Rõõm

Eile oli minu elu üks kõige õnnelikumaid päevi! Ma sain teistkordselt tädiks! Ma ei oskagi kohe seda rõõmu kirjeldada! See on umbes sama nagu oleks ise lapse saanud, ainult et rõõm on seda suurem, mida väiksem on minu vaev ja kohustus. See oli nüüd küll väga isekas avaldus, aga nii see on. Tädi olla on puhas rõõm ja ma olen tõesti üliväga õnnelik! Ainult sellest on kahju, et ma ei saa väikest ilmakodanikku veel oma silmaga näha. See on ikka suur miinus kallitest inimestest kaugel elamise juures, et selliste tähtsate sündmuste puhul ei ole võimalik kohe kohale tormata. Õnneks ei ole enam kaua aega jäänud oodata. Lähme Agnese ja Robertiga juba kümne päeva pärast korraks Eestisse, sest Robil tuleb seal oma kooliküpsust tõestada. Kõlab päris naljakalt, kui arvestada, et ta on juba kolm aastat siin koolis käinud, aga no pole midagi teha. Kord on selline. Samas võivad mõned eesti keelsed väljendid Robis kindlasti segadust tekitada. Meil on paar Eesti töövihikut kooli minejale ja kuigi enamus sealsetest ülesannetest on Robi jaoks käiktegu, siis pani teda kukalt kratsima töökäsk „leia hulk“. Asi iseenesest ju lihtne, aga seda sõna „hulk“ polnud ta ealeski kuulnud. Sellepärast ei hakanud me Robi puhul eliitkooli isegi mitte kaaluma ja kavatseme ta panna oma kodule kõige lähemal asuvasse kooli. Tõsi, tegemist on üsna hea kooliga ja tahtjaid on sinna rohkem, kui neid, kes koha saavad, aga sellegipoolest ei ole tegemist mingi Eesti mõistes super kooliga. Minu meelest on väga oluline, et lapse kool asuks kodule lähedal. Nii on mõnus peale tunde sõpradega koos mängida ja neid külla kutsuda ja peale selle ei tule lapsevanemal taksojuhti mängida.

Eelmisel reedel saime järjekordse elamuse võrra rikkamaks. Käisime Axi ja Robiga Justin Bieberi kontserdil. Tegelikult ei olnud meil alguses üldse plaanis Bieberi kontserdile minna. Jahtisime hoopis Beyonce pileteid, millest me aga ilma jäime. Olin küll varakult platsis, aga siiski mitte piisavalt vara, et piletid endale napsata. Need müüdi läbi lausa 12 minutiga.

Robert on meil aga tohutu Justin Bieberi fänn. Ta tellis tema viimase plaadi endale lausa jõulukingiks. Ma ei arvanud Justin Bieberist enne suurt midagi ja pidasin teda üheks üsna tüütuks titehäälseks laulupoisiks, aga see viimane plaat „Believe“ muutis minu arvamust. Tundub, et poisikesest hakkab saama mees. Niisiis juhtuski, et kui ma olin Beyonce piletitest suu puhtaks pühkinud, vaatasin veel veidi pileteid müünud firma kodulehel ringi ja märkasin, et mõned piletid Bieberi peatselt Londonisse saabuvale kontserdile on veel täitsa saadaval. Robi oli seda kuuldes muidugi meeletult rõõmus ja ka Ax arvas, et võiks ju täitsa minna teda kuulama ja vaatama. Kalle arvas jälle, et temal poleks meievaba reede õhtu vastu midagi ja keeldus kategooriliselt meiega kampa löömast. Mõeldud-tehtud ja piletid ostetud! Õnneks hoiatasid minu töökaaslased mind teismeliste fännitaride kisa eest ja soovitasid kõrvatropid kaasa võtta. Võtsin nende soovitust kuulda ja hea oli, et seda tegin, sest ilma kõrvatroppideta poleks ma vist muusikat õieti kuulnudki.

Jõudsime kontserdipaika üsna vara, nii et meil õnnestus näha ka kõiki kolme eelsoojendajat. Meile esinesid noor räppar Jaden Smith (näitleja ja laulja Will Smith’i poeg) ja ilus poiss Cody Simpson, kellest me midagi polnud enne kuulnud, aga kes laulis täitsa hästi ja keda oli ka ilma lauluta kena vaadata ;) Eriti meeldis meile aga viimane eelsoojendaja, Carly Rae Jepsen, kelle kaks lugu – Call Me Maybe ja Good Time – olid isegi mulle teada, nii et röökisime koos muu publikuga täiest kõrist kaasa. Robert oli suures elevuses ja ei jõundud Justin Bieberit ära oodata. See oli Robi jaoks üldse esimene kord nii suurel kontserdil käia. Elevus kasvas iga minutiga! Ma ei saa eriti aru, miks staarid nii kaua lavale tulekuga jorutavad. Eelsoojendajad on rahva üles kütnud ja nemad ei tule ega tule. Kui me Rihanna kontserdil käisime, siis ootasime teda ligi tund aega ja pidime juba igavusse peaaegu ära surema. Justin Bieber meid õnneks nii kaua oodata ei lasknud. Kümme minutit enne tema lavale astumist hakkas kell ekraanidel käima ja iga kord, kui minut täis sai, huilgas terve saalitäis rahvast täiest kõrist.

Ja siis ta tuli! Bieber lendas rauast tiibadel lavale ja saalis läks selliseks mölluks, millist ma polnud veel kunagi varem näinud ega kuulnud. Mõned neiud nutsid, teised olid peaaegu minestamise äärepeal, paljud vehkisid kaasa toodud plakatitega ja ülejäänud röökisid niisama. Meie taga istunud kolm tütarlast kisasid nii südantlõhestavalt ja nii meeletult, et ma kartsin, et nende häälepaelad võivad küll kohe puruneda. Kohutavalt naljakas oli seda hullust vaadata. Kuigi muusika oli kõva, siis polnud seda läbi üleüldise möllu ja kisa peaaegu, et kuuldagi. Huvitaval kombel aitasid kõrvatropid müra summutada samas kui  muusika tuli neist ilusti läbi.

Ma ei saa öelda, et Bieber just superhästi laulaks. Ta hääl oli kohati endiselt suhteliselt titekas ja vahepeal tekkis meil lausa kahtlus, et kas lugu mitte lindi pealt ei tule? Aga showd ta tegi ja tantsis hästi ja hullutas neiud peaaegu nutu äärele. Kuna meie teadsime ainult tema uue plaadi lugusid, siis ei osanud me vanade lugude peale hulluda ja Robil hakkas vahepeal isegi juba igav, sest tükk aega laulis Bieber ainult oma eelmisi hitte, mis meil just jalga tatsuma ei pannud. Lõpu poole tulid aga Believe-plaadi lood ja nende järgi rokkisime küll kogu hingest.

Kokkuvõttes jäime oma käiguga kõik väga rahule. Robert on endiselt suur Bieberi-ränn, Ax avastas ta enda jaoks (Axi muljeid saate lugeda siit ) ja mina - noh minule lihtsalt kohutavalt meeldib, kui ma midagi uut kogen ja näen ja see, mida ma seal kontserdil nägin ja kogesin oli midagi  enneolematut :)

Meil on külm (hommikul oli ainult 0 kraadi) ja kohutavalt tuuline! Eile (ja mõnes kohas ka täna) sadas isegi lund! Sel aastal tuleb kevad ikka väga vaevaliselt.

Kallistan teid kõiki!