Kevad käes!

Jälle üks ilus puu tänavalt! Ehk mõne magnoolia sugulane?

Head kevadet, kallid sõbrad! Loodan, et Eestis sulab lumi ruttu ära ja et saapad/kummikud saab varsti kingade vastu vahetada. Meie kevad on siin täies hoos. Pühapäeval avastasin, et meie aias on üks kollane tulp lahti läinud, nii et justkui kisuks juba suveks ;) Aga ei tasu ajas ette rutata, naudime parem hetke!

Pühapäeva hommikul algas minu jaoks väga toreda üllatusega. Agnes ja Robert seisid mu voodi ees ja laulsid „Twinkle, twinkle, little star!“ Pole vist kahtlust, et laulu valis Robi, aga põhjus, miks nad nii üksmeelselt mulle laulsid oli see, et pühapäeval tähistati siin emadepäeva. Ma ei osanud oodatagi, et mind sel päeval meeles peetakse, sest me tähistame selliseid pühasid tavaliselt ikka Eesti kombe kohaselt. Kingiks sain imeilusa potilille (roosa kalanhoe), lauvärvid ja Robi tehtud kaardi. Pärast küpsetas Ax koogikesi ja kuna ilm oli nii ilus ja soe, siis istusime terassil, jõime kohvi ja sõime koogikesi. Nii mõnus! Mai teisel pühapäeval, kui eestlased (ja enamus muud maailma) emadepäeva tähistab, on Ax hoopis Hispaanias kooliekskursioonil. Täna polegi mul tegelikult eriti aega siin pikalt lobiseda, sest ma peaksin tegelikult maja kraamima. Täna pealelõunal tuleb meile külla vahetusõpilane Hispaaniast, kellele Ax omakorda mais külla läheb. Hispaanlanna, kelle nimi on Alba, jääb siia kuni pühapäeva varahommikuni. Ax on tänu Facebookile temaga juba heaks sõbraks saanud ja tundub, et ühiseid teemasid, mida arutada, neil jagub. Robert ootab Albat ka juba väga, nii et maalis juba eile õhtul suure plakati kirjaga „Hola, Alba!“ :)

Laupäeva päeval, kui meid poistega enam kodus polnud ja Ax trenni minekut sättis, oli keegi tugevalt meie uksele koputanud. Ax läks vaatama, kes seal niimoodi prõmmib ja mida ta näeb – kolm politseinikut ukse taga, kes teatavad, et meie ületee naaber oli näinud, kuidas mingi mustanahaline mees meie alumise korruse aknast sisse ronis. Naaber oli seda nähes kohe politseisse helistanud.  Kuna Agnes oli olnud parajasti ülemisel korrusel, siis hakkas tal muidugi päris kõhe seda kuuldes. Politseinikud marssisid tuppa ja otsisid jälgi sissemurdmisest. Kaks meest käisid maja läbi ja üks läks aeda uurima. Õnneks keegi siiski majja sisse tulnud polnud ja üheskoos jõuti arusaamisele, et ju oli tegemist hoopis meie naabritega. Nad on meie tänava ainukesed mustanahalised ja ju ei lasknud naine meest koju ja vennike pidi akna kaudu sisenema. Kuulsin alles laupäeva hommikul seina taga tohutut möllu ja üksteise peale röökimist, mis pole kahjuks nende puhul ebatavaline. Armas on aga teada, et meie majal nii hoolsalt silma peal hoitakse ja iga väiksemagi kahtluse peale politseisse helistatakse. Tõeline Inglise külaelu ikkagi :)

Täna sai lühike lugu, aga ega polegi vaja arvutis kaua aega veeta, kui väljas möllab juba täitsa uus kevad!

Palju sooje tervitusi!