Kapist välja

Robertil on nüüd uus spordivaimustus. Korvpall on hetkel tahaplaanile jäänud ja kogu (spordi)jutt käib vaid rula ümber. Selleks, et ihaldatud sõiduriist endale soetada, kogus Robi isegi taskuraha. Laupäeva hommikul läksimegi siis poodi, et sobiv rula välja valida. Ma arvasin, et need on kallid, aga tuleb välja, et juba 10 naelaga saab üsna korraliku rula osta. Kalle ja Robi läksid koju jõudes kohe mänguväljakule seda proovima. Mina targu kaasa ei läinud, sest ma kujutasin juba ette, milline see kogemus olema saab. Roberti vaimustusel polnud aga piire. See pidi olema üliväga lahe asi! Pühapäeva pealelõunal paluti siis mind ka ikka pealtvaatajaks. Robi juba täitsa sõitis. Mitte muidugi osavalt, aga ikka lükkas hoogu ja sai isegi kaks jalga peal sõidetud. See oli veel täiesti vaadatav etendus, aga siis hakkas Robi trikke harjutama ja no seda ma küll enam vaadata ei tahtnud. Kuigi Robertil olid kaitsmed peal ja kiiver peas, siis ikkagi jättis mu süda iga kord löögi vahele, kui ta tasakaalust välja läks. Tegelikult mul pole selle tema uue hobi vastu midagi ja ma leian, et see on igati lahe spordiala, aga ma tõesti ei taha seda treenigprotsessi ise pealt vaadata. Lumelaud on kuidagi normaalsem. Sellega sõidetakse ju lumel ja kui kukud, pole see nii kõva. Asfaldi peal trikitamist on aga kõrvaltvaatajal ikka liiga jube vaadata. Eriti, kui sa juhtud olema selle trikitaja ema ;)

Agnesest sai eelmisel nädalal ametlikult mentor. Oma abi hakkab ta pakkuma sellel sügisel tema koolis alustanud 7.klassi (Eestis mõistes 5.klassi) lastele. Igale klassile määrati neli mentorit, nii et Ax ei pea seda tööd tegema üksi. Kogunemised hakkavad toimuma kolmapäeva hommikuti. Eelmisel kolmapäeval oligi esimene mentorite tund ja see oli olnud väga tore. Lapsed pidid olema hiiglama armsad ja jutukad. Nad olid just sel päeval teada saanud, millisesse „majja“ nad kuuluvad ja see oli suurt elevust tekitanud. „Majasid“ on Agnese koolis neli ja need pole tegelikult mingid hooned vaid hoopis võistkonnad, kes omavahel aasta jooksul võistlevad, saades punkte heade õpitulemuste, spordivõistlustel võidetud kohtade, koolis käimise protsendi jms eest. Aasta lõpus kuulutatakse välja võitja. Agnes on oma mentori tööst suures vaimustuses ja täitsa ootab juba homset, et oma „lastega“ jälle kokku saada.

Eelmisel neljapäeval toimus FOCUSes iga-aastane sügisese seminarihooaja avapauk ehk Breakfast at FOCUS. See on selline vahva üritus, kus puudub eeskava. Põhiliselt naistest koosnev seltskond tuleb lihtsalt selleks kokku, et suupisteid näksida, kohvi ja teed juua ning muidugi ohjeldamatult lobiseda.Tavaliselt käivad seal alles üsna hiljuti Londonisse kolinud uued FOCUSe liikmed, et meie kontori kambaga tuttavaks saada ja endale teiste liikmete seast uusi tuttavaid leida. Seltskond on seal alati kirju ja põnev. Selle aasta staar, kui nii võib öelda, oli minu jaoks äärmiselt laheda olemisega proua Prune, kes oleks justkui mõnest telesaatest välja astunud. Vanust võis tal olla nii  55-65. Prunel olid lühikesed juuksed ja seljas kandis ta pikki tumedaid pükse, heledat triiksärki ja lehvivat värvilist salli. Ta oli kõigest kergelt meigitud ja tema jutt oli nii elav ja köitev, et seda oleks võinudki kuulama jääda. Ta rääkis äärmise vaimustusega oma tööst, mis, nagu selgus, ongi vaimustust ja imestust väärt. Proua Prune tegeleb nimelt teiste inimeste kappidesse korra loomisega. Ta tõttab appi prouadele, kes ise oma hilbumajandusest enam sotti ei saa ja kes ei oska nende riidehunnikutega, mis nende kappe vallutavad, enam midagi peale hakata.  Siis kutsutaksegi Prune appi ja koos hakatakse kapi sisu kriitilise pilguga hindama, et sealt ebavajalik ja sobimatu eemaldada. Prune ütles, et see on lihtsalt uskumatu, kui palju on inimestel asju! Ei pidavat olema üldse ime, et prouadel on kapid täis veel hinnasiltidega riideid, mida nad ilmselgelt pole mitte kunagi kandnud ja mida nad ka ilmselt mitte kunagi kandma ei hakka. Mõne kapi kraamimine pidi võtma lausa mitu päeva. Proua Prune on kogu oma elu töötanud moe alal, nii et ta oskab anda ka head nõu, mis kliendile selga sobib ja mis mitte. Hunniku, mis kapist üle jääb, saab Prune endale. Sellest enamuse pidi ta edasi müüma ja ülejäänu heategevuseks annetama. Vahel pidi Prune ka kliendiga koos poodi uusi riideid ostma minema. Seda juhul, kui garderoobi jäid mõned nö augud, mida oleks vaja täita. Ma olen näinud telesaateid stilistidest, kes lähevad inimeste koju ja teevad nende kappides suurpuhastuse, aga ma ei kujutanud ette, et sellist ametit pidavaid inimesi päriselt ka olemas on. 

Vaatasin koju tulles oma kapid ka võõra pilguga üle. Postkasti potsatanud heategevusorganisatsiooni kilekott, kuhu paluti panna ebavajalikke riideid ja jalanõusid, sai peale Prunega tutvumist igal juhul kõvasti täidet.

Kõike kõige paremat!