Koolivaheaja alguse puhul korraldasime
endile pika nädalavahetuse Walesis. Wales on pindalalt peaaegu pool Eestit ja selleks,
et see maanurk põhjalikult läbi uurida, kulub palju rohkem aega, kui kõigest
kolm päeva, mis meie käsutuses olid. Sellepärast ei hakanudki me hiiglaslikke
plaane tegema ja võtsime läbi vaid lõunapoolse osa Walesist.
Esimene peatuspaik oli
pealinnas Cardiffis. Hommikul kodunt startides sadas nagu oavarrest ja me
hoidsime terve tee pöidlaid pihus, et vihm lõppeks. Cardiff tervitas meid
päikselise, ent väga tuulise ilmaga. Igal juhul ei sadanud vihma, mis ongi minu
meelest põhiline. Tuule eest saad end riietega kaitsta, aga vihm teeb olemise
ikka väga ebamugavaks. Olgu sul vihmavari või mitte. Meie olime optimistidena
vihmavarjud muidugi üldse maha jätnud ja õnneks ei läinud neid vaja ka. Esimene
asi, mis meile Cardiffis silma jäi oli tohutu rahu ja heas mõttes aeglus, mis
selles linnas valitses. Londonis on tunne, et kõigil on kogu aeg kuhugi kiire
ja tohutud rahvamassid tormavad, siht silme ees, metsiku kiirusega ringi, aga
seal kõik kuidagi kulgesid. Puhkuse tunne tuli kohe sisse! Linna keskus on
autodele suletud, tänavad on ilusad ja laiad ja neid ääristavad lugematud poed.
Tõeline shoppajate meka! Meie shoppama aga ei läinud vaid võtsime kohe suuna
Cardiffi pea 1000 aasta vanusesse kindlusesse (ehitust alustati 1081.a).
Loomulikult on kindlust aegade jooksul ümber ehitatud, kuid säilinud on ka
palju algupärast. Kindlus asub otse linna südames ja on väga lahe. Vaatamist
oli seal palju. Kõrge kindlusemüür, kus peal ja sees saab käia, ümbritseb suurt
maa-ala, mille keskel, kõrgel künkal, on vana kindluse vahitorn. Selle tippu sai
ronida ja vaateid nautida. Vahitornist umbes saja meetri kaugusel asub
härrastemaja, mis algselt oli ehitatud 11.sajandil, ent mis 18.sajandi lõpul
vara-Gooti stiilis ümber ehitatud sai. Härrastemaja oli väga huvitava arhitektuuriga
ja sisustus põnev ja kohati väga uhke ja toretsev. See polnud kuigi suur ja
sellepärast loss selle kohta öelda ei saagi, kuigi mõnda tuba silmas pidades ei
oleks loss üldsegi liiga palju öeldud. Härrastemaja kõrval asusid linnupuurid,
kus elasid kotkad, öökullid ja paabulinnud. Natuke kahju oli vaadata, kuidas
neid ketis peeti. Loodetavasti lastakse nad aeg-ajalt ikka lendama ka. Siis aga
oligi aeg nii kaugel, et me saime hotelli oma asjad maha panna. Robert on meil
hotellide fänn ja ta unistas juba mitu nädalat sellest, kuidas ta hotellis
pikutab ja telekat vaatab. Sellepärast oli tema rõõm suur, kui me lõpuks
hotellis „maandusime“ ja ta oli ainult suure keelitamise peale nõus oma pesast
loobuma, et õhtusöögile minna. Toidukohtade leidmisega pole Cardiffis
probleeme. Neid on seal sama palju, kui poode, nii et igati mõnus peatuspaik
puhkuseks. Õhtul jätsime lapsed hotelli ja läksime Kallega natuke ööelu või
õigupoolest õhtueluga tutvuma. Kell polnud veel kuigi palju, aga rahvas
linnapeal oli juba vägagi peomeeleolus. Oli lausa uskumatu, et juba kell 9
õhtul oli ööklubi puupüsti rahvast täis, kes kõik rõõmsameelselt tantsisid ja
pidu nautisid. Minu meelest täitsa tore. Miks peab poole ööni ootama, et
tantsima minna?
Cardiff |
Cardiffi kindluse vahitorn |
Gooti stiilis härrastemaja |
Laupäeval säras päike ja
ühtegi pilve polnud silmapiiril. See tegi tuju heaks, sest meil oli plaanis
terve päev õues veeta. Kõigepealt siirdusime Walesi vabaõhtumuuseumisse (St
Fagans National History Museum). See on väga kift koht, kuhu on üle Walesi
kokku veetud üle 40 hoone, mis kõik külastajatele täitsa tasuta vaatamiseks on.
Mulle meeldis, et majad polnud lihtsalt
tühjad ja elutud hooned vaid kui oli ette nähtud, et kaminas põleks tuli, siis
oligi seal tuli põlemas, tuba tossu täis. See andis asjale kohe teise jume. Eriti
kift oli üks ridaelamu, mis sai 1800.a ehitatud tööliste tarbeks. Ridaelamus
oli kuus korterit. Esimene neist oli sisustatud nii nagu see võis välja näha
aastal 1805, järgmine 40 aastat hilisema sisustusega ja nii edasi, ikka 40
aastaste vahedega. Huvitav oli vaadata, kuidas sisustus muutus, kuigi
arhitektuur jäi samaks. Muuseumis oli ka nö poetänav, kus palju poode rivis ja millest
enamuses said ka sisseoste teha. Fotograafi juures võisid ennast riietada
erineva ajajärgu rõivastusse ja lasta endast ajaloohõngulisi pilte teha. Piiluda
sai keldi küla mudamajadesse ja jalutada 1580.aastast pärit lossis. Heinamaal
jalutasid ringi lambad ja traktor vedas enda järel turistirongi, milles said
muuseumialal ringi sõita. Tegemist oli nii palju, et veetsime seal märkamatult
üle kahe tunni. Edasi sõitsime aga
mägedesse. Ma olin ausalt öeldes üllatunud, et Lõuna-Wales nii mägine on. See
tuli mulle suure ja meeldiva üllatusena. Sõitsime Brecon Beacons’i rahvusparki
ja tegime väikse matka, imetledes sealse kandi kõrgemaid tippe nimega Pen y Fan
ja Corn Du. Mäed ja meri on minu nõrkuseks ja mere äärde me järgmiseks
siirdusimegi. Sõitsime linna nimega Swansea. Linnana pole Swansea teab, mis
vaatamisväärsus. Küll on aga seal ilusad laiad ja liivased rannad ja kui
linnast veidi edasi sõita, siis jõuad eriti lahedatesse randadesse ja
armsatesse küladesse.
Sügis vabaõhumuuseumis |
Rikka waleslase talumaja aastast 1610.a Halloween on jõudnud ka Walesi vabaõhumuuseumisse |
Kolmandal päeval me just
seda tegimegi. Kõigepealt jalutasime ringi linnakeses nimega Mumbles ja pärast
seda turnisime kaljusel rannal, mis kannab vahvat nime Käevõru laht (Bracelet
Bay). Vihma hakkas tibutama, nii et oligi just paras aeg rannaliiv jalgadelt
pühkida ja tagasi Londonisse tulla. Wales jäi mõnusalt hinge kripeldama, sest
nii palju jäi ju veel nägemata. Tuleb teinekord tagasi minna!
Käevõru laht |
Mumbles |
Päikseliste tervitustega!
5 comments:
Imeilus! See veistega foto on lausa nagu postkaart! Mulle tundus eriti lahe see vabaõhumuuseum, kus kõiges interaktiivselt osaleda sai. Kas sealsetest poodidest sisseoste ka tegite? Ja mis teile Walesis süüa anti (tüüpiline minu küsimus:), kas midagi väga kohalikku ka (mis see üldse olla võiks?).
Oi Eva, sa oled lossidega juba täiesti ärahellitatud! Eesti mõistes on see härrastemaja kõige ehtsam loss. Pildid on kõik võrratud! Kas te seda walsi keelt ka kuskil kuulsite?
Tore reis oli. Aitäh kaasavõtmast!
Palavad tervitused toredale reisiseltskonnale Eva sõbralt!
Juc - nii tore, et pildid meeldisid :)
Vabaõhumuuseum oli minu jaoks ka suureks ja toredaks üllatuseks. Poleks arvanud, et see nii äge on. Mäed ja kaljune rand olid aga muidugi üle kõige. Ma võiksingi neid vist vaatama jääda.
Piinlik tunnistada, aga mul ei tulnud pähegi enne uurida, millised Walesi rahvustoidud on. Uurisin nüüd Sinu küsimuse peale ja paistab, et need on suuresti samad, mis inglaste lemmikud. Ikka siga ja lammas, vorstikesed ja hautised, aga ka mereannid. Meie kohalike hõrgutiste proovimine piirdus lõunaga mägedes. Polnud suurem asi :) Õhtusöökideks nautisime aga hoopis Jaapani ja Tai köökide võlusid. Midagi pole teha, me oleme lihtsalt parandamatud Jaapani ja Tai toitude austajad :)
Eva sõber - olen vist jah lossidega ära hellitatud :) Pole ka ime! Inglismaa ju lausa kubiseb neist :)
Vahva, et Sulle pildid meeldisid ja et Sa tundsid justkui oleksid meiega kaasa reisinud!
Walesi keelt kuulsime päris palju ja see erineb inglise keelest ikka täiesti. On pigem taani keele sarnane. Kõik sildid olid kahes keeles ja huvitaval kombel erinesid isegi kohanimed teineteisest absoluutselt.
Palju rõõmsaid tervitusi!
Oi see St Fagans National History Museum tundub tõesti üks huvitav koht olevat. Ma juba panin selle oma bookmarki ja kui Walesi minekuks läheb siis kindlasti tahaks seda külastada. Nii et suured tänud, et sellest kohast siin kirjutasid :)
Mumbles aga oleme käinud. Väga armas väike mereäärne linnake, eriti suvel.
Jään nüüd taas huviga ootama teie järgmisi reisukesi :)
Alice - nii tore, et sain Sulle ühe tagavara reisi-idee anda.
Mumbles on kindlasti suvisel ajal veel sada korda mõnusam paik. Juba sügiseselt hallina oli see imearmas.
Palju tervitusi!
Post a Comment