Magus nagu Eesti maasikas

Maasikad, maasikad, maasikad! Mulle hakkas ühel hetkel tunduma, et armsad Eesti sõbrad muust enam ei räägigi, kui peenralt korjatud, värsketest, magusatest, päikesesoojadest maasikatest, mida on nii mõnus põske pista ja mis maitsevad nagu soe suvepäev. Tundsin, kuidas väike kadeduseuss minus pead tõstis ja hüüdis klassikute sõnu laenates „ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!“ Olin kuskilt kuulnud, et siin on olemas farmid, mis pakuvad teenust „Pick Your Own“, mis eesti keelde tõlgituna võiks tähendada „Korja Endale Ise“. Minu suureks rõõmuks leidsingi Google abiga pika nimekirja sellistest farmidest, mis kõik lähemal või kaugemal Londonist sellist teenust pakuvad. Farme oli erinevaid. Mõned olid spetsialiseerunud vaid paarile marja- või köögiviljasordile, teistes oli valik laiem. Valisime välja Weybridge lähedal asuva farmi, mis jääb ca 30 minutilise autosõidu kaugusele meie kodust ja kus saab korjata nii maasikaid, tikreid, vaarikaid jm marju, kui ka porgandeid, ube ja teisi köögivilju. Ilm oli päikseline ja mõnus, aga mitte liiga palav, nii et just mõnus väikse korilusega tegelemiseks. Parkla servas seisis teenindusputka, kust said võtta endale korjamiseks vajalikud anumad ja pärast korjatud marjade/köögiviljade eest maksta. Ei saa ka mainimata jätta, et kilo hind oli peaaegu poole odavam, kui poest ostes. Valisime endile sobilikud anumad. Maasikate jaoks suuremad, 3kg mahutavad papist korvikesed ja vaarikate ja tikrite jaoks väiksemad, plastmassist karbikesed ja läksime otsima, kus need peenrad siis asuvad. Imestusel polnud piire, kui meie ees laiusid sajad meetrid peenraid maasikate, vaarikate ja tikritega! Ma ei ole elu seeski nii palju maasikaid näinud. Peenrad lausa punasid punastest marjadest. Peale meie oli seal endale magusat kraami korjamas veel nii mõnigi pere. Paistis, et see ongi lastega perede atraktsioon. Armas oli vaadata, kuidas lapsed olid suurde korvi korjanud umbes viis maasikat ja ühe rabarberi ja kuidas siis vanemad täiesti rahulikult nende eest maksid mõned sendid ja rõõmsalt lahkusid. Ei mingit higimull otsa ees korilust ja nõuet, et korv tuleb täis korjata. Meie muidugi nii tagasihoidlikult ei esinenud ja korjasime oma korvidele ikka kuhjad peale. Kui olime saagi eest tasunud, siis tegime seal samas pikniku, pikutasime heinamaal ja sõime äsja nopitud marju. Maasikad olid võrratud! Täpselt nagu Eestis! Ka vaarikad olid head, aga kõige üllatavamad olid tikrid, mis olid nii magusad, et ei tulnud mõttessegi neist lihtsalt sisu välja imeda ja kest minema sülitada. Need lausa sulasid suus. Peale marjapiknikut korjasime veel natuke porgandeid ja põldube ja siis sõitsime koju. Kogu sellest käigust jäi äärmiselt hea mulje ja ma olen kindel, et lähme veel teinegi kord sinna tagasi. Mõtlesin, et ei tea, kas Eestis oleks sellisel äril mõtet? Järjest rohkem on ju neid inimesi, kellel ei ole enam maal vanaema ja vanaisa, kellel pikad maasikapõllud maja taga laiumas. Ehk oleks isegi huvilisi, kes tahaksid endale head kraami ise noppimas käia? Põllumehele see erilist kulutust juurde ei tooks ja põld saaks nagu võluväel marjadest poole puhtamaks.

Agnese koolis oli eile selline päev, kus lapsed, kes sügisest 7.klassi tulevad (Eesti mõttes 5.klassi), tulid kooliga tutvuma ja veetsid terve päeva erinevates tundides. Agnes ja teised tublid noored hakkavad neile alates sügisest olema mentoriks ja veetsid ka eilse päeva lastele seltsiks olles. Agnes ütles, et neist oli isegi päris palju abi olnud, sest mõnel väiksel lapsel (10.-11.aastased) oli meel härdaks läinud, nii et Agnes sai kohe kevadel toimunud mentorluse kursustel õpitud nippe ära proovida ja lastega vesteldes neil tuju tõsta. Mõtled küll, et 10.aastane laps on juba suur ja asjalik, aga kui ta on terve elu käinud pisikeses koolis, kus on vaid 300 last, kus tal on olnud oma klassiruum ja oma armas mänguväljak kõik need 6 aastat, mis ta koolis on käinud ja kui ta siis äkitselt satub mammutkooli, kus juba ainuüksi ühes aastagrupis on 200 last, siis võib ikka kõhedaks võtta küll. Nii tore, et neil lapsukestel sügisel suured sõbrad ees ootamas on. Niimoodi on ju hoopis kindlam uues koolis alustada.

Ma ei saatnudki täna Robertit kooli. Tegin talle lihtsalt popipäeva. Ta käib küll rõõmsalt koolis, aga ma näen, et ta on pikast kooliaastast väsinud ja mõtlesin, et las parem mõnuleb ühe päeva. Magab kaua ja kui minu tööpäev läbi saab, siis lähme kalamuuseumisse (Londoni Akvaariumisse) ja võib olla ka London Eye’ga sõitma. Oleneb sellest, kui pikk järjekord seal on. Ma arvan, et mitte väga pikk, sest täna sajab vihma. Milline üllatus, kas pole?  Ilmamehed tegid juunist kokkuvõtteid ja leidsid, et selle aasta juuni oli kõigi aegade vihmaseim, s.o 250 aasta kõige vihmasem. Just nii kaua on ilmavaatlusi kirja pandud. Põud on nüüd lõpuks läbi ja ma võiksin voolikuga aeda kasta, aga sellel pole vajadust, sest aed on niigi kastetud. Võiks isegi öelda, et üle ujutatud. Õnneks paistab päike aeg-ajalt pilve vahelt, nii et olukord ei ole vaatamata kõigele siiski lootusetu :)

Kallid, musid, pikad paid!