Armas Eesti

Küll see Eesti on ikka ilus ja armas! Meie kiire kodumaa külastus oli lausa võrratu! Meie suureks rõõmuks läks ilm ka nii suviseks, et jõudsime isegi Elvas Arbi järves suplemas käia. Ujumiseks seda nimetada ei saa, sest vesi oli ikka metsikult külm, aga kuumarabandust kartes tuli see trikk ikka ära teha. Õhk on Eestis ikka hoopis midagi muud, kui siin – nii puhas ja värske ja rohi on rohelisem ja taevas on sinisem. Ma ei saa aru, kuidas see olla saab, aga see ON nii. No tõesti! Nagu filter oleks vahelt võetud. Võib olla on asi selles, et õhk on puhtam ja siis paistab ka rohi rohelisemana või on asi selles, et lehed on nii värsked ja sellepärast on kõik nii erksates värvides. Me ei jõudnud seda värvide erksust ära imestada, justkui oleks keegi kõiki toone veidi üle keeranud. Ooo, ja sooja männimetsa lõhn! Võrratu! Sellist lõhna juba siin ei tunne! Robert polnud ju alates eelmisest suvest saadik metsas käinud ja kui nad Agnese ja minu emaga enne sauna metsa kasevihta tegema läksid, oli Robi metsa äärde jõudes lausa tardunud ja imestunult hüüdnud „NIIII palju puid!“ :) Siin on ju ainult pargid mõnede vanade tammesaludega. Sellist puude möllu nagu Eesti metsas näha saab, ei ole siin lihtne leida. Kõige toredam selle Eesti külastuse juures oli aga muidugi see, et nägime ühe hulga aja jälle oma sõpru ja sugulasi. Agnes käis oma vanal klassil koolis külas ja osales spordipäeval ja reedel tunnistuste jagamisel. Ajas ikka kadedaks küll, et Eestis juba kool läbi sai. Meie lastel lõppeb kool ju alles 22.juulil. Enamuse ajast olime Elvas minu vanemate juures ja külastasime minu tädisid ja tädide lapsi ja vaatasime üle kõik majad, mis kellelgi kas valmis on saanud või valmimas on ja jõime ohjeldamatult kohvi ja lobisesime veel ohjeldamatult ja tundsime oma suurest itaaliapärasest suguvõsast suurt rõõmu.

Koju jõuda oli aga ka tore. Need mõned päevad, mis me ära olime, tundusid lausa mitme nädala pikkusena, nii et jõudsin juba Kallet igatsema hakata. Tegelikult on ju nii, et armsad inimesed on need, kes mõne paiga sinu jaoks eriliseks teevad. Roheline rohi ja sinine taevas on lihtsalt lisaboonuseks.

Laupäeva hommikul olime just ennast Richmondisse minema asutamas, kui mulle äkitselt meenus, et Robi on sel päeval järjekordsele sünnipäevale kutsutud. Hea, et see mul meelde tuli. Muutsime siis veidi oma plaane, ostsime kingituse ja mina läksin Robiga sünnipäevale. Seekord toimus see sünnipäevalapse kodus ja kutsutud oli ainult kuus parimat sõpra. Sünnipäevalapse isa on pärit Jamaikalt ja ema on inglanna. Isa näeb välja nagu üks tõeline jamaikalane, kui te juhtumisi mõnda sellist endale ette kujutaks. Pikemat kasvu, ütleb alatasa „jou meeen!“, tal on pikad rastapatsid, mis enamasti on säitud ilmatu suure mütsi või rätiku alla. Ta väidab, et on 50 aastane, aga välimuse ja käitumise järgi ma ei oskaks seda ilmaski arvata, sest ta on alati lastega mänguhoos ja mõtleb aina uusi naljasid välja. Hommikul enne koolipäeva algust käib kooli õuel alati mingi möll. Pidu toimus niisiis nende kodus. Maja oli üsna avar (siinses mõistes) ja aed väike. Aia tegi väikseks ka aiamaja, mis osa ruumi enda alla võttis. Ma arvasin, et see on tööriistakuur, aga tuli välja, et see on hoopis baar. Päris pesuehtne baar, baarileti, pika napsuriiuli ja paari perekonnasõbrast jamaikalasega, kes paistsid olevat selle baari püsikunded. Lapsi lõbustasid alguses sünnipäevalapse vanem õde koos oma sõbrannaga. Mängiti mitmeid mänge ja lastel oli lõbus. Siis võtsid juhtimise üle sünnipäevalapse isa koos oma sõbraga. Isa mängis kitarri ja sõber suupilli ja mängiti kivikujuks jäämise mängu. No, et kui muusika vaikib, siis ei tohi enam liigutada. Kui see mäng läbi sai, siis pandi küünlad tordile, lauldi sünnipäevalaulu ja söödi tort ära ka. Lastel paluti murule istuda ja järgmiseks etteasteks tuli otse baarist säravas kostüümis perekonnasõber suure trummiga ja hakkas lastele trummi saatel laulma, ise seltskonda kaasa laulma ärgitades, nii et meie teiste emadega saime ka oma lauluoskusi demonstreerida. Väga lahe kontsert oli! Jalg muudkui tatsus muusika rütmis. Kui kontsert läbi sai, siis võisid lapsed ise trummi mängida. See tekitas suurt elevust. Isa oli samal ajal valmis saanud pitsad, nii et siis hakati sööma. Emad olid väga üllatunud, et pitsa oli otsast lõpuni ise tehtud, ka tainas! Nad ei jõudnud ära imestada. Üldiselt pole see siin vist kombeks. Peale pitsa söömist jõudsid lapsed veel natuke niisama sünnipäevalapse mänguasju uurida ja siis oligi pidu läbi. Pererahvas oli justkui imestunud, et me juba ära lähme, sest neil oli veel plaanis hakata grillima. Ma ei saanud imestuse põhjusest tegelikult aru, sest kutsele oli ju märgitud, et sünnipäev lõppeb kell 17.00. Võib olla oli see soovituslik aeg? Me siiski grillile ei jäänud ja tulime koju. Lahe pidu oli! Hoopis teistmoodi, kui ükski seni kogetu.

Pühapäeval mõtlesime minna loodusparki nimega Wetland Centre. See asub meile päris lähedal, aga millegipärast pole see meid seni ahvatlenud. Seal peaks elama palju linde, on linnuvaatlustornid jms. Kahjuks pööras ilm äkitselt nii sajuseks, et vesine keskus meid enam eriti ei tõmmanud, sest vesi sadas juba niigi krae vahele. Läksime siis hoopis kohvikusse. Sadu on jätkunud vahetpidamata kuni tänaseni, mis on tegelikult tore, sest vihma pole siin viimase kahe kuu jooksul just eriti palju sadanud. Nüüd saavad minu lillekesed ikka korralikult kastetud :)

Rõõmsate tervitustega!