Võrratu Wales!

Koolivaheaja alguse puhul korraldasime endile pika nädalavahetuse Walesis. Wales on pindalalt peaaegu pool Eestit ja selleks, et see maanurk põhjalikult läbi uurida, kulub palju rohkem aega, kui kõigest kolm päeva, mis meie käsutuses olid. Sellepärast ei hakanudki me hiiglaslikke plaane tegema ja võtsime läbi vaid lõunapoolse osa Walesist.  



Esimene peatuspaik oli pealinnas Cardiffis. Hommikul kodunt startides sadas nagu oavarrest ja me hoidsime terve tee pöidlaid pihus, et vihm lõppeks. Cardiff tervitas meid päikselise, ent väga tuulise ilmaga. Igal juhul ei sadanud vihma, mis ongi minu meelest põhiline. Tuule eest saad end riietega kaitsta, aga vihm teeb olemise ikka väga ebamugavaks. Olgu sul vihmavari või mitte. Meie olime optimistidena vihmavarjud muidugi üldse maha jätnud ja õnneks ei läinud neid vaja ka. Esimene asi, mis meile Cardiffis silma jäi oli tohutu rahu ja heas mõttes aeglus, mis selles linnas valitses. Londonis on tunne, et kõigil on kogu aeg kuhugi kiire ja tohutud rahvamassid tormavad, siht silme ees, metsiku kiirusega ringi, aga seal kõik kuidagi kulgesid. Puhkuse tunne tuli kohe sisse! Linna keskus on autodele suletud, tänavad on ilusad ja laiad ja neid ääristavad lugematud poed. Tõeline shoppajate meka! Meie shoppama aga ei läinud vaid võtsime kohe suuna Cardiffi pea 1000 aasta vanusesse kindlusesse (ehitust alustati 1081.a). Loomulikult on kindlust aegade jooksul ümber ehitatud, kuid säilinud on ka palju algupärast. Kindlus asub otse linna südames ja on väga lahe. Vaatamist oli seal palju. Kõrge kindlusemüür, kus peal ja sees saab käia, ümbritseb suurt maa-ala, mille keskel, kõrgel künkal, on vana kindluse vahitorn. Selle tippu sai ronida ja vaateid nautida. Vahitornist umbes saja meetri kaugusel asub härrastemaja, mis algselt oli ehitatud 11.sajandil, ent mis 18.sajandi lõpul vara-Gooti stiilis ümber ehitatud sai. Härrastemaja oli väga huvitava arhitektuuriga ja sisustus põnev ja kohati väga uhke ja toretsev. See polnud kuigi suur ja sellepärast loss selle kohta öelda ei saagi, kuigi mõnda tuba silmas pidades ei oleks loss üldsegi liiga palju öeldud. Härrastemaja kõrval asusid linnupuurid, kus elasid kotkad, öökullid ja paabulinnud. Natuke kahju oli vaadata, kuidas neid ketis peeti. Loodetavasti lastakse nad aeg-ajalt ikka lendama ka. Siis aga oligi aeg nii kaugel, et me saime hotelli oma asjad maha panna. Robert on meil hotellide fänn ja ta unistas juba mitu nädalat sellest, kuidas ta hotellis pikutab ja telekat vaatab. Sellepärast oli tema rõõm suur, kui me lõpuks hotellis „maandusime“ ja ta oli ainult suure keelitamise peale nõus oma pesast loobuma, et õhtusöögile minna. Toidukohtade leidmisega pole Cardiffis probleeme. Neid on seal sama palju, kui poode, nii et igati mõnus peatuspaik puhkuseks. Õhtul jätsime lapsed hotelli ja läksime Kallega natuke ööelu või õigupoolest õhtueluga tutvuma. Kell polnud veel kuigi palju, aga rahvas linnapeal oli juba vägagi peomeeleolus. Oli lausa uskumatu, et juba kell 9 õhtul oli ööklubi puupüsti rahvast täis, kes kõik rõõmsameelselt tantsisid ja pidu nautisid. Minu meelest täitsa tore. Miks peab poole ööni ootama, et tantsima minna?

Cardiff

Cardiffi kindluse vahitorn

Gooti stiilis härrastemaja



Laupäeval säras päike ja ühtegi pilve polnud silmapiiril. See tegi tuju heaks, sest meil oli plaanis terve päev õues veeta. Kõigepealt siirdusime Walesi vabaõhtumuuseumisse (St Fagans National History Museum). See on väga kift koht, kuhu on üle Walesi kokku veetud üle 40 hoone, mis kõik külastajatele täitsa tasuta vaatamiseks on.  Mulle meeldis, et majad polnud lihtsalt tühjad ja elutud hooned vaid kui oli ette nähtud, et kaminas põleks tuli, siis oligi seal tuli põlemas, tuba tossu täis. See andis asjale kohe teise jume. Eriti kift oli üks ridaelamu, mis sai 1800.a ehitatud tööliste tarbeks. Ridaelamus oli kuus korterit. Esimene neist oli sisustatud nii nagu see võis välja näha aastal 1805, järgmine 40 aastat hilisema sisustusega ja nii edasi, ikka 40 aastaste vahedega. Huvitav oli vaadata, kuidas sisustus muutus, kuigi arhitektuur jäi samaks. Muuseumis oli ka nö poetänav, kus palju poode rivis ja millest enamuses said ka sisseoste teha. Fotograafi juures võisid ennast riietada erineva ajajärgu rõivastusse ja lasta endast ajaloohõngulisi pilte teha. Piiluda sai keldi küla mudamajadesse ja jalutada 1580.aastast pärit lossis. Heinamaal jalutasid ringi lambad ja traktor vedas enda järel turistirongi, milles said muuseumialal ringi sõita. Tegemist oli nii palju, et veetsime seal märkamatult üle kahe tunni.  Edasi sõitsime aga mägedesse. Ma olin ausalt öeldes üllatunud, et Lõuna-Wales nii mägine on. See tuli mulle suure ja meeldiva üllatusena. Sõitsime Brecon Beacons’i rahvusparki ja tegime väikse matka, imetledes sealse kandi kõrgemaid tippe nimega Pen y Fan ja Corn Du. Mäed ja meri on minu nõrkuseks ja mere äärde me järgmiseks siirdusimegi. Sõitsime linna nimega Swansea. Linnana pole Swansea teab, mis vaatamisväärsus. Küll on aga seal ilusad laiad ja liivased rannad ja kui linnast veidi edasi sõita, siis jõuad eriti lahedatesse randadesse ja armsatesse küladesse. 

Sügis vabaõhumuuseumis

Rikka waleslase talumaja aastast 1610.a

Halloween on jõudnud ka Walesi vabaõhumuuseumisse

 

 

Kolmandal päeval me just seda tegimegi. Kõigepealt jalutasime ringi linnakeses nimega Mumbles ja pärast seda turnisime kaljusel rannal, mis kannab vahvat nime Käevõru laht (Bracelet Bay). Vihma hakkas tibutama, nii et oligi just paras aeg rannaliiv jalgadelt pühkida ja tagasi Londonisse tulla. Wales jäi mõnusalt hinge kripeldama, sest nii palju jäi ju veel nägemata. Tuleb teinekord tagasi minna!

Käevõru laht

 

Mumbles

 

 

 

Päikseliste tervitustega!