Õige inglane

Ilus ja (minu jaoks) tundmatu kollaste õitega puu meie tänavas!

Me ei käi kuigi tihti kinos ja eelistame filme pigem kodus vaadata. See eeldab muidugi teatavat kannatlikust, sest enamasti tuleb filmide DVD-le jõudmiseks tükk aega oodata. Kinopileti hind on siin üsna krõbe, makstes täiskasvanule £10.50 ja lastele £7.50. Kui sinna juurde arvestada veel kohustuslik popcorn ja jook, siis tuleb kokku vägagi arvestatav summa. Selle raha eest saad kodus filmi nautida, sinna kõrvale veini juua, juustu juurde näksida ja ikkagi oled veel võrreldes kinos käiguga plussis. Mõnda filmi aga lausa peab minu arvates kinos vaatama ja just sellepärast me läksimegi Kallega laupäeval kinno, et vaadata ära paljude Oscaritega pärjatud film „The Artist“. Kõnekäänd, et iga uus on hästi unustatud vana, sobib seda filmi kirjeldama ülihästi. Tegemist on nimelt tummfilmiga. Ma ei ole elu seeski ühtegi tummfilmi kinos vaatamas käinud ja ma usun, et ega seda ole vist enamus praegu elus olevatest inimestest. Kogemus oli võrratu! Vahepeal oli saalis nii vaikne, et ma ei julgenud isegi jalga üle põlve tõsta kuna kartsin, et tekitan sellega liiga suurt lärmi :) Šokolaadipaberiga krõbistamine ei tulnud kõne allagi. Enamasti saatis filmi muidugi muusika, nii et kogu aeg hiirvaikselt istuda õnneks ikka ei tulnud. Lugu ise rääkis tummfilmi-staarist, kes heliga filmide saabudes ajaga kaasa ei läinud ja leidis ennast äkitselt karjääri allakäiguteed minemas. Näitlejad olid ilusad, filmist ei puudunud kena noorik, armastus ja õnnelik lõpp! Kõik oli täpselt nagu päris, justkui ajalend 90 aastat tagasi! Huvitav oli vaadata, kui palju rohkem peavad näitlejad tummfilmis vaeva nägema ja näitlema selleks, et emotsiooni edasi anda. Tänapäeval ju filmides väga enam näitlema ei peagi. 3D prillid on kõigil filmisõpradel peas, emotsioon lendab sulle iga natukese aja tagant näkku, ehmatades sind poolsurnuks ja heli on nii kõva, et tekst lausa röögitakse sulle kõrva. Ma muidugi ei usu, et filmikunst tagasi tummfilmi-maailma laskub, aga vahelduseks oli selline eriprojekt väga mõnus ja värskendav vaatamine. Kes seda filmi veel näinud ei ole, siis tasub kindlasti vaatama minna. Hea emotsioon on garanteeritud!

Pühapäeval sadas meil hommikust õhtuni vihma. Ma olin sellisest koledast ilmast lausa üllatunud. Kujutan ette, et just selline jube, hall ja vihmane ilm ongi tavaline ettekujutus Inglise ilmast. Tegelikult pole asi üldse nii hull nagu ma juba ka korduvalt olen öelnud. Tõsi on see, et viimase paari aasta jooksul on siin tavapärasest palju vähem sadanud, mis on kaasa toonud vee alanemise jõgedes, nii et räägitakse juba isegi põuast. Inimestel soovitatakse vee tarbimist vähendada. Üheks mooduseks on vanni asemel dušši all ennast pesta. Duššitamine pole aga inglastele meelepärane. Ostsin hiljuti ühe lõbusa raamatu inglaste kohta, kus läbi huumori tutvustatakse inglaste kombeid. Raamat kannab pealkirja „The How to be British collection“ ja kokku on selle pannud Martyn Ford ja Peter Legon. See on väga lõbus lugemine. Mitmed asjad tulid tuttavad ette nagu näiteks see, et inglased käivad olenemata ilmast ringi poolalasti (eriti, kui tegu on diskole minekuga) ja et nad kasutavad võhivõõra poole pöördumiseks väljendeid nagu „kullake“, „armas“, „südameke“, „ingel“ jne. Sellist asja oli alguses päris naljakas kuulata. Kujutage ette, et te olete suures supermarketis ja ostate süüa. Kassas olev meesterahvas ulatab teile tšeki ja ütleb: „Ilusat päeva, kallis“ ja seda nii siira naeratuse saatel, et sul ei tekki hetkeks ka mõtet, et tema sõnade taga võiks olla midagi rohkemat, kui lihtalt mõte sulle head päeva soovida. Lapsevanematel on komme oma lapsi hüüda hellitavalt jänkuks, ahviks või lambaks, mis eesti keeles ei kõla just väga hästi ;) Sellest, et keegi oma last kaisukaruks hüüab, saad veel kuidagi aru, aga kui nad oma lapsukesele armastust täis pilgul otsa vaatavad ja teda vorstikeseks kutsuvad, siis see ajab ikka naerma küll. Kui mõni laps teeb väikest koerust, siis hüütakse talle „Oh, you silly sausage!“, mis tõlkes tähendab „Oh, sa rumal vorstike!“  Olen tähele pannud, et lapsevanemad ei kutsu üldse oma lapsi nende nimedega vaid alati kas kallis, kullake, inglike, vorstike, ahvike vms. Raamatust sain teada, et inglaste jaoks on nende koduloomad (eelkõige siis koerad ja kassid) kohutavalt tähtsad ja vaat, et olulisemadki, kui lapsed. Lugesin sealt väikest naljalugu, kus üks naine räägib oma uuele tuttavale: “Nii me siis elame. Mina, minu abikaasa ja meie kaks kassi.“ Tuttav uurib, et kas lapsi ei olegi, mille peale naine vastab, et oh, meil olid küll lapsed, aga neil oli kassiallergia ja me pidime nad ära andma. :) Koerad on siin üldjuhul tõesti väga väärikad ja ilmselt istuvad pererahvaga õhtuti laua taga ja söövad noa ja kahvliga (või siis toidetakse neid noa ja kahvliga) otse taldrikult. Kahjuks ei saa seda öelda meie naabrite uue koera kohta, kes on nii kohutavalt tüütu ja vastik väike punn ja kes klähvib hommikust õhtuni, hüppab meie aeda, kraabib peenraid ja jätab sinna oma junne. Noh, aga samas pole meie naabrid inglased ka. Sellest on muidugi kahju, aga mis sa teed. Tänu sellele inglasi tutvustavale raamatule sain ma lõpuks teada, miks neil ikkagi kaks kraani on/oli. Asi oli selles, et ühest kraanist tuli puhas joogivesi ja teisest mitte nii puhas vesi, millega said nõusid ja iseennast pesta. Lihtne ja loogiline, kui mõtlema hakata. Mul on siiski hea meel, et meie majas on piirdutud ühe kraaniga kraanikausi kohta. Loomulikult sai raamatust teada palju muudki põnevat. Kõige tähtsam oli muidugi see, et inglased on tohutult viisakad, vabandades ette ja taha iga oma (või teie) valesti astutud sammu pärast, nad ei nurise avalikult mitte kunagi, mitte millegi üle (küll aga teevad seda tagaselja), nad ei saa elada ilma praekala ja friikartuliteta, millele tuleb ilmtingimata peale valada äädikat ja nad armastavad üle kõige seista järjekordades – ilma trügimata, rahulikult ja (avalikult) nurisemata.

Mõnusat märtsi!