Pehme nagu beebi pepu

Robi ja sinisinine kalifornia sirel

Agnes lendas täna hommikul Barcelonasse. Muidugi mitte päris üksi vaid koos seltskonnaga oma koolist. Nüüd oli nende kord minna külla hispaanlastele, kes neil märtsis külas käisid. Agnes elab kuni pühapäevani Alba juures. Alba on tüdruk, kes märtsis meie juures külas käis, nii et juba „vana“ sõber. Alba ja tema sõbrad ei ela tegelikult Barcelonas vaid Barcelona külje all asuvas linnakeses nimega Sant Feliu de Llobregat, kus elanikke veidi üle 40 tuhande. Agnes jääb sinna kuni pühapäeva õhtuni ja programm tuleb päris tihe. Peale Barcelona käivad nad ringi ka lähedal asuvates linnakestes ja külastavad vabaõhumuuseumit ja peavad piknikku mere ääres ja veedavad muud moodi huvitavalt aega. Ilm peaks tulema võrratu – vähe vihma ja palju päikest ja sooja lausa 24 kraadi. Mõnus!

Agnes oli väiksena üsna allergiline mitmete toiduainete vastu, lisaks veel kodutolmu, koera-ja kassikarvade ja õietolmu allergia. Lisaks nohusele ninale ajasid need allergiad ta naha koledaks, see oli punaselaiguline ja kare. Õnneks kasvas Agnes toiduallergiatest välja ja ka nahk oli mitmeid aastaid täiesti ilus ja kena. Kodutolmu, koera-ja kassikarvade ja õietolmu allergia jäi, aga tänu allergiatablettidele oli elu täiesti ilus ja võiks isegi öelda, et allergiavaba. Alates eelmise aasta sügisest tuli aga nahahäda tagasi. Nahk läks mingil ajal sügisel päris hulluks, nii et läksime perearsti juurde. Perearst viskas pilgu peale, kirjutas hormoonsalvi ja ütles, et pole hullu. Hormoonsalv aitas natukeseks, aga niikui kasutamise ära jätsime, tulid laigud varsti tagasi. Siis avastasime, et Agnese toas on hallitus. Kõlab hirmuäratavalt, aga kahjuks pole see Inglise majade juures üldse ebatavaline. Majad on siin üsna kehvasti ehitatud ja soojustus pole just kiita. Minu viga oli see, et panin diivani välisseina vastu ja piisas kolmest nädalast ja diivani taga lausa kihas hallitusest. Veel praegugi sellele mõeldes hakkab sees kergelt keerama. Tegime Axi toas suurpuhastuse, viskasime diivani välja, remondimees värvis peale seina kuivamist seina uuesti üle ja lisaks sellele ostsime veel õhupuhastaja, mis peaks õhus hõljuvad tolmu-ja hallituseosakesed ära puhastama. Axi naha seisukord käis aga ikka üles-alla. Kord oli ilus, siis jälle nii hirmus, et läksime jälle perearsti juurde. Perearst laiutas jälle käsi, kirjutas uusi kreeme ja ütles, et pole midagi teha. Küsisin, et kas ta ehk suunaks meid nahaarsti juurde või teeks mingid testid, et millest selline asi võib olla, aga arst arvas, et Axi seisund pole üldse nii hull ja andis mõista, et kui just suremas pole, siis vereproovi küll ei tehta ja spetsialisti juurde ei saadeta. Mul oli Agnesest kohutavalt kahju. Käisime perearsti juures iga kuu ja mõni kord isegi mitu korda kuus. Kaheksandal korral perearsti külastades otsustati lõpuks, et vist tõesti peaks ikka spetsialisti poole pöörduma. Läks veel kuu aega enne, kui koju saabus kiri, milles seisis, et Agnes on nahaarstile edasi suunatud ja veel kolm nädalat enne, kuni me lõpuks spetsialisti jutule saime.  Arst oli umbes 45-aastane naine. Meid nähes oli ta alguses kuidagi väga tõre. Küsis minu käest, et kas mina olen ema, mille peale ma muidugi jaatavalt vastasin. Arst vaatas mind umbes sellise pilguga, et noojah, selge pilt, et lapsel nahk nässus on. Nagunii teete te kõike valesti. Tundsime ennast alguses päris halvasti.  Mida rohkem ta aga uuris, kuidas Agnes enda eest hoolitseb – ta peseb ennast kasutades spets vanniõlisid ja kreeme, ei pese pead samal ajal kehaga, et vältida šampooni kehale minemist, nägu peseb keedetud veega, kasutab tugevat päevituskreemi, et päikest vältida – hakkas arsti pahameel raugema ja ta leidis, et me teeme kõike õigesti. Peale seda, kui ta oli Agnese naha üle vaadanud leidis ta, et tal on tõesti Agnesest kahju, sest paistab, et hormoonkreemid tema puhul ei aita ja ütles, et see on väga hea, et me tema juurde lõpuks satusime. Arst kirjutas Agnesele mingit uut sorti kreemi, mis peaasjalikult koosneb parafinist ja ei sisalda üldse hormoone. Lisaks sellele veel uue niisutava kreemi, mida panna peale mitu korda päevas, et nahk oleks ühest küljest niisutatud ja teisest küljest ei laseks niiskusel välja minna. Agnese naha seisundit kutsutakse atoopiliseks dermatiidiks (i.k atopic eczema). Seda ravida ei saagi. Naha seisundit saab ainult kreemitamise ja õige hügieeniga leevendada. Sagedasem on see väikelastel, aga vahel tuleb see puberteedieas tagasi. Lootus on see, et 75% inimestest läheb see puberteedi möödudes ise üle. Loodame nüüd, et Agnes kuulub enamikku. See uus kreem tegi aga imet! Arst hoiatas, et esimestel kordadel, kui seda peale panna, hakkab nahk valutama. Esialgu ei juhtunud midagi, aga poole tunni möödudes ronis Ax mööda seinu üles, sest tal oli tunne, et ta nahk lausa põleb. See kestis ligi tund aega ja siis läks valu üle. Järgmisel päeval andsin Agnesele enne kreemitamist valuvaigistit ja siis tal enam valus polnud. Ülejärgmisel päeval unustasin tableti anda, aga nahk oli vist juba selle kreemiga ära harjunud, sest peale kerge sügelemise Ax muud ei kurtnud. Nüüd on aga nahk korras! Ilus ja pehme nagu beebi pepu! Agnes oli nii rõõmus, sest oleks olnud ju väga jama minna Barcelonasse, kui nahk on nässus. Kreemid võttis ta muidugi kaasa, sest profülaktika mõttes tuleb seda kreemi paar korda nädalas ikkagi peale määrida, aga tundub, tunneli otsas paistab valgus! Ehk olemegi lahenduseni/leevenduseni jõudnud!? Ma ise mõtlen, et ehk peaks Agnes proovima Role’t ehk individuaalse toitumise programmi. See käib nii, et tehakse vereproov ja siis selle järgi otsustatakse, milliseid sööke keha hästi talub ja mida üldse mitte. Küsisin nahaarstilt, et mis tema sellest programmist arvab, et kas oleks seda mõtet katsetada, mille peale arst täiesti närvi läks ja teatas, et tema ei tea sellest midagi, et see on mingi alternatiivmeditsiin ja tema sellist asja ei toeta ja et tema meelest pole sellel küll mingit mõtet. Olin siis madalam kui muru ja ütlesin, et no ma lihtsalt mõtlesin,et proovid ju kõike võimalikku, et olukorda parandada. Selle peale ütles arst, et ärgu me praegu küll proovigu, et muidu me ei tea, kumb asi toimis, kas see role või kreem. No ma ei kavatsenudki seda siin teha. Eestis on selleks väga head spetsialistid. Samas on veider, et ta nii kurjaks selle role peale läks, sest mõni hetk peale seda vihapurset teatas ta, et kui Agnes sööb midagi vürtsikat või näiteks apelsini, mis ta keha kuumendab, siis lähevad laigud ta kehal punasemaks, sest keha hakkab rohkem higistama. Minu meelest on selge seos söögiga ju olemas? Veider, kui asju vaadatakse vaid ühest vaatevinklist. Ma ei ole role ideed maha matnud.

Eelmisel neljapäeval valiti Londonile linnapead. Meil Kallega, kui Euroopa Liidu kodanikel, oli ka au sõna sekka öelda. Ma pean tunnistama, et ma ei viitsinud eriti valimisloosungitele tähelepanu pöörata ja võtsin bukleti kõigi kandidaatide lubadustega ette alles veidi enne valima minemist. Mulle jättis millegipärast väga hea mulje naisterahvas nimega Siobhan Benita, kes ei esindanud ühtegi parteid. Mulle meeldisid tema mõtted ja lubadused, nii et andsin oma hääle temale. Kirja tuli panna ka oma teine valik. Valisin Boris Johnsoni, meedia poolt blondiks pommiks nimetatud praeguse linnapea. Ta on tuntud oma avameelsete mõtteavalduste poolest, mis ei ole just alati poliitiliselt korrektsed. Eks sellest tema hüüdnimi tulebki. Enne valima minemist arutasime asjad veel kodupubis läbi. Samale mõttele oli tulnud palju rahvast, nii et istekohtigi oli raske saada. Valimisjaoskonnas tuli lausa sabas seista, et valima pääseda. Dokumenti keegi ei küsinud, piisas, kui oma aadressi teadsid (see muidugi eeldas, et sa polnud pubis enne liiga tõsiselt asju läbi arutanud). Valimiskabiinid olid minu jaoks harjumatult avalikud. Ei mingeid kardinaid ega tegelikult mitte isegi kabiine. Seisid lihtsalt lauakese taga (laual olid küll kaks seina ka), seljaga ülejäänud inimeste poole ja tegid oma ristikesed ära. Keda need sinu ristid ikka nii väga huvitavad, pole mõtet liigselt punnitada ja salatseda. Viisakad inimesed nagunii teistel üle õla ei piilu.Valimisvõidu sai Boris Johnson, kes asub nüüd teist ametiaega Londoni linnapeana teenima. Mul pole selle vastu midagi.

Meil on kastanid õie-küünaldes ja sinisinised kalifornia sirelid pakatavad õitest. Roberti kooliteele jääb üks selline ilmatu suur sinine puu. Sellest sai tänase loo illustratsioon.

Palju rõõmsaid tervitusi!