, et muidu oleks meil kuulmata jäänud võistlust kommenteerinud mehe väga lõbusad kommentaarid. Ta ei hoidnud oma arvamust üldse endale ja kui talle ikka lugu/tants/kleit vms ei meeldinud, siis ta seda ka ütles. Ühe laulu kohta ütles ta kohe siiralt, et see lugu on nüüd küll kolm minutit liiga pikk. Juhuslikult kolm minutit see lugu kestiski :) Eesti laul talle meeldis ja ta tundis siirast rõõmu selle üle, kui meie lugu edasi pääses. Finaali vaatasime koos meie sõbra Pokuga ja see vaatamine oli samuti väga lõbus. Kahju muidugi, et Eesti nii kehva koha sai, aga mis seal ikka. Minu meelest laulis Getter finaalis paremini, kui eelvoorus. Lihtsalt esinemise positsioon oli väga kehv. Ma ei usu, et lilla kleit meie eelviimases kohas süüdi on. Asi oli ma arvan lihtsalt selles, et enne meie lugu oli nii mitu umbes samasuguse stiiliga laulu, pluss otse meie eest ju Rootsi sarmikas poistebänd. Ma arvan, et oleks me sattunud olema kuskil uima-uima leelotaja taga, siis oleks me rohkem silma ka paistnud. No ükskõik tegelikult. Hea, et niigi läks!

Lõpetuseks ei saa ma mainimata jätta, et Focus sai eelmisel nädalal pärjatud uhke auhinnaga. Võistluse korraldas selline ajakiri nagu Re:locate, mis koondab enda alla kõik ümberasustamisega tegelevad teenused/firmad/organisatsioonid. Ümberasumine on kuidagi kole sõna eesti keeles (kõlab nagu küüditamine), aga mul ei tulnud paremat praegu pähe. See on Londonis suur äri, sest siin asuvad ju kõiksugu rahvusvahelised firmad, mis alalõpmata oma töötajaid siia ümber asustavad. Focus on üks vanimaid sellelaadseid organisatsioone, nii et järgmisel aastal täitub Focusel juba 30 aastat alustamisest. Kategooriaid, milles auhindu anti, oli mitmeid. Kuna Focus on väike organisatsioon, siis meil ei olnud erilisi lootusi auhinna võitmiseks, sest pistsime rinda suurte ja vägevate tegijatega. Olime rõõmsad juba sellegi üle, et meid nelja parima hulka valiti. Seda enam tuli see auhind suure ja ülimalt hea üllatusena. Focus võitis auhinna kategoorias „Excellence in Employee & Family Support“, mis eesti keeles tähendab siis umbes midagi sellist nagu „Suurepärane töötajate ja nende perekonna toetuses“ Auhinnagala oli väga uhke üritus, aga et me ei arvanud, et me võidame, siis ei hakanud me kogu kambaga sinna minema, nii et läksid ainult meie tegevdirektor Barbara ja tema asetäitja Alessandra. Oh seda rõõmu! Eile oli meil võidu puhul pidulik lõuna ja Barbara, olles sõiduvees, andis veel omakorda igale töötajale isikliku aukirja panuse eest Focuse edusse. Minule omistatud aukiri oli mulle välja antud „Silmapaistvate tulemuste, jätkuva panuse ja äärmiselt positiivse suhtumise ja energilisuse eest Focuse töösse“. Armas, kui saad tunnustuse osaliseks, isegi siis, kui see on natuke naljaga pooleks.

Päikest ja õnne ja kõike muud head!