Pidu läbi

Axi ja Robi koolipäevad on väsitavad

Paraolümpia sai pühapäeval läbi ja sellega koos ka kogu olümpiatrall. Kõik läks hästi! Korraldus oli suurepärane, ühtegi katastroofi mängud endaga kaasa ei toonud ja lisaks kõigele esinesid Suurbritanniat esindanud sportlased ehk Team GB, kõigi aegade kõige paremate tulemustega.  Eile toimuski sportlaste tänamisüritus, mis algas läbi linna kulgenud sportlaste paraadiga ja lõppes peoga Buckinghami Palee esisel alal. Mulle meeldis, et peole polnud kutsutud vaid medaleid võitnud olümpialased ja paraolümpialased vaid kõik sportlased, kes (para)olümpial esinesid.  Peale selle olid sinna lausa kutsetega kutsutud ka kõik vabatahtlikud, kes korraldusele kaasa aitasid või nagu Londoni linnapea Boris Johnson oma kõnes ütles, vabatahtlikud, kes tegid Londonist naeratava linna. Minu meelest nii ilusti ja õigesti öeldud. Boris Johnson on üldse hea kõnemees. Oma kõnes tänas ta sportlasi võrratu esinemise eest, mis olevat kaasa toonud ajaloos esmakordse olukorra, kus metroos sõitvad võhivõõrad inimesed omavahel vestlesid (tavaliselt ei räägita metroos enda kõrval istujatega mitte kunagi, sest nii pole lihtsalt kombeks). Linnapea avaldas ka arvamust, et sportlaste suurepärane esinemine mitte ainult ei inspireerinud tervet põlvkonda vaid pani ka aluse uuele. Eks näis siis, kas Suurbritannia sündimus hakkab 9 kuu möödudes hüppeliselt tõusma :) Robert vaatas seda üritust ja pisarad voolasid ta põskedelt alla. Ma jõudsin juba mõelda, et mis nüüd lahti on? Kas koolis on midagi halvasti või kuskilt valutab, kui Robi teatas, et ta on kurb, sest tema oleks tahtnud ka olümpial medalit võita. Sain teda lohutada, et lapsed ei esinegi olümpial ja avaldasin arvamust, et kui ta kõvasti trenni teeb, siis ta saab ükskord kindlasti ise olümpiale võistlema. Paistab, et põlvkond on igal juhul inspireeritud!  

Esimene koolinädal möödus rahulikult. Põhiliselt sisse elades ja uuesti koolikohustusega harjudes. Koolis käimine, nagu juuresolevalt pildilt näha võib, on päris väsitav tegevus :) Robil on tore uus õpetaja, Miss Gray ja et kõik sõbrad on ju vanad, siis ei ole Robertil kooli vastu midagi. Ta lausa tahab igal hommikul sinna minna. Agnesel on ka uus klassijuhataja, mõnusa olemisega iirlane Mr Caraher. Agnesel on sellel aastal vähem erinevaid aineid. Nüüd õpib ta vaid neid aineid, mille ta endale kevadel valis, pluss siis muidugi kohustuslikud üldained. Tunde on ikka sama palju, aga varieerumist erinevate ainete vahel lihtsalt vähem. Ax on õnneks oma valikutega endiselt rahul. Eriti meeldivad talle keskkonnateadus ja kunst. Hispaania keelt annab talle kahjuks prantsuse keele õpetaja, kes on prantslanna ja räägib hispaania keelt seetõttu aktsendiga. Õpetaja oli sattunud Agnesest suurde vaimustusse, kui ta kuulis, kuidas Ax hispaania keelt hääldab. Ta oli lausa vaimustusest käsi kokku löönud. Asi on nimelt selles, et eesti keele ja hispaania keele tähtede hääldused on väga sarnased ja sellepärast ongi Ax selles nii osav. Robert on viimasel ajal hakanud endale unejutuks Mõmmi Aabitsast jutte ette lugema. Ta võttis eesmärgiks kogu raamat läbi saada. Igal õhtul üks lugu ja mitte see AI AI AI, OI OI OI vaid just need kirjatähtedes kirjutatud lookesed. Ma pean ütlema, et tal tuleb lugemine järjest paremini välja ja ta lausa naudib seda. Nüüd anti koolist jälle kaks inglise keelset raamatut lugeda, nii et ma ei kujuta ette, kas Mõmmi Aabits veel väga pinget pakub, aga no muidugi tore oleks. Eks näis, kuidas Robertil see kahe keele lugemine välja tuleb ja kui palju sassi minema hakkab. Seni hoidis ta kaks keelt niimoodi lahus, et eesti keel oli tema jaoks trükitähed ja inglise keel kirjatähed. Nüüd on siis mõlemad kirjatähed. Igal juhul on see päris huvitav eksperiment.

Minu töökaaslasel juhtus eelmisel neljapäeval üks õnneliku lõpuga päris hirmus lugu. Talle helistati õhtusöögi ajal tema pangast ja teatati, et kõne tuleb julgeolekuosakonnast ja et tema kaardi andmed on varastatud. Paluti võtta oma pangakaart ja seal olevale telefoninumbrile tagasi helistada, et pank saaks asja lähemalt uurida. Töökaaslane oli muidugi sellisest asjast sügavalt vapustatud ja helistas kohe oma pangakaardil olevale numbrile. Sealt vastati ja kinnitati olukorra tõsidust ning küsiti erinevaid turvaküsimusi, et oleks kindel, et helistaja on kindlasti kaardi omanik. Need on sellised küsimused nagu neiupõlvenimi ja muud sellised salaküsimused ja -vastused, mis sa ise oled pangale andnud juhuks, kui selline asi peaks juhtuma. Kõik tundus õige. Edasi paluti anda oma kaardi pin-kood. See pani mu töökaaslase pea tööle, et midagi on valesti. Pin-koodi ei küsita mitte kunagi ja pealegi ei tohiks pank oma klientide pin-koode teadagi, aga et ta oli ju ise oma panka helistanud ja et kõik käis väga profesionaalselt, siis ta ikkagi andis oma pin-numbri. Edasi oli talle öeldud, et nüüd lõigake oma kaart pooleks,  öelge oma aadress ja kuller tuleb sellele kohe järgi, sest kaarti on vaja turvakaalutlustel uurida. Sellepeale oli mu töökaaslane öelnud, et pole vaja, et ta läheb ise kohe hommikul oma panga harukontorisse ja viib kaardi ära. Selle peale öeldi, et see ei sobi, sest tegemist on vägagi kahtlaste asjaoludega ja on äärmiselt oluline kaart kohe samal õhtul panka toimetada. Olukord hakkas mu töökaaslasele enam kui imelikuna tunduma ja ta otsustas oma aadressi mitte anda, pani toru hargile ja helistas politseisse. Tuli välja, et tegemist ongi petuskeemiga ja mu töökaaslane oleks peaaegu haneks läinud. Kõik tundus ju õige. Sulle helistati pangast ja sa ISE helistasid panka tagasi. Tegelikult ei katkestatud aga kõnet kunagi (ma ei saa tegelikult aru, kuidas see võimalik on, aga ju siis on) ja kui inimene numbri valis, siis vastas tegelikult see sama kurjategija, kes algselt oli kõne võtnud. Ta lihtsalt polnudki liinilt lahkunud. Järgmistel päevadel räägiti sellest petuskeemist ka ajakirjanduses. Minu töökaaslasel vedas, et tal jagus kainet mõistust kõne kriitilisel hetkel lõpetada. Eilseks oli sellisel viisil oma rahast ilma jäänud juba suur hulk inimesi, kogusummas üle miljoni naela.

 
Olge ettevaatlikud!