Peale puhkust

Suvi Eestis sai läbi. Vähemalt meie jaoks. Õigupoolest püüdsid meile enamus sõpru selgitada, et suvi on läbi, juba juuli lõpus, kui meie Eestisse jõudsime. Me keeldusime neid uskumast ja õieti tegime, sest saime suve ja Eestit nautida mõnuga. Tõsi, sellist suurt leitsakut nagu oli juuli alguses, meile osaks ei saanud, aga ega me ei kurtnud ka. 

Eesti on ikka nii ilus ja armas. Seekord ekskurseerisime nagu õiged turistid kunagi, fotokas kõhul, mööda Tallinnat ja leidsime, et täiesti maailma tasemel! Käisime Kiek in de Kökis näitusel ja pärast bastioni käikudes ekskursioonil. Kes pole sinna veel jõudnud, siis soovitame soojalt. Väga vaimukalt tehtud ja huvitav ka. Riidesse tuleb ainult soojalt panna, sest käikudes on tõesti jahe. Jõudsime ka Tartusse AHAA keskusesse, millest sattusime suurde vaimustusse. Kõike sai näppida ja katsetada, juurde sai lugeda huvitavalt, aga samas lihtsalt kirjutatud infot, nii et tegemist jagus kohe mitmeks tunniks. AHAA keskus torkas silma veel sellega, et välja sai keskusest ainult läbi nännipoe. Siin on ju täpselt samamoodi. Muuseum võib olla küll tasuta, aga kuna sa oled sunnitud välja minema läbi suveniiripoe ja sa pole olnud nii nutikas, et enne oma lapsega kokku leppida, et midagi ei osta ja et me ainult vaatame, siis tuleb lõpuks kindlasti välja, et PÄRIS tasuta muuseum külastatud siiski ei saanud. AHAA keskuse nännipoest me ka ostuta ei lahkunud. Robi sai oma suureks õnneks sealt endale pulgakommi, mille sees ilutses päris ehtne (õnneks küll kuivatatud kujul) skorpion. Robert krõbistas selle mõnuga ära ;) Osta oleks saanud ka karbikese kuivatatud ussikesi, aga õnneks seda Robi ei tahtnud. Agnes valis endale postkaardi (mõistlik tüdruk). Agnes on üldse lahe. Ta osales sel suvel Pühajärvel esimest korda elus triatlonil. See oli tegelikult selline spontaanne otsus. Ax oli nimelt Pühajärvel koos oma sõbranna perega, kes on kõik suured spordisõbrad ja osalesid juba teist aastat järjest Pühajärvel toimuval triatlonil. Agnes läks lihtsalt seltskonna mõttes kaasa, sest üritus on vahva, melu ja nalja saab palju. Kui aga sõbranna ja tema õde läksid ennast võistlusele kirja panema, siis mõtles Agnes, et ta proovib ikka ka. Kuna Ax ei tunne ennast ujudes just väga kindlalt (ära ta ei upu, aga suurem asi süstik ta ka pole), siis ta otsustas osta endale täiskasvanute kätised ja nendega võistlustulle tormata. Lõbus! Distants oli siis 100m ujumist, 10km rattaga ja 1km jooksu. Koht oli umbes tagant kümnes, nii et igati tubli tulemus :) Eestis olles jõudsime kohtuda paljude toredate sõpradega (aga nagu ikka, kahjuks mitte kõigiga), veeta aega suguseltsi rüpes, sõita ringi mööda Eestit ja tunda rõõmu selle üle, et oleme pärit nii armast paigast. Roberti jaoks kujunes suursündmuseks kalalkäik. Rentisime Hiiumaal olles endile puhkemaja, mis asus otse mere kaldal ja kus sai ka paati laenutada. Võtsime spinningud kaasa ja poisid läksid merele. Robi ei olnudki varem paadiga merel kala püüdmas käinud ja oli juba eelmisel õhtul selle ettevõtmise pärast veidi pabinas, sest nagu ta ise ütles, ta ju ei teadnud, kas ta üldse on hea kalamees. Kala nad kahjuks (või minu õnneks ;) sel korral ei saanud, aga spinningu viskamine ja merel paadiga käik olid sellegipoolest vahvad ja Robi jäi üritusega rahule. Roberti tähtsad sündmused sellega aga ei piirdunud. Veel eelviimasel päeval enne Londonisse tulekut, läksime Robiga logopeedi juurde, et saada mõned nipid, kuidas R-täht selgeks saada. Robil ei tule see täht veel hästi välja ja no sellepärast see käik ette võetud saigi. Logopeedi juures harjutusi tehes tuli aga välja, et Robi keelekida oli nii kinni, et nuta või naera, lihtsalt füüsiliselt polnud tal võimalik oma keelt hammaste taha venitada ja seega ka R-tähte öelda. Läksime veel samal päeval ja lasime lastepolikliinikus Robil keelekida lahti lõigata. Nüüd teeme tasapisi harjutusi ja mulle tundub, et on ainult päevade küsimus, millal Robertil R-täht selgeks saab. Huvitav lugu on see, et kui ma seda keelekida asja oma emale rääkisin, tuli temal meelde, et juba tema vanaema ehk siis Roberti vanavanavanaemal oli olnud 19. sajandi lõpus R-tähega probleeme ja tema isa oli lasknud siis ka tütrel keelekida lahti lõigata ja nii oli tüdruk tähe selgeks saanud. Oh neid geene küll :) Jõudsime suvel ka pulma. Abiellu heitis (lahe väljend!) minu kallis tädipoeg. Pulm tuli paraja üllatusena, sest nad olid oma naisega juba aastaid koos olnud ja kõigi meelest abiellujate nimekirjast maha tõmmatud. Nüüd siis sai asi ametlikuks tehtud suure ja vägeva peoga nende oma talumaadel. Registreerimine toimus püstkojas, lõkketule paistel. Noorpaar oli imeilus, pulmarahvas valdavalt talustiilis riietuses ja pidu kestis keskpäevast varaste hommikutundideni. Kõige põnevam ja unistusi toitvam uudis on aga see, et ostsime endile Saaremaale, Kalle lapsepõlve radadele, maatüki! Maja seal pole, on ainult imeliselt lõhnav rannakarjamaa, koos lugematu hulga kadakatega ja vaikselt loksuva merega. Nii, et kallid sõbrad - olete oodatud meie maale telkima, tasuks 1m kiviaia ladumist :) 

Täna, täpselt 2 aastat tagasi, kolisime me Londonisse. Küll oli põnev, aga küll mul on hea meel, et täna on täna ja mitte kahe aasta tagune päev. Palju lihtsam on elada, kui kõik on tuttav ja turvaline. Huvitav, millal tagasi kolimise paanika tekkib? Vahel ma juba tunnen kerget hirmujudinat asjade sorteerimise, pakkimise ja korraldamise ees, aga siis lükkan selle mõtte jälle minema ja naudin hetke. Oh, 11 kuud on ju pikk aeg :) 

Jõudsime koju eelmise nädala neljapäeva pealelõunal ja juba laupäeva varahommikul läks Agnes kolmepäevastele võrkpallivõistlustele. Toimusid need Richmondi lähedal Hampton Court Palace kandis ja tegemist oli päris suurejoonelise üritusega. Ööbiti telkides, päeval mängiti võrku ja õhtuti pidutseti diskol ja eleva muusika saatel. Agnese võistkonnal väga hästi ei läinud, sest nad pidid mängima täiskasvanute vastu, mis teadagi on ebavõrdne võistlus, aga kogemuse mõttes kindlasti hea. Ühel päeval oli Ax pidanud olema isegi paari mängu kohtunik ja ta oli oma tööga hästi hakkama saanud. Oli endale kindlaks jäänud ka siis, kui mängijad üritasid petta. Eile õhtul koju jõudes oli ta muidugi omadega üsna läbi. Väsind, ent õnnelik! Agnes tundis mitu korda õhtu jooksul rõõmu selle üle, et ta on majas, mitte telgis ja et tal on voodi. Nii vähe on õnneks vaja :)

Lastel algab kool 5. ja 7.septembril. Agnes saab paar päeva kauem kodus logeleda kui Robi, mis Axi muidugi mõista üldsegi ei kurvasta. Minul oli täna esimene tööpäev. Läksin tööle täitsa hea meelega. Robi veel arutas eile õhtul, kuuldes, et ma tööle lähen, et mõtle, kui tore! Sa pole oma sõpru ju nii kaua näinud. Küsi siis kindlasti, kuidas neil suvi on läinud? :) Lubasin seda teha. Tööle minnes nägin midagi enneolematut. Astusin rõõmsal meelel mööda tänavat, kohvitops käes, kui silma hakkasid iga natukese aja tagant kõnniteel või sõidutee veeres vedelevad kilekotinutsakad. Neid oli ikka kohe nii palju, et hakkasin huvi tundma, et misasjad need on. Jalaga ei tonksanud ja nina sisse ei pistnud, aga lähemal uurimisel selgus, et need on koerakakakotid. Kujutate pilti? Kui siinsed koerad oma junne just otse kotikeses ei väljuta, siis pidid need olema sinna visatud koeraomanike poolt. Tõsi on see, et prügikastide rohkuse üle siin just kurta ei saa, aga niimoodi suvaliselt kott tänava äärde visata - no see tundub ka ikka veider. Parem muidugi, kui junn lihtsalt teele jätta, sest sel juhul on oht sinna sisse astuda väiksem ja kui juhtudki astuma, siis hoiab kilekott vast suurema ebameeldivuse ära, aga no ikkagi veider. Eile oli siin vaba päev (ei teagi mille eest. Lihtsalt on nii, et iga augusti viimane esmaspäev on vaba), nii et ju ei olnud tänavapühkijad jõudnud veel seda tänavat puhtaks teha. Siin ei pühi ju keegi ise oma tänavat. Linnaosavalitsused korraldavad tänavapühkimist ise, oma kulu ja kirjadega või no tegelikult muidugi elanike kulu ja kirjadega.

Palavate tervitustega!