Uus kuu

Ja ongi peaaegu suvi käes! Mai on esimene kuu nimetus aastas, milles puudub täht „R“, mis mingi vanarahvatarkuse järgi tähendab, et see on esimene kuu, kus võib maas istuda ilma, et peaks kartma, et radikuliit sind tabab. Nii, et nüüd võib südamerahuga murul pikutada! Teine vanarahvatarkus räägib, et enne, kui äikest pole olnud, ei tohi maas istuda. Meil on äikest olnud siin rohkem, kui küllalt. Mul on isegi tunne, et sõnasin oma üle-eelmise nädala loo pealkirjaga ilma ära, sest alates sellest päevast peale on siin vaat, et vahetpidamata sadanud. Lugesin just, et tegu oli üle 100 aasta kõige vihmasema aprilliga. Möödunud nädalavahetusel sadas hommikust õhtuni, nii et me ei läinud isegi majast välja (v.a paar kohvikus käiku ja üks toidupoe külastus), tellisime pitsat ja vaatasime filme. Robi leidis, et see on „the best day ever!!!“, sest ta ei pea mitte kuhugi minema. Vaene vennike. Oleme ta vist liiga ära väsitanud, et ta vihmasest ilmast nii suurt rõõmu tunneb. Eile oli aga päikseline päev, mis oli vahelduseks hiiglama tore. Niitsin kiiresti muru ära ja kohendasin aeda ja hea oli, et ma seda kiirendatud tempos tegin, sest õhtul hakkas - üllatus, üllatus - jälle vihma sadama. On ikka lugu!

Päris sündmustevaene aga eelmine nädal õnneks ikka ei olnud. Kõige suurem uudis on see, et Agnese kooli võrkpallivõistkond sai maakondlikel meistrivõistlustel teise koha. Agnes oli seal omamoodi staar olnud, sest erinevalt suuremast osast mängijatest oli tal ka aimu, mida võrkpall endast kujutab. Ta oli oma naiskonnale vaat, et treeneri eest olnud, neile servimist õpetanud ja muud moodi mängu korraldanud. Paistab, et võrkpall hakkab siin üha rohkem populaarsust koguma, sest Agnese trenn pidi kubisema uutest tulijatest. Tore, sest minu meelest on võrkpall väga hea mäng. See on vägivallatu ja meeskonnatööd õpetav mäng. Mul on hea meel, et Agnes selle ala endale valinud on.

Agnese valikud on üldse lahedad. Ta otsustas nüüd hakata oma koolis mentoriks noortele, kes sügisel kooli tulevad. See on nende koolis uus asi ja huvilisi oli olnud kohe päris palju. Idee on selles, et kui sügisel uued lapsed kooli 7. klassi (Eesti mõttes 5.kl) tulevad, oleks neil koolis nö tugiisiks, kelle poole mure tekkides pöörduda. See on nagu vanem sõber või abimees, kellelt nõu küsida enne kui õpetaja jutule minna. Mul tuli praegu pähe, et see on ju umbes sama nagu nõuka-aja pioneerijuhid. Ma mäletan, et meie klassi oktoobrilastel olid suured sõbrad pioneerid, kes meid vajadusel aitama pidid. Ma ei mäleta, et ma kellegi poole murega pöördunud oleks. Harjutasime rohkem vist rivis kõndimist ja vasak-vasak-üks-kaks-kolm marssimist, aga no ikkagi oli uhke, et koolipeal oli suuri lapsi, kellele said „tere“ öelda. Axi kooli tulevastele mentoritele korraldati eelmisel nädalal treening, kus neile õpetati kasulikke nippe oma uute hoolealustega suhtlemiseks. Näiteks õpetati neile, kuidas õieti küsimusi esitada, kui sa näed, et teisel on mure, aga et ta ei oska või ei julge sellest rääkida. Algas aga üritus hoopis vahva inim-bingoga. See oli käinud nii, et kõigile oli jagatud kätte lehed, kuhu olid kirjutatud küsimused, millele tuli võimalikult kiiresti vastused leida. Küsimused olid olnud umbes sellised, et „kellel on vend“, „kes mängib korvpalli?“, „kellel on sinised silmad?“ jne. Siis tuli seltskonnas ringi käia ja uurida, kellel on vend, kes mängib korvpalli, kellel on sinised silmad jne,  nimed kirja panna ja kes kõik lahtrid täidetud sai, see hüüdis BINGO! Nii tore tutvumismäng, mis sobib ükskõik millise uue seltskonna kokku sulatamiseks imehästi. Agnese kool on ju nii suur, et pole lihtsalt võimalik kõiki lapsi hästi tunda. Ainuüksi 9.klasside paralleele on kaheksa, igas klassis 25 last. Meeletu rahvamass, mis võib muidugi väiksest algkoolist tulnud lapsel silmad kirjuks ajada ja jalad nõrgaks võtta. Siis on nii hea, kui suur ja tark mentor on omast käest võtta.

Kui juba koolist juttu tuli, siis ma lausa pean hõiskama avastuse üle, mille ma eelmisel nädalal tegin. Tuleb välja, et Roberti kool on kogu Suurbritannia arvestuses 5% parimate algkoolide seas. Lausa uskumatu, kuidas Robi sinna kooli minna tahtis. Ta ju ajas nagu udu, et tema tahab kindlasti just sinna kooli minna, kuigi koolist ei olnud ta muud näinud, kui seda ümbritsevat müüri ja kodulehte. Isegi ühe teise kaalukausil olnud kooli väravas ilutsev suur mänguväljak ei pannud Robertit meelt muutma. Ju on lastel veel säilinud võime head aurat ära tunda, seda kasvõi läbi müüri :)

Mõnusat maid!