Päikseline päev

Meil sai talv selleks korraks läbi ja ega mul selle vastu midagi pole ka. Kelgusõidu tegemise ja lumememme ehitamise punktid on kirjas, nii et minu pärast võiks kevad nüüd tulla küll. Täna ongi juba selline tunne, et kevad on käes, sest õues on lausa 12 kraadi sooja, linnud laulavad ja maja ees oleva puu pungad on kohe-kohe puhkemas. Täielikust õnnest on puudu veel vaid päike, mida täna kahjuks ilmselt näha ei õnnestu, sest vihma sajab.

Laupäeval aga päikesest puudust polnud. Päike säras kogu päeva ja et seda ilusat päeva mitte raisku lasta, siis läksime väljasõidule. Otsustasime minna paika nimega Beachy Head, mis asub Lõuna-Inglismaal, Eastbourne linna lähistel.

Täpsemalt kohta nimega Birling Gap. Põhjus, miks see koht lahe on, peitub seal asuvates tohutult kõrgetes kriidikaljudes, mis rannal kõrguvad. Ma sattusin tegelikult praegu seda siia kirja pannes segadusse, sest ma ei tea, kas eesti keeles tuleks seda kivi nimetada kriidi-või lubjakiviks? Inglise keeles on see „chalk cliff“, mis peaks tähendama ju kriidi kalju/pank, aga ma ei ole tegelikult kuulnud, et eesti keeles keegi kriidikaljust räägiks. Samas, kriit see oli, sest pükse see määris ja käed jättis katsudes valgeks. No on see väljend nüüd mis ta ka on, aga igal juhul oli vaatepilt võimas.   

Esialgu ei saagi aru, et midagi nii vägevat sind ees ootamas on. Sõidad vaikselt mööda kitsast külateed, mis lookleb roheliste, lambaid täis pikitud küngaste vahel, aeg-ajalt sillerdavat merd märgates. 

Tee kulgeb roheliste küngaste vahel

Lugematu arv lambaid

Ranna lähistele jõudes aga avastad, et roheline aas lõppeb äkitselt ja et sa seisad tegelikult tohutult kõrgel mäel. Kukkumine oleks kõrge ja valus. See on ka kahjuks üks põhjus, miks see kant enesetapjate hulgas nii populaarne on. Merepinnast asub see lausa 162m kõrgusel. Nii ilusal ja päikselisel päeval õnneks keegi endalt meie silme all elu võtta ei tahtnud. Kuna tuul oli üsna suur, siis silkasid hoopis hullud surfarid oma lainelaudadega meist mööda ja otse lainetesse. Kalüpsod olid neil küll seljas, aga hirmus oli ikkagi vaadata, kuidas nad jääkülma vette laineid püüdma tõttasid. 

Surfar laineid püüdmas

Ronisime trepist alla ja nautisime võimsaid vaateid, mõnusat merekohinat ja päikest. Me ei teinudki seal suurt midagi. Istusime niisama tuulevarjus, võtsime päikest ja otsisime lahedaid kive. Minu meelest on ilusate kivikeste ja nende sees asuvate kivististe otsimine täiesti sõltuvust tekitav tegevus. Sätid ennast mõnusalt istuma ja asud kivides sobrama ja mida rohkem sa sobrad, seda enam hasart sind haarab. Leidsime kaks väikest kivistist sisaldavat kivi ja kolm väikest auguga kivi. Väga rikkalik valik seal polnud, aga ega see polnudki ju põhiline. Ax ja Robi tegid lainetega võidujooksu ja minu suureks imestuseks õnnestus neil isegi kuivade jalgadega pääseda (oleksin võinud kihla vedada, et vähemalt üks neist märjaks saab, aga näed siis). 

Kriidimäed

Robi harjutas ronimisoskust

Jalutasime mööda rannariba ja kaifisime iga hetke. Ma ei olnud mitte kunagi nii erilist randa näinud. Suured lumivalged kivid seisid rannal ja jalge all ei olnud mitte liiv vaid lumivalge kivine pind, mis oli vee poolt aegade jooksul laineliseks kulutatud. See nägi välja nagu väga halvasti valatud basseinipõhi. Loodus on ikka imeline! 

Valged kivid ja "halvasti valatud basseinipõhi"

Pikapeale läks meil kõht tühjaks, nii et otsustasime rannalt lahkuda ja minna Beachy Head’i külas asuvasse pubisse, mis oli meile enne silma jäänud tänu oma vahvale nimele „Tiger Inn“ (e.k Tiigri Kõrts). Meie valik poleks saanud enam parem olla. Oleksime astunud justkui mõnda pubistseeni „Südameasjas“ või „Midsomeri mõrvades“. 

Tiger Inn oma hiilguses (valge maja vasakul)

Kõrts kubises inimestest ja uskuge või mitte, ka koertest. Peaaegu iga laua all istus mõni koer või isegi mitu. Mõned inimesed jõid lihtsalt õlut, teised nautisid einet. Meil vedas, sest üks laudkond oli just lahkunud, nii et meil õnnestus koht leida. Tellisime traditsioonilist fish&chips’i. Robert leidis menüüst oma lemmikud rannakarbid (ta võiks neid vist lõputult süüa). Kõik oli imemaitsev. Ma võin julgelt öelda, et nii head kala ja krõbekartulit pole ma veel kuskil enne saanud. Roberti karbid olid ka väga maitsvad, nii et me jäime oma einega üliväga rahule. Arvet maksma minnes uurisin kõrtsmikult, et kui kaua see pubi juba tegutsenud ka on. Kõrtsmik ütles, et oh, ei ole eriti kaua. Kõigest 16.sajandi lõpust alates :) Eriti suureks läksid mu silmad aga kuuldes, et pubi on olnud ühe perekonna pidada juba alates aastast 1807. Pole siis ime, et see pubi nii mõnus oli, kui sinna oli pandud ühe perekonna sajandite pikkune armastus.

Kallistan teid kõiki!