Tänavatäis pidu

Ma usun, et tänase blogiloo teema pole kellelegi uudiseks. Loomulikult ei saa ma üle ega ümber eelmisel reedel toimunud kuninglikest pulmadest ja ega ma ei tahagi sellest mööda minna, sest tegemist oli meeletult suurejoonelise üritusega. Juba alates esmaspäevast käisid linnas tihedad ettevalmistused ja telekast anti aina uusi reportaaže selle kohta, kus Kate’i või William’it nähtud oli, kui rasked on puud, mida Westminster Abbey’sse tassiti ja vangutati pead selle üle, et ilmajaam lubas reedeks hirmsaid vihmahoogusid. Kõik olid tohutus ärevuses. Roberti koolis korraldati neljapäeva päeval lastele kuninglik piknik, kuhu kõik pidid oma kaisuloomad kaasa võtma. Kaisuloomadele kirjutasid lapsed koolis lausa kutse, mida neil tuli siis kodus oma loomale näidata. Robert oli oma pehmele Ben10 tegelasele kirjutanud ilmselt kutse mingis salakeeles, sest meile jäi selle sisu arusaamatuks. Pikniku tarbeks olid kõik lapsed endale valmistanud võileiva, võtnud siis oma kaisukad kaenlasse ja läinud kooli õuele murule, kuhu olid laotatud tekid. Seal söödi siis oma võilevad ära, mängiti seltskondlikke mänge ja mindi siis tagasi klassi. Piknikul käimise tava harjutatakse siin lastesse küll juba maast ja madalast.

Reede hommikul asusime telekast tseremooniat vaatama. Otsustasime kohapeale mitte minna, sest muidu oleks kogu laulatuse ilu nägemata jäänud ja peale selle ei tundunud seal rahvasummas tunglemine ja tundide viisi ootamine kuigi ahvatleva väljavaatena. Ilm oli õnneks ootamatult ilus ja kuigi päike just ei säranud, siis vihma ka õnneks ei sadanud. Minu meelest oli juba külaliste saabumist väga põnev vaadata. Uskumatu, milliseid kübaraid seal leidus. No ja kui noored printsid juba saabusid, siis oli elevust majas rohkem, kui küllalt. Minu meelest andis prints Harry oma laheda olemisega kogu sellele asjale kuidagi kelmika ja lõbusa tooni. See, kuidas ta ei kannatanud oodata, kui Kate oma isaga altari ette kõndis ja piilus üle õla, et teda vaadata ja siis sosistas midagi Williami kõrva, see kõik oli kuidagi nii inimlik ja armas. Oh ja Kate’i ja tema kleiti tasus oodata! Ta nägi lihtsalt vapustavalt kaunis välja! Eks te olete isegi vast neid pilte näinud ja võib olla isegi tseremooniat jälginud, nii et ma rohkem sellel ei peatukski. Meie jäime igatahes väga rahule!

Peale teleülekande lõppu läksime Richmondi peale jalutama, et vaadata, kas kuskil ka mõni tänavapidu toimub, kust meiegi osa saaks võtta. Richmondi keskuses olevad tänavad olid lipukeste ja rahvusvärvides vanikutega kaetud, aga mingit erilist pidu seal ei toimunud. Pigem tavaline pühapäevane linnapilt. Rahvas oli võib olla mõnevõrra rõõmsamas meelolus ja siin-seal oli näha rahvusvärvidesse riietatud inimesi. Koju tulles avastasime aga, et otse meie kõrvaltänavas toimub suur pidu. Tänav oli autodele suletud, üle tänava jooksid lipukestega kaunistused ja keset tänavat oli üles seatud laud. Muusika mängis ja rahvas lõi klaase kokku. Läksin uurima, et kas meiegi võiks peost osa võtta. Öeldi, et see on tegelikult küll nende tänava rahvale mõeldud pidu, aga kuna me seal nii lähedal elame, et siis tulgu me muidugi kampa. Läksime siis kodust läbi, pakkisime kaasa pudeli Proseccot, pool arbuusi, viinamarjad, kartulikrõpsud, pudeli Sprite ja joogitopsid ja läksime peole. See pilt, mis seal avanes, oli ikka väga lõbus. Lauad olid kaetud rahvusvärvides paberlinikutega ja olid lookas koogikestest, küpsistest ja muust heast-paremast. Laudade ääres oli lugematu arv erinevat sorti toole, sest kõik inimesed olid peole tulnud oma toolidega. Muusika mängis ja lastele oli püsti pandud meisterdamisnurk joonistus-ja voolimistarvetega. Ühe lauakese peale oli üles sätitud suured plakatid piltidega 1977 aastal sellel samal tänaval toimunud Kuninganna valitsemisaja 25-aastapäeva puhul korraldatud tänavapeost. Pildid olid peaaegu äravahetamiseni sarnased reedese peoga. Teistel välja pandud plakatitel olid aga ära toodud planeeringud erinevatest aastatest, kust oli näha, mis ajal meie kandi tänavad on rajatud. Näiteks 1910 aastal ei olnud siin pool ühtegi tänavat, aga juba 1933 aastal olid kõik tänavad ja majad seal, kus nad nüüdki seisavad. See oli väga põnev uurimine. Siis oli seal veel fotodega kaunistatud üks aed. Fotodel oli kujutatud see sama tänav pildistatuna viimase aasta jooksul peaaegu, et iga päev. Päris huvitav idee, kuigi ega need pildid üksteisest eriti palju just ei erinenud. Autod piltidel ainult vaheldusid. Pidulisi lõbustas ka üks kohalik noormees, kes maalis kõigi soovijate näod kunstipäraseks. Robi kasutaski kohe võimalust ja lasi endast koletise teha. Mina piirdusin lipukesega põsel. Varsti peale meie saabumist asuti mängima toolimängu. See on see mäng, kus kõnnitakse ümber toolide ja alati on üks tool vähem, kui mängijaid ja kui muusika vait jääb, siis tuleb istuda vabale toolile. Kes toolist ilma, see läheb mängust välja. Kuna Robert oli just sel hetkel kunstniku käe all koletiseks muutumas, siis me sellest mängust osa ei võtnud. Järgmisena ette võetud mängust, kus muusika vaikides tuli jääda liikumatult seisma, võtsime aga kogu kambaga osa. Robi rokkis nii meeletult, et ei teinud väljagi, kui ta mängust välja langes ja möllas kuni mängu lõpuni ikkagi kaasa. Korraldatud oli ka Kate kihlasõrmuse asukoha määramise mäng. See käis nii, et kohale oli toodud suur plakat, kus Kate ja William seisavad ja mängijal tuli pimesi näidata ära asukoht, kus ta arvas sõrmuse olevat. Robi pani sellega täitsa metsa, Axil läks mõnevõrra paremini ja mina tabasin peaagu märki. Auhinda ma siiski ei saanud, sest keegi oli minust veel täpsem olnud. Kui pidu oli juba jupp aega tuuritanud, hakati grillima vorstikesi ja hakklihapihve (need on inglaste erilised lemmikud), mis pandi saia vahele. Juurde sai võtta ka salatit. Tegelikult tuli peol osalemiseks tasuda ka osavõtumaks, mille eest osteti siis sööki ja jooki (Pimm's) aga kui ma pakkusin peo peakorraldajale, et ma tahaksin talle ka osavõtumaksu maksta, siis ta arvas, et pole vaja, et süüa on niigi küllalt. Nii, et saime nö tasuta peo. Kokku olime peol ligi kolm tundi. Inimesed olid sõbralikud ja ajasid meiega hea meelega juttu, nii et tundsime ennast sellel peol hästi. Olime õnnelikud, et saime sel tähtsal päeval koos inglastega rõõmustada.

Hetkel on meil käsil aga järgmise peo korraldamine. Järgmisel reedel toimub nimelt Roberti sünnipäevapidu klassikaaslastele. Lükkasime selle peo edasi tänu munadepühadele ja kuninglikule pulmale. Robert on tegelikult päris rõõmus, et tal jälle sünnipäev tuleb. Ei pidanudki tervet aastat ootama :) Peopaigaks valisime ikka kohalike kommete järgi kiriku ja kutsutud on kogu klass. Loodetavasti oleme oma ülesannete kõrgusel ja sünnipäevapidu tuleb meeldejääv ja tore!

Mõnusat maid ja miljon päikselist tervitust!